Vastab „Kindrali” filmi vaadanud, dokumentaallavastustega Eesti teatris tuntuks saanud Mari-Liis Lill.
Mis pilguga sa vaatasid dokfilmi „Kindral”, kas sinus lõi välja dokumentaalteatri tegija?
Ma vaatasin filmi suure huviga. Olin nende sündmustega ju lihtsa lehelugeja tasandil kursis, aga minu jaoks olid põnevamad just need detailsemad ja isiklikumad sissevaated – mida rääkis Piret Niglas oma mõtetest ja tunnetest noorsportlasena, kes oli sunnitud keelatud ainete maailma sisenema, samuti Mati Alaveri päevikud – kuidas liikus tema mõte siis, kui asjad olid juba avalikuks tulnud.
Kuidas sai kogu rahvas niimoodi eksida? Eesti kuulsaima suusatreeneri Mati Alaveri päevikus, mis leiti läbiotsimisel pärast dopinguskandaali lahvatamist, on kirjutatud: „Suuremad valed tuleb üle vaadata.” Delfi Meedia dokfilm „Kindral” teeb seda põhjalikult.
Vaatamata sellele või ehk just sellepärast, et filmi režissöör Mihkel Ulkil, Delfi meedia loovjuhil on filmiharidus, on „Kindral” ajakirjaniku film. Ajakirjanike film, kui täpsem olla. Või vähemalt mina vaatasin seda nii, htlasi kui ajakirjanike ja jakirjnduse eneseanalüüsi.
Looming, looja ja loomine… Tallinna Linnateater on nüüd kõige moodsam teater maailmas. On kunstiteos, kus 16. sajand kohtub 21. sajandiga. Ilmselgelt on see koht kokku tulemiseks ja kokkusaamisteks. Väljast vana, seest uus arhitektuuriline ime… on nüüd avatud.
Teatrid konkurentsis ja/või koostöös. Läti Rahvusteatri, Läti Kunstiteatri ja Valmiera Draamateatri juhtide arutelu alanud teatrihooajast.
15.oktoobril 2025.aastal oli Läti Rahvusringhäälingu Klassikaraadio eetris teatrisaade „Nöörpööning“, kus teatriteadlane Zane Radzobe küsitles Läti Rahvusteatri, Läti Kunstiteatri ja Valmiera Draamateatri teatrijuhte, nendeks olid: Läti Rahvusteatri direktor Māris Vītols, Läti Kunstiteatri direktor Juris Žagars, Valmiera Draamateatri direktor Evita Ašeradena.
Saate autorid olid Sandra Ņedzvecka, Zane Radzobe.
Käesolev tõlge on avaldatud Läti Rahvusringhäälingu lahkel loal.
Zane Radzobe: Hooaja algusest tingituna oleks ehk paslik üle rääkida, mis sel hooajal vaatajaid ootab. Mis on teie teatrite hooaja läbiv motiiv?
Evita Ašeradena: Üks asi on neid motiive sõnastada, aga hoopis midagi muud on neid seejärel saavutada. Hooaja kvaliteet ei sõltu sellest, kas on olemas juhtmotiiv või mitte: mõnikord on kõik imeliselt sõnastatud, aga tulemus on nadi. Valmiera Draamateatris oli eelmine hooaeg meeste ja kojunaasmise hooaeg, aga käesolev hooaeg on vastutuse hooaeg. Me naaseme rohkem selliste teemade juurde nagu meeste vastutus maailma ees, naiste ees ning millega see kõik päädib. Meid ärgitas ka demograafiline reaalsus: sellest võib valjuhäälselt rääkida ja eraldada suuri rahasummasid, aga võib ka muuta mõtlemist. Vaatleme, mis juhtub hüljatud lastega, kui inimesed lahutavad: meie riigis registreeritakse igal aastal tuhat abielu ja lahutatakse viissada. Sellel peab olema mingi põhjus. Vaatame, kuidas saab seda käsitleda kunsti kaudu. Üritame hõlmata kõiki võimalikke põlvkondi.
Seda, et me juubelijuttu – mis natuke on juubelijutt ja natuke mitte – ajame kohe 60aastaseks saava Ivo Uukkivi vanaema ja vanaisa istutatud õunapuu all, saan teada alles siis, kui ennast sellest väikesest Tallinna kesklinna aiast minema sätin.
Ivo foto.
Vist on tähtis öelda, et Ivo Uukkivi sõidab elektriautoga, vihkab valjult mürisevaid masinaid, näiteks lehepuhureid: „See on nii absurdne vaatepilt, kuidas suur mees ajab tohutult pläriseva masinaga, endal kõrvaklapid peas, tolmupilves kahte puulehte mööda tänavat taga, kell 8 hommikul! Elumajade vahel! Tohutu müra! Sama on hommikust õhtuni trimmerdajate ja niitjatega. Kui on nii suur vajadus seda teha, siis kasutage reha! Või elektrilisi seadmeid. Äkki see öövalves olnud arst, kes nüüd ei saa välja puhata, on järgmisel hommikul teie elu päästmas!”
Oma maja taga aias näitab ta mulle üsna suurt auku lillepeenra servas mullas. Arutame, mis elukas nii võib teha. Ivo arvab, et rott. Linnas liigub päris palju rotte. Ütleb, et kass enam väljas ei käi, rottidel on pidu. Kass on tal 15aastane, nimeks Tibu.
„Musträstas,” märkan mina. „Meil on siin palju tegelasi toimetamas. Varestega räägin. Hommikul, kui süüa teen, tulevad nad mulle akna taha ja ootavad oma juustutükki,” räägib Ivo. Näitab, kuidas vares usaldab teda meetri kaugusele. Varesed hoiavad aias korda. „Ühel kevadel, kui kuldnokal olid pojad, tuli orav. Hakkas pesakasti poole ronima. Kuldnokk tõstis kisa ja kohe lendasid varesed kohale nagu hävituslennukid, peksid orava minema. Vaatasid vist, et läheb nende toidu kallale… Pigem on neil siin oma kogukond tekkinud ja ohtlik võõras löödi minema. Sel aastal hõivas Orav siiski kuldnoka pesakasti ja nokad jäid meie aias pesata” jutustab peategelane.
