Perearst Karmen Joller on viimaste aastatel sage külaline me kõigi kodudes – olgu leheveergudel või teleekraanil ikka koroonaviirusest rääkimas. Mida peab ta tähtsaks oma igapäevatöös? Millistena paistavad inimeste nüüdsed elud ja mured perearstikabinetis?

Lepime doktor Jolleriga kokku, et räägime arvuti videoaknas. Näeme teineteist, kuulame ja kuuleme. Ta ütleb, et jõuab arvuti ette kella kolmeks. Kui ma siis ühendust võtan, istub perearst Karmen hoopis autos. Abiliseks nutitelefon.

Selgub, et tal on töö juures kauem aega läinud. Ta on rutanud autosse, aga see on lume all. Ja siis ta mulle ikka väga naiselikult seletab, kuidas tal on puhastamiseks hari küll, aga ta ei tea, kuhu selle kevadel pani. Mina kuidagi unustan ära, et räägin arstiga. Noomin teda, et nüüd siis konutab külmas autos. Tema ütleb, nagu lapsed tavaliselt, et „ei, mul ei ole külm“.

Telefonipilt on üsna kvaliteetne. Doktor Joller pakub, et räägime, auto sulab selle ajaga lume alt välja. No kui doktor ütleb, et ta haigeks ei jää, siis mis saab mul sel moel rääkimise vastu olla.

Kallis doktor, kuidas vanainimene peab autot puhastama, kui selg haige on?

Las nooremad puhastavad. Ma ei tea, ma ei ole nii vana veel olnud.

Talv on ja talved ju ongi sellised meil.

Minu lapsepõlves olid alati sellised talved. Mäletan ka seda aega, et talv oli äkki selline, et uueks aastaks ei tulnudki lund maha. Mäletan, et see oli lausa šokk.

Ma ikka lapsena kõndisin lumehangede vahel, mis olid minust kõrgemad. Õnneks minu lapsed saavad seda ja sellist talve nüüd ka. Vähemalt natuke. On, mida oma lastele kunagi rääkida.

Kui paljude patsientidega te praegu päevas kohtute?

Tavaline kõige rahulikum vastuvõtt on 12 inimest päevas. Lisaks on paarkümmend meili- ja telefonikontakti. Praegu on meil vastuvõtu aeg 20 minutit inimese kohta ja ma tunnen ja tahaks, et oleks vähemalt 30. Tunnen, et ei jõua kõike ära käsitleda, mida inimesel on vaja.

Perearsti töö nõuab põhjalikkust. Pool päeva on vastuvõtt ja teine pool on kirjatöö. Analüüside kontroll, ennetustöö, krooniliste haigete jälgimine … Kui ma ütlen, et võtan isiklikult vastu 12 inimest päevast, siis ainult tundub, et seda on vähe.

Ei sugugi mitte. See pole vähe. Mis nüüd?

Panen turvavöö peale. Olen harjunud autos nii. Aga ma ei sõida kuskile.

No ajab naerma. Kas te kodus ka tööd teete?

Tuleb liiga tihti ette, kuigi seda ma hästi ei tahaks. Tahaks olla lastega, perega.

Mäletan oma noorpõlve tuttavat, kes unistas maa-arstiks saamisest. Ja siis sai temast Soomes tuntud kirurg. Kas teil oli ka lapsena juba unistus arstiks saada?

Mina tahtsin arstiks saada, niikaua kui ma ennast mäletan. Päris pisikesena mängisin arsti. Ema ka tõukas tagant, seletas kuidas arstiks saadakse. Isa aga tekitas minus meeletu pettumuse seletusega, et pean kõigepealt 11 aastat keskkoolis käima ja siis alles saan ülikooli. Miks nii? Miks see nõme keskkool peab seal vahel olema?

Ma tahtsin saada psühhiaatriks. See huvi tekkis juba ülikooli alguses. Kas te ikka kuulete mind?

Pilt hangus korraks, aga kuulsin küll.

Väga hea. Perearstikeskuses praktikal olles aga avastasin, et perearstikeskuses on ka psühhiaatriat päris palju. Ja teiseks, kui ma jään perearstiks, siis ma ei kaota ära kõiki oskusi, mida ma omandan. Kui lähed õppima eriarstiks, eriti mingit kitsast eriala, siis kaob ära oskus lugeda EKGd, vaadata teatud vereanalüüse … Eriala sees sa tead muidugi kõike, aga mulle meeldib laius, mitmekülgsus ja mitmekesisus, mis on peremeditsiinis. Ja selle ma valisin. Kõigest tuleb teada põhilist ja kui mingi asi rohkem huvitab, saad ka sellesse süveneda. Olen väga rahul. Töö toob ise ette erilised teemad. See on pidev õppimine.

Teie vanemad ei olnud arstid?

Ei, mul ei ole lähisugulaste hulgas arste.

Mind pisut üllatas see teie soov saada psühhiaatriks. Kui küsisin, kui palju te inimesi päevas vastu võtate, oli selle küsimuse taga soov pärida, kuidas te iseloomustate seda õhkkonda, mis praegu ühiskonnas valitseb?

Ärevust on rohkem ja meeleoluhäireid. Eriti ma näen seda laste ja noorte pealt. Perearstikeskuses meil tekib patsientidega side tõesti. See ei ole niimoodi, et patsient tuleb ja läheb. Me näeme neid aastatid. Näeme perekonna dünaamikat, kuidas mõned lähevad lahku ja siis jälle kokku. Ja patsientidega tekib usaldussuhe.

Ma arvan, et mõned patsiendid on lahkunud mu nimistust sellepärast, et ma vaktsineerimist pooldan ja sellest ka räägin. See ongi perearstinduse juures kõige toredam, et alles jäävad just need inimesed, kellega on hea side.

See jah. Aga ikkagi, kuidas peegeldub ühiskonnas sündiv?

Inimesed ikka räägivad, kuidas neil läheb. Paljud ütlevad, et see, mis praegu toimub, on raske nende jaoks.

Ärevus. Hirmud. Kuidas seda inimestelt maha saab?

Mulle tundub, et hirme on pandeemia algusega võrreldes vähem. Huvitav on see, et palju süüdistatakse hirmutamises arste. Minu kabinetis mitte, aga näiteks sotsiaalmeedias küll. Hirmutamine … Kui ma ütlen, et tuleb ennast vaktsineerida, et mitte haigeks jääda, siis seda loetakse hirmutamiseks. Omapärane arusaam.

Kuidas hirmust ja ärevusest lahti saada? Tuleb otsida, mis seda põhjustab täpselt. Teinekord on inimene ärev ja hirmunud, kui selleks üldse põhjust pole. Kui siis inimene on niigi ärev ja tuleb juurde mingi reaalne põhjus, siis see kindlasti võimendub. Väga sageli on ärevuse põhjus lapsepõlves. Kätteõpitud mõttemustrites.

Tooge näide?

Kui inimene on lapsena elanud üle mingi trauma, kui tal on olnud vanem või pereliige, kes on ta õpetanud ärevaks … Laps tegelikult on olemuselt üsna ärev. Ta ju muretseb asjade pärast, mis meile vahel lausa nalja teevad. Pinged on meil kõigil ühesugused, oleme me väiksed või suured. Aga lapse maailm on piiratud ja tema elukogemus ja arusaamisvõime väikesed, mistõttu ta vajab oma ärevuse maandamiseks täiskasvanu abi. Kui aga täiskasvanu pole see, kes oskab lapsele maailma-asju seletada ja turvatunnet tekitada või lausa süvendab ärevust, kujunevadki mõttemustrid, mille laps ka täiskasvanuks saades ellu kaasa võtab.

Inimene peaks mõtlema iseenda jaoks läbi, miks ta ärev on. Mis teda täpselt muretsema paneb? Kui ta mõtleb hirmu lõpuni, siis mõnikord see aitab. Muretsen, et külmkapp läheb katki. Tuleb mõelda, mis ma siis teen, kui see juhtub? Äkki täna ei peaks selle pärast muretsema? Muretse siis, kui külmik on päriselt katki läinud.

Mille pärast tasub muretseda, mille pärast mitte? Praegu inimesed mõtlevadki läbi, mis on päriselt oluline.

Elu ongi ebakindel, sellega tuleb leppida ja siis ärevus ka väheneb.

Kui lihtsalt te ärevale patsiendile rahustit kirjutate?

Nii … ma ei kirjuta seda praktiliselt üldse.

Saadate inimese psühholoogi või psühhiaatri juurde ja nemad kirjutavad?

Rahusti võtmine on ärevuse korral kõige halvem asi, mida üldse teha saab.

Äkki ma lihtsalt ei tea, kas seda tehakse üldse?

Tehakse, tehakse. Liiga palju kirjutatakse rahusteid. Tegelikult rahustid ei lahenda põhjust, miks inimene on ärev. See on sümptomi ravimine. See on nagu kopsupõletiku ravimine köhapärssijaga. Keha tahab köha abil lahti saada rögast ja haigustekitajatest, mis on kopsudes. Kui me seda pärsime, siis inimene ei köhi ja haigus läheb hoopis hullemaks.

Sama on ärevusega. Rahusti ei lahenda probleemi. Rahusti on pseudolahendus, selle toime läheb üle ja seda on varsti jälle vaja. Ja lõpuks on inimene sõltlane. Aga probleem (ärevus) ei kao.

Mis siis aitab?

On olemas teised ravimigrupid, näiteks antidepressandid. On olemas antipsühhootikumid, neid kasutatakse suurtes annustes skisofreenia raviks, aga hästi väikestes annustes me kasutame neid näiteks unehäirete raviks. Vahel on nii, et inimene on pikka aega magamata ja ärevus selle tõttu süveneb. Magamata inimene ei suuda oma mõtteid ja emotsioone kontrollida. Oleme ju kõik tähele pannud, et kui oleme väsinud, siis läheme kõige peale tigedaks, me pole siis lahked ega toredad ega abivalmis.

Mitte alati ei ole vaja ravimit, aga kui on vaja, siis ma tihtipeale alustangi sellest, et aitan inimesel magama jääda. Unetus põhjustab ärevust, ärevus põhjustab unetust – selline surnud ring. Saame selle ära katkestada. Kui inimene muudab oma elustiili tervislikuks: sööb, puhkab ja liigub tervislikult, siis mõne kuu pärast ta saab ehk ilma igasuguse ravita hakkama. Ja pole ka antidepressanti sinna kõrvale vaja.

Oota, ma keeran seda auto kohinat natuke vähemaks, enne vist kohises liiga palju.

Öeldakse, et enda muutmine on suurim suutmine. Mõtteviisi ja elustiili muutmine on väga suur samm selleks, et vabaneda meeloluhäirest.

Mõtteviisi muutmine … On teil mõni näide, kus te tuttav või patsient on oma mõtteviisi muutnud?

Mul on neid ja palju. Näiteks, kui patsient on langenud depressiooni, sest ta on ülemuretseja. Huvitav on see, enamasti ei ole inimestel raske tunnistada oma ülemuretsemist. Enamasti saavad sellised inimesed igapäevaeluga hästi hakkama, kuid mõnikord võib see viia depressiooni või ärevushäireni. Kui meeleoluhäire ei ole kestnud väga kaua ja pole veel väga sügav, siis võib inimene hakkama saada ka ilma ravimiteta, isegi ilma psühhoteraapiata. See aga eeldab, et ta saab aru, mis temaga toimub ja võtab end kätte, et muuta oma mõttemaailma (harjumust pidevalt muretseda).

Sageli aga on vaja alustada ravi ja selle otsustame alati patsiendiga koos. See kestab minimaalselt pool aastat, enamasti aasta või kaks. See tundub pikk aeg, aga on väga oluline, et inimene endaga ravi ajal ka ise tööd teeks – ainult tabletile ei saa loota. Ja oma mõttemaailma muutmine võtab aega – sellest ka ravi pikkus. Kui lõpuks jõuab kätte see aeg, et peaks loobuma ravimist, siis tuleb analüüsida, kas selline inimene uuesti auku ei lange, kas ta on oma probleemide põhjuse lahendanud. Kõige kergem on neid põhjuseid leida ja lahendada siiski koos psühhoterapeudiga. Mul on palju patsiente, kes on oma ärevusega võidelnud ja võitnud.

Antidepressante tihti kardetakse, sest arvatakse, et need on samad, mis rahustid – ei ole. Antiepressandid annavad inimesele kontrolli iseenda üle tagasi. Inimene saab uuesti juhtida oma mõtteid ja ta ei jõua omadega ummikusse. See on nagu redel, mis avab tee august välja, aga august välja peab inimene ikka ise ronima. Antideprssant ühtegi meie probleemi ei lahenda ja meie mõtteviisi iseenesest ei muuda.

Rohepööre peaks ka olema mõtteviisi muutus. Ja see peaks sündima kohe. Kui ühe inimese mõtteviisi muutus on paar aastat kestev protsess, heal juhul, siis kuidas muuta 8 miljardi inimese mõtteviisi nüüd kohe?

Jah, tegelikult on muutusi, mida saab teha ainult seaduse tasandil. Et inimesi praktiliselt sundida.

Me näeme ka koroonaviiruse pandeemia ajal, et tegelikult peab valitsus ütlema, et pange maskid ette, ja isegi siis on neid, kes on selle vastu. Valitsus ütleb, et vaktsineerige! Miks inimene ise selle peale ei tule? Miks mõeldakse välja lugusid, mis räägivad, et vaktsiinid on väga-väga ohtlikud?

No kõrvaltoimeid te ju ometi ei eita?

Loomulikult on ka vaktsiinidel riskid ja kõrvaltoimed, aga need kindlasti ei ole sellised, nagu räägivad vaktsiinivastased. Vaktsineerimine annab meile võimaluse mitte surra nii, nagu me ei taha – COVIDiga kaasnevasse lämbumissurma.

Nüüd kadus pilt ära. Aga te juttu kuulsin. Ma rääkisin suremisest kombinaathaiglas.

Mul tuli kõne siia sisse. Nüüd näete? Me jäime surmaga kaasnevate kannatuste juurde. Õnnelikud on need, kes saavad surra lähedastest ümbritsetuna. Olen näinud hooldekodus neid, kes surevad täiesti üksi, ei ole ka neid, kes huuli niisutaks, sest personal on nii ülekoormatud. Kombinaathaiglate patsiendid on teinekord oluliselt paremas seisus …

Mis jutt see on?

Seal on oskuslik personal, kes teab, kuidas sureva inimesi kannatusi leevendada. Meie kannatuste määr sõltub sellest, milesse me sureme. Alati ei kaasne suremisega suuri kannatusi.

Olgu. Kombinaathaiglas kaob see suhe arstiga ära, millest te eespool nii kenasti rääkisite.

Ei pruugi. Te ei ole ju kunagi surnud kombinaathaiglas, te ei tea.

Ma tõesti ei tea. See on küll äge, mis te ütlesite. Mulle meeldib.

Eks perearstid ongi olemas sellepärast, et inimesel oleks arst, kellega on kontakt. Oma töös ja ka enda elus olen näinud et kõige õnnelikumad on need perekonnad, kus erinevad põlvkonnad omavahel suhtlevad ja kus arst on aeg-ajalt teenäitaja.

…

Me jutt doktor Jolleriga oli pikem, kui siia leheruumi mahub. Eesoleva aasta kohta arvab Karmen Joller, et tuleb alati lähtuda sellest, et uus tuleb parem. „Parem on ka see, et me järjest enam kohaneme selle viirusega. Ükskõik, mis olukord tuleb, me ei tohi kaotada lootust ja südikust. Me ei tohi alla anda.” Igatahes me rääkisime selle auto lumevabaks. RÕÕMUSTASIME MÕLEMAD.

Mida ma muudaksin meditsiinisüsteemis

Karmen Jolleriga

See on küll detail, aga muudaks tohutult kogu meditsiinisüsteemi. Ma teeksin patsientide edasisuunamise võimalikuks ainult e-konsultatsiooni teel. See on selline saatekirja viis, kus patsient ise ei lähe kohe kuhugi. Ma räägin patsiendiga, teen läbivaatuse, vajalikud uuringud ja kui leian, et tal on vaja eriarsti konsultatsiooni, siis ma kirjutan kõik selle info üles – analüüsid ja uuringud, mis juba on – ja saadan eriarstile. Eriarst loeb selle läbi ja ütleb, et siin võiks olla veel see analüüs lisaks või et siin võiks selle ravimin annust muuta või lisada hoopis mingi muu ravimi. Patsient kuskil ei käi, aga ta saab konsultatsiooni, saab targemaks. Mina vahendan.

Teine variant on see, kui eriarst ütleb, et ma võtan ta üle. Siis patsiendile helistatakse, lepitakse aeg kokku ja inimene saab eriarsti juurde just nii kiiresti kui tal on vaja.

Me saaksime nii tegutsedes ressursse optimeerida. Ja iga inimene satub õige arsti juurde õigel ajal.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.