Uku Uusberg juhatab Linnateatri väikeste lavade suurepärased näitlejad suurele lavale särama. Patarei merekindluse ühes sisehoovis just esietendunud näidend ja lavastus „Kalaranna 28” loob kohapeal ja näitab üsna tõest maailmamudelit, milles publikul jagub samastumisi ja äratundmist.

Ma ikka kehitan õlgu, kui satun lugema kellegi teatrikirjutist, kus just alguses räägitakse iidamast ja aadamast, ajaloost ja põlisväärtustest. Mõtlen siis, et ju lavastus ei kõnetanud kirjutajat. Nüüd teen ise sedasama, aga rõhutusega, et argipäev on suurem kui teater. Lisaks on see, mida kirjeldan, mu jaoks selle õhtu ja nähtu meelelaadi jätk.

Esietendus on mõned minutid tagasi lõppenud. 80 meetrit laia lavaruumi ees seisvad näitlejad mahuvad vaevu ühte rivisse. Lavastaja (ja selle näidendi autor) Uku Uusberg ilmub kummardama ja jääb seisma tribüünilt vaadates paremasse serva. Lilled tegijatele lükatakse kohale kaherattalise aiakäruga.

Publik ei kiirusta lahkuma, mis sest, et ei ole just kõige soojem. Satun ühte voolu kõndima vanaisa ja vanaema Ükskülaga. Vanaemal on näpu otsas kaks väikest Uusbergi, juba kuue- ja seitsmeaastane. Vanaisal on kummaski kaenlas tekihunnikud. Vanaisa Uusberg on ka nendega koos. Talle oli edasi antud eraldi soov, et tuleb Tallinna jääda, lapselapsed olla nõudnud.

Etenduse pikkus koos vaheajaga on kolm ja pool tundi. Jõuan mõelda, et küsin lastelt, mida nad nägid, kuid silman, kuidas Uku märkamatuks jääda püüdes meie poole hiilib. Ta ei ütle midagi, kallistab oma lapsi… See on nii liigutav ja intiimne üheskoos, et tunnen, seda ei pea passima. Kõnnin hoopis edasi.

Maailmamudel

Ütlesin selle, mida etendusel nägin, eespool maailmamudeliks. Lisan, et tegu on vaimuka ja tundub, et täpse peegeldusega sellest elust, mida elame ja mis me ümber… Siin olen irooniline ja kasutan sõna keeb.

Katsun seda seletada. Inimeste maailma moodustavad teed ja majad, metsad ja puud, poed ja bensukad. Autod loomulikult. Aga ennekõike on Uku Uusbergi mudelis tähtsad inimesed. Kõik inimesed on omamoodi, et mitte öelda üsna hullud. On eri vanuses ja teevad erinevat tööd, on erineva elukogemusega, erineva välimuse, maailmanägemisega… Need mudeli inimesed oleme meie. Ja see mudel on omamoodi üllatusi täis, ole vaid mees või naine ja oska märgata.

Kokku saamine, veel enam ühes tegutsemine tundub selles eripalgelisuses esmapilgul võimatu. Aga siis teeb riik asfalttee, kiitleb sellega, et hea riik ja äge areng, kuid pole rääkinud nende inimestega, keda tee otseselt puudutab. On unustanud neilt küsida, kas nad seda teed oma hoovi tahavad. On unustanud inimese ära. Riik on tee ja tee sõidab inimestest üle.

Oli inimeste ühine metsatee, kus roopadki sees, oli kokkulepe seda hoida, nüüd on ootamatult asfalt. Ega metsatee ole kuskile kadunud, on alles, aga asfaldi all, ütleb ses mudelis üks tegelane.

Ja vaat see ootamatus siis kuidagi toob inimesed kokku. Asja arutama. Mõni püüab tekkinud absurdsest olukorrast kasu lõigata, mõni loeb ennast kohe kaotajaks. Uku Uusberg keerab mudelis nagu tõsine teadlane vinti mitu korda üle ja saavutab selle, et absurdne olukord ei olegi absurd, vaid me igapäevane argireaalsus.

Tee on ehitatud vastu kortermaja ja öösel on majaseinale ilmunud punane joon. Sinna, kustmaalt tuleb maja lammutada, et tee saaks edasi minna… Mis saab neist inimestest, kes elavad lammutamisele kuuluvas majaosas, ei huvita päriselt kedagi. Ei kantslereid, ei kohtunikke, ei ministreid.

Korteriühistu koosolekul ütleb keegi, et me ei saa kokku! Keegi pakub, et laulame. Lauldaksegi – see on naljakas ja valus üheaegselt. Oleme lauldes koos, aga metsateed see tagasi ei too. Kergem ehk küll hakkab.

See, millist maailma ja ühiskonda näitlejad meile mängivad, peegeldab elu me ümber, me peatänavatel ja tagahoovides, maal ja linnas. See on müstiliste sugemetega argiabsurd. Küllap igaüks võtab seda vastu omamoodi. Mina märkan endas tunnet, et pean sellega harjuma ja leppima, leidma väljundi, millele pühenduda kõigest muust hoolimata… Või kuidagi nõnda.

Näitlejateater

Kuna „Kalaranna 28” on Uku Uusbergi esimene lavastajatöö Tallinna Linnateatri peanäitejuhina, pani vaatamine muidugi mõtlema, milliseks kujuneb Linnateatri nägu. Pakun, et sotsiaalselt teravaks. „Õnne 13” on „Kalaranna 28st” pika lennureisi kaugusel. Usun, et pealkirjaks pandud aadress ei ole niisama mängu ilu, vaid just juhib ka tähelepanu me kõige vanemale seriaalile. Aga eks see sarnasuste ja erinevuste leidmine ole iga vaataja asi.

Selge on see, et Uku Uusberg teeb näitlejateatrit. See paistab silma sellest, et ta annab pea kogu trupile oma näidendis osad ja kirjutab need niisuguseks, et ükski ei saa jääda kahvatuks. Kuidas ja millega saavutab näitejuht Uusberg selle, et näitlejad, väga head näitlejad, mängivad ta käe all nii, et neid vahel ära ei tunne? Mingid uued nüansid tulevad juurde, mingi siin ja praegu taju ja sügavus. Eraldi kiitust väärib see, kuidas kõigi – ma siin seda rõhutan, sest trupis on nii alles Linnateatrisse tulnud noori näitlejaid kui ka vanu tuntud olijaid – tekst jõuab ilma võimendust kasutamata pärale. See näitab trupi taset. Sosinad ja karjed on ka selle loo inimestel, aga see ruum, kus mõte peab kohale jõudma, on mitu korda suurem kui teatris. Elus ja hoovis ka ei ole võimendust võtta. N-ö oma patareid peavad, tõsi, laetud olema, et mõtted pärale jõuaks. Ja vist peab olema ka oma metsatee ja näitlejail hääletreening…

Muide, Patarei merekindluse linnud, pääsukesed ja tuvid ka, arvasid, et see, mis nende kodus sünnib, on nii hea, et see nende elu ei sega.

Dialoogide kunst

Dramaturgi iseloomustab peale loo ülesehitamise ka dialoogide ja monoloogide kunst. Te võite ju mulle vastu väita, et lugu laotub lahti dialoogides ja monoloogides, mis kunsti siin ikka. Toon oma öeldu näiteks ühe selle näidendi dialoogidest.

„LEA läbi pausi: Ei ole! Eesti riik vanaduses enam ei kehti! RASMUS sekkub teravalt: Kuidas te ütlesite, vabandust? LEA: Eesti riik vanaduses ei kehti! RASMUS: Väga hästi öeldud, minu arvates! LEA: Siin ei ole midagi tähistada. SIIM: Võta rahulikult, Rass. RASMUS: Aga kuidas nii, et ei kehti? Mis see Eesti on siis? Kus veel see Eesti ei kehti, ah? SIRJE: Palun, härra Soost, ärme hakka ennast jälle üles kütma ja riiki kritiseerima! LEA: Mina palun sedasama! SIIM: Nõus, Rass! Praegu on väga habras aeg, ärme tõmba seda saagi jälle käima!”

See on nauditav lugedes, kuulates ja vaadates ning ma kujutan ette, et ka mängida on seda hea.

Välja müüdud

Jätsin siin loos meelega kirjeldamata selle mastaapsuse, mis mind võlus. Meelega sellepärast, et tulevastelt vaatajatelt seda ohoo-efekti mitte ära võtta. Ootamatusi on omajagu, kas või see, milliseid torumehi te kohtate või mida laulavad korstnapühkijad.

Kunstnik Kristjan Suits, kes on tagasi Linnateatris, on n-ö lava täpselt näidendi juhiste järgi üles ehitanud. Mehe loomingulisus ja maitse väljendub seekord kostüümides, mis mu meelest on omaette tase. Ja taseme näitaja on, arvan, see, et kostüüm annab näitleja osatäitmisele nüansse juurde.

„Kalaranna 28” on detailideni lihvitud ja samas suur üldistus sellest, milline on maailm 21. sajandi 22. aastal. Lavastus ja Linnateatri trupp kutsuvad üles patareisid laadima ja laulavad „mu isamaa on minu arm”. Vaatasin järele ja selgus, et kõik lavastuse etendused on välja müüdud, nagu see Linnateatris pikaajaline traditsioon on.

Eraldi:

Kui tuleb sõda…

Küsisin oma kahelt noorelt sõbralt, mida nad teevad siis, kui sõda peaks Eestisse jõudma. Sõber, kes elab linnakorteris, ütles, et ta kindlasti viib pere sõja jalust ära ja siis võib-olla tuleb ise tagasi. Sõber, kes aasta tagasi ostis endale maakodu ja maa ja aia, ütles, et pärast seda ostu on ta üpris kindel, et ei lahku siit ja seisab, nagu võimalik, oma maa eest.

Ilmus Maalehes. Pildistas Siim Vahur.