Vaatan ikka ja jälle Priit Pangsepa maalide reproduktsioone tema juba juulikuus ilmunud kunstiraamatus „Viljandi Priit” ja mõtlen liivakellas voolavale ajale. Kunstiraamatutest kunsti vaatamine suurendab inimese mõtete haardeulatust.

40 aastat voolavat sürreaalset kunsti. Olen nüüd juba paar nädalat sirvinud ja vaadanud oma kodus kunstiraamatut „Viljandi Priit”. Kunstniku teeb kunstnikuks isikupära. Kunstnik Pangsepp avab oma maalides ilmselt oma siseilma eripära, mis tema argivälimuses ja -käitumises kuidagi ei peegeldu. Ma ei tea, aga on selline tunne, et ta eelistab seltskondades jääda tähelepandamatuks. Kunstis mitte. Samas jah, ma ei tunne teda ajast, kui ta õppis Tartu kunstikoolis, millest ta räägib muu hulgas oma kunstiraamatu isikuintervjuus.

Üldiselt oleme me harjunud küsima ja ette heitma Venemaa kontekstis, et miks inimesed seal Putini režiimile vastu ei hakka. Vangutanud pead ja viibutanud näppu. Ja nüüd küsivad noored eestlased meie kõigi käest, miks oleme pealtvaatajad? Miks me laseme kogu maailmal hukkuda? Lavastuse kunsti seletavas monoloogis on väljend, iseloomustamaks tänast siin me siis oleme maailma: „demokraatia apokalüpsise ratsarügemendi rünnak”.

Ongi taas käes aeg, kui ausus laval mõjub dissidentlikuna. „Kuningas Ubu”. Tõe saab ümber lükata öeldes, et teatrikunst võimendab asju üle. Kui kaasa mõelda, siis seekord nii ei ole. See on pöörane. On karm lavastus.

On üsna selge, et normaalsele inimesele ei saa see millisena meile “Ubus” kontsentreeritult lagunenud maailma näidatakse meeldida. Kunstilise aktina, isegi manifestina, on tegu võimsa, täpse üldistusega.