Huvitav, kas see on midagi kirjutaja enesetapu laadset alustada esseed nõnda: püsivad väärtused – usk, lootus ja armastus – ei leia enam kohta, kus neid hoida. Pea saab täis veriseid ja varemetes pilte. Kui need eelnimetatud kuskilt rõhutusse ilmuvadki, siis on see kui hüüdja hääl kõrbes. Aga võib-olla ongi vara veel.
Keegi nutikas riputas veebiavarusse Vladimir Võssotski, laulmas laulu „Moskva – Odessa”. Odessa pommitamist alles plaaniti. Kuulasin ja nutsin.
Pühkisin silmad kuivaks ja… See, et Eesti kindral Brüsselis skandaalikeskmessse satub, ei ole mu jaoks sündmus ja ei ole üllatus ka.
Meie kindral joob ennast europealinnas purju ja läheb vastu hommikut ööklubisse ja ei saa aru, miks teda sõjaväelise auavaldusega vastu ei võeta. Purjus lihtsalt. Ja kui äkki ei olnud purjus, kas siis on see kõik kuidagi etem? No…
Vene kindraleid lastakse Ukrainas maha.Tahtsin lisada „nagu kärbseid”, aga sain pidama, sest mõte liikus sinna, et ega see kindralite tapmine just kerge ole. Kärbestest on muidugi kahju. Nendest kindralitest… ei. Mingi mõttesegadus siingi on.
Ka kindralid on inimesed ja ka kindralitel on oma vead. See teadmine ei ole rõõmus, sellega ei saa ülbitseda, see on pigem kurb. Mart Juure mõttekäik, et võiks ja peaks me kindraleid testima, nad täis jootes, ning siis laskma neegril neilt raha küsida. Kindrali käitumisest selguks, kas ta saab kindralina jätkata või saadetakse Vene armeesse praporšikuks. Ega ma oma mõtetes ei välista, et on olemas ka käituda oskavaid kindraleid. Elu on nendega ka kokku viinud. No mitte just ööklubis, aga õllekas küll.
Ilmselt läheb nii, et kindral võitleb Brüsselis oma võitlust edasi ja mõni uus skandaal lähiajal sööb tema libastumise suure suuga ära. Ma ei saa siin kirjutamata jätta inimloomuse mitmekihilisusest – kindral Terras on üks kahest eurosaadikust, kes aitavad Vaba Lava sõjavastase lavastuse Brüsselisse. Kuulsin, et ta armastab ooperit. Nõnda ka.
Sõjakad üritavad
Neid näiteid on enam, aga see oli värskelt võtta. See, kuidas Saaremaa vallavanem Madis Kallas ütleb, et praamipileti hinnatõusu vastu on võideldud juba detsembrist. Panin tähele, et uudises seesama vallavanem ütles, et „kuid valitsus keeldus seda edasi lükkamast”. Seega tema ja ta kolleegid katsusid hinnatõusu edasi lükata, mitte peatada. Ja võideldi kõigi jõududega, nagu vallavanem ütleb.Ta ei tunnista, et kuna tulemus on tarbija kahjuks, siis tuleks leida tugevamad võitlejad.
See jutt ka, kui raske löök hinnatõus on. Tsiteerin uudist: „Kuigi vallavanem tõdes, et tegu pole kõige eetilisema lahendusega, märkis ta ikkagi, et inimestel on (Siit mulle tundub, on uudises ka sõna puudu. Ma lisaksin mõtet.)MM ennast saarele sisse kirjutada, sest hinnatõus kohalikke ei mõjuta.” Käituge ebaeetiliselt, siis on elu helgem! Pange tähele – seda ütleb tuntud vallavanem, mitte kurjategija. Ehkki, pole ju suurt vahet.
Heh, kuidas on – vallaaametnikud võitlesid, aga kaotasid lahingu ja kogukond nüüd peab pingutama, täpsemalt olema tubli: „Saaremaa kogukond peab nüüd olema tubli, korraldame üritusi, teeme reklaami, et negatiivset mõju leevendada,” ütles Kallas. Minus süveneb veendumus, et inimesi saab tappa ka heaoluga…
Nobelisti elu
Leedu mõtleja Marius Ivaškevitciusega rääkisime ka ta sõbrast, Valgevene kirjanikust, Nobeli preemia laureaadist Svetlana Aleksijevitšist, kelle kogu looming on olnud sõja hukkmõist – mitte plakatlik, vaid dokumentaalne. Otsin ta raamatust „Tšernobõli palve” ühte lõiku , mis mu emotsionaalsesse mällu alles on jäänud. Lõiku sellest, kuidas tuumakatastroofist saastatud maa inimesi tapab. Maa, mis tavaliselt on inimesi kõigis katastroofides aidanud ellu jääda… Jään lugema. „Tšernobõli palve” ilmus eesti keeles 2006. aastal. Kirjanik ei olnud veel Nobeli preemiat sanud. Maalehe kirjastus andis selle välja. Tõlkis Andres Ehin ja toimetas Mati Soomre.
„Inimene tõuseb hommikul vara üles… Alustab uut päeva…
Ta ei mõtle igavikulistest asjadest, ta mõtleb oma igapäevasest leivast. Aga teie tahate sundida inimesi mõtlema igavikulistest asjadest. See on viga, mida humanistid ikka ja jälle teevad.”
Ja üks teine katke: „ Ma pole iialgi nii palju sõdureid näinud…
Sõdurid pesid puid, elumaju ja katuseid… Pesid kolhoosi lehmi…Mina mõtlesin vaeste metsloomade peale. Neid ei pesnud keegi. Mets sureb ka maha…”
Veelgi hirmsamaks teeb kogu Tšernobõli katastroofi kirjeldava raamatu see, et Svetlana Aleksijevitš on talle pannud alapealkirja „ Tuleviku kroonikad”.
Nüüd räägib Marius Vilniuses, et kohtus Aleksijevitšiga Berliinis, märtsi alguses, sõda oli juba alanud. Aleksijevitš olla Mariuselt pärinud, palju maksavad Vilniuses korterid? Muidugi pakutakse Nobeli preemia laureaadile kõiki võimalusi jääda Berliini, aga vana elukogenud naine tunneb ennast seal võõrana. Tema mõte, miks tulla elama Vilniusesse, on see, et olla lähemal Minskile. Siis oleks vähemasti lootus, et tema lapselaps vahel saaks talle külla sõita.
Mõtlen sellest, mis tähendab teist korda elus olla sunnitud pagema oma kodumaalt. Jah, saab mõelda ja öelda ka nii, et kirjanik on teist korda oma kodumaalt minema löödud. Esimest korda oli see lahkumine seotud raamatuga „Tsinkpoisid”. See rääkis Afganistaani sõjast. Aleksijevitš oli erinevates Euroopa residentsides kümmekond aastat. Siis sai ta Nobeli preemia ja ta sai taas elada kodumaal, Minskis. Nüüd siis taas sama lugu.
Kuidas küll juhtub nii maailma ühe juhtiva humanistiga?
Ma ei saa lahti mõttes, kui kiiresti me ikkagi harjume surmaga. Kuidas üks katastroof summutab teise. Vaid aasta tagasi olid maailma ja meie meedia esiuudised Valgevene sündmustest. Räägiti jõustruktuuride vägivallast ja ühest demonstrandist, kes hukkus. Me tundsime valgevenelastele kaasa. Nüüd, kui Vene agressorväed tulevad Ukrainat ründama ka Valgevenest. Kui on olnud hübriidrünnakud. Kuidas saavad hakkama need sajad tuhanded valgevenelased, kes Lukašenko režiimi eest põgenesid läände? Juba ammu on märke, et ei osata vahet teha ja neid peetakse kas venelasteks või igal juhul agressioonis süüdlasteks.Traagiline rahvus ja traagiline saatus.
Ära lase!
Vene rocki suurkujult Juri Ševtšukilt küsiti, kas ta on Venemaal. Ja ta vastas hellalt naeratades: „Mis ma hakkan seal Euroopas peale? Mis ma seal teen, kullake? Ma elan Venemaal.” See on tähtis, ma ei kujuta Juri Ševtšuki äkki laulmas ja laule loomas inglise keeles. Ja muusik taas toob esile olukordade kordumise. Ta ansambel DDT on Venemaal juba keelatud olnud. Nüüd nad ise keelduvad esinemast kontserdisaalides, mis ennast tähistavad Z tähega. Mu vana sõber teatraal ka keeldus oma laboratooriume korraldamast sellesama märgi pärast. Ajad korduvad ja sellest on kahju, et lausa üksühele.
Juri Ševtšuk räägib hiljuti tehtud intervjuus, kuidas ta Voronežis kontserdil korraldas hääletuse, kes on sõja poolt, kes vastu. „Sõja poolt ei olnud keegi. Sõja vastu oli 3000 inimest. See oli meeldiv. Mida teha? Kuidas elada? Kuidas elada Venemaal neil, kellel on aru peas?” Laulja räägib kujundlikult, kuidas inimesed istuvad oma köökides ja räägivad teekannuga… Äkki sõita taigasse…? Kuskil lipsas uudis, et Venemaalt on 3,5 miljonit inimest sõitnud ära Gruusiasse ja Türki ja kuhu kõik veel, kuhu saab ja kus on lootust… Küllap ka nemad loodavad, et kõik lõpeb ja nad saavad naasta.
Ševtšuk ütleb, et Venemaal tuleb praegu teha head, et kurjus ei tapaks kõiki. Et hing ei sureks. Laulja seda ei ütle, aga mõte ronib ikka sinna urgitsema, kuidas sureb rahva hing. Või peaks ütlema rahvuse hing? Ja siis käib sinna juurde ju see moetuure koguv tühistamine.
Ometi laulab Ševtšuk laulu „Ära tulista” alates 1980. aastatest, ajast, kui Venemaale tulid esimesed tsinkkirstud Afganistanist.
Kahtluse teine pool on, äkki on juba hilja.