„Ai, velled” lavastus Pärnumaal Pikavere vanas vallamajas oli kargelt romantiline ja hoiatav lugu meie, eestlaste lähiminevikust. Tegemist ei ole ajaloo dokumenteerimisega, vaid – nagu hea näidendi ja lavastuse puhul ikka – suurema üldistusega aja loost.

Ses näidendis ja lavastuses on minu jaoks üsna palju Kaval-Antsu ja Vanapaganat. Arvan, et hiljuti meie seast lahkunud lavastaja Raivo Trass, kes oli selle lavastuse ellukutsuja, oleks tulemust nähes rahule jäänud. Kavalehel on kirjas kaaslavastajad Sulev Teppart ja Nero Urke.

Dramaturg Urmas Lennuk, kes Raivo Trassiga viimastel aastatel koostööd tegi (üks näide: Lennuki „Paljasjalgse Debora“ lavastas Trass 2016. aastal Kuressaare Linnateatris), alustab Trassi tellitud näidendit metsavennast Hirmus Antsust tegelikult sellega, et annab lavastajale võtme, kuidas loole läheneda. Ta kirjutab: „Ruum on ühtne nii venelastel, sakslastel kui ka metsavendadel. Ühtse ruumi mõte – et kõik viibivad korraga samas maailmas, aga nad ei näe üksteist, sest osad tegelased on metsas ja osad Soontaganal. Tegevused põimuvad stseeniti läbi. See on autori poolt mõeldud kujundina ühtses ruumis viibimisest, mis ongi kogu selle ajalooperioodi kõige traagilisem osa. Oldi koos, aga samas nii erinevates maailmades, kui vähegi võimalik.”

Kujund mõjub

Küllap on ka see tegijate soov, et Ants, kelle nimele lisandub hirmus, on ses lavastuses inimlik ja ehk kõige vähemgi hirmus. Pikavere mängupaiga saali lava on kirjaniku, lavastaja ja kunstniku soovil pisike. Koguni nii on selles loos, et Hirmus Ants (Janek Joost) valab suurest, veerand pange mahutavast pudelist endale ja kaaslastele pitsidesse puskarit ja KGB ohvitser (Indrek Taalmaa) joob selle ära. Hirmus Ants kallab uuesti ja kõik kordub.

Sellesama kitsa ruumi kujundi juures on võimalus öelda, et mu jaoks kerkis „Ai, vellede” peategelaseks mitte metsavend Hirmus Ants, vaid kirjaniku kirjutatud koondkuju eestlasest taluperemehest – Sepa Mihkel (Sulev Teppart). Puskar, mida joovad venelased, sakslased ja metsavennad, on tema tehtud. On tehtud tema haritud maal kasvanud viljast…

Usun, et Urmas Lennuk näidendit kirjutades ning Raivo Trass sellest mõeldes ja Urmasele näpunäiteid jagades ei saanud veel lugeda Valdur Mikita äsja ilmunud raamatut „Mõtterändur”. Mina lugesin mõni päev enne lavastuse vaatamist: „Põlistalu on kõige inspireerivam koht inimeste jaoks. Vaimu epitsenter. Eestis seovad inimesi ja maapiirkondi ikka veel tuhanded veresidemed. Seepärast pole ka põline talupojakultuur lõplikult kadunud, inimene on selle miniatuurselt kokku pakkinud maakodu vanasse taluaeda.”

Mistahes võimu juures laveerima pidanud peremees Sepa Mihkel sai mu silmis me rahva kestmise ja kangelaslikkuse sümboliks. Ja see, kuidas Sulev Teppart mängib, ei ole klišeelik maad armastav talumees. On hoopis ettearvamatu, muundub, kohaneb, laveerib ja kurvastab… Temas on palju tundetoone, mida Teppart sellise mõnusa näitlejatarkusega doseerib.

Igaks juhuks ütlen, et see tõdemus ei vähenda me metsavendade üldist ja ka selle näidendi metsavendade osatäitmiste tähtsust. Kui valid poole, on asi ants – kõik saab selgeks –, aga kui tahad säilitada oma maad ja rahvast, agressorite kiuste ellu jääda, siis on raskem…

Lausa füüsiliselt mõjus tegijate nipp ehitada mängupaigad kõrgusesse. Lava oli nii-öelda kolmekorruseline ja kui metsavennad ülevalt redelit pidi publiku ees olevasse mängupaika ronisid, siis nad tõesti jõudsid maa alla punkrisse.

Karge romantika

Ma ei oska seda tunnet teisiti sõnastada. Ukraina sõja valguses ei ole kuidagi õige (sõda on liiga käegakatsutavalt lähedal) metsas partisanivõitlust pidavaid mehi ja naisi romantiseerida. Aga üsna nii see mulle näidatu mõjus, et näidendis ja lavastuses olevad napid romantilisuse jooned tõid klombi kurku.

Küsisin pärast etendust Sulev Teppartilt, kui palju nad proove tehes meie metsavendade ja omal maal ellujäämise kõrval mõtlesid paralleelidele me lähedal käiva sõjaga. Sulev vastas, et küllap need seosed tekivad iga vaataja peas.

Me metsavennad ootavad abi läänest. Ja ajapikku selgub, et lääs ei tule appi, sest venelastega on nii kokku lepitud. Lavastus ei rõhuta seda miskilgi moel, need vihjed vilksuvad, aga see mõjub. Kuidagi nii taas, et kui meid jäetakse üksi, peame ise hakkama saama, oma jõuga. Nii füüsilise kui ka vaimu jõuga.

Kuritegelane

Vene ohvitseri ja tema abilist mängivad Indrek Taalmaa ja Jaanus Mehikas. Need mehed ilmuvad korraks pilti ka Saksa vormides. Kuidagi nii ütleb Hirmus Ants võõrvõime iseloomustades, et venelased tapavad ja saadavad eestlased Siberisse, sakslased saadavad meid rindele surema. Ja siin üsna muidugi on mu jaoks paralleel üsna otsene Ukrainaga. Kui palju meil rõhutatakse, et ukrainlased võitlevad Euroopa vabaduse eest.

Indrek Taalmaa mängib kuritegelasest Vene ohvitseri huvitavaks sellega, et see püüab asjadest omal moel aru saada. Püüab mõista. Kui Taalmaa tegelane aga arusaamiseni ei küüni, tulevad käiku venekeelsed roppused ja käskiv kõneviis. Ja taas tuleb esile julmus ning igasuguse inimlikkuse kadu…

Mõtlesin, mis võis küll Raivo Trassi ajendada valima kurjust kehastama just Taalmaa. Suure meheliku tugeva tüübi. Ma kujutaks ette, et selline mees oleks pigem mehike, pisikest kasvu ja komplekside käes vaevlev… Aga selle valikuga tabas Trass kümnesse.

Naised

Urmas Lennuk kirjutab näidendisse kaks naist: Vilma (Laura Lind), kes läheb oma armastatud Hirmus Antsuga metsa kaasa, ja elutarga vana naise (Merle Rajaveer), kes üha uut kurjuse astet enamasti vaikides pealt vaatab. Mõtlesin viimasest ja vaikimisest kujundlikult, et vaadates vaid silmad muutuvad sügavamaks ja väljenduslikumaks.

Lavastuses on tegelikult ka kolmas naine, tüdruk (Haldi Välimäe). Tema osa mu jaoks iseloomustab sõna puhtus ja seda väljendab ennekõike puhas hääl. Puhas hääletoon. See tüdruk laulab lavastuse laule.

Etenduse lõpus ka laulu „Ai-tsihh, ai-tsahh, ai-tsahh, ai, velled!” laulu, mida me oleme… no mina olen ikka kuulnud ja oma vaimukõrvas kuulen karedana. Ja see tüdruk äkki laulab selle laulu puhtaks ja helgeks, nagu päikeselise hommiku.

Muusikajuht ses lavastuses on Feliks Kütt ja siin peab lisama, et lisaks lauludele on kogu muusikaline kujundus täpse tooniga ja maitsekas. Kasvõi see, et äike ja sõja hääled teineteisega sarnanevad.

+ + +

Pikavere vallamajas oli välja pandud raamat austusavalduste kirjutamiseks Raivo Trassile. 26. juunil oli välja kuulutatud lavastuse „Ai, velled” viimane etendus. Mul oleks kahju, kui see oma allhoovustes elu ilu hoidev lavastus kaoks. Soovin korraldajatele jõudu leida võimalusi seda lavastust veel mängida.