Valhalla luuleteatri taastulemisel, 40 aastat hiljem, on peamine märksõna traagilisus. Raske on lavastuse „Siuru sügis” õnnestumise komponente edetabelisse panna, et mis parem ja mis kõige parem. Vahest siiski – minu meelest on määravaim see, et tänanegi trupp koosneb neist kunagistest Tartu üliõpilastest, kes läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus vaimsust esiplaanile seadsid ja hiljem riigi taasiseseisvumise asjades tõsiselt kaasa rääkisid.

1985. aastal tõi Tartu tudengite luuleteater Valhalla lavale kirjandusrühmituse Siuru loo, millest aimdus toona nii magusat ja ohtlikku vabaduse hõngu. Äsja etendasid samad inimesed uut lugu „Siuru sügis“. Me ees laval olid nüüdseks tuntud tegijad, inimesed, kes Eesti riigi iseseisvuse taastamiseski kaasa rääkinud.

See sama lavastus näitlejate esituses oleks olnud, arvan sootuks teise energeetilise koega. Mu jaoks juhib lavastus „Siuru sügis” minevikku vaadates pilgu tänasesse ja hoiatab, et miski on me riigis läinud nii, et taas on oht ennast kaotada.

Priit Põldma paneb oma Vanemuises lavastatud näidendile Konrad Mäest ja Nikolai Triigist nimeks „Palavik”. Palavik ja palavikulisus, kõrgel temperatuuril elamine, nägemustes elu kõrvuti argisega – see iseloomustab täpselt ka teist Tartus, Tartu Uues teatris mängitavat lugu „Soosteri koolkond”.

Kunst on ebanormaalsus