Tarmo Tiisler: sport loob meile ühiseid kogemusi, mida muidu väheks kipub jääma

Telekast spordi vahtimine kuulub suve juurde,” ütleb spordikommentaator Tarmo Tiisler eelseisvate, suurvõistlustega täidetud kuude sissejuhatuseks. „Mulle küll meeldib. Meelelahutuslikku ärakäimist on vaja.” Tiisleri „No nii, läksime!” juhatab juba õige varsti sisse tähtsaid vutilahinguid.

Kui spordikommentaator Tarmo Tiisleri päev telemajas varakult lõpeb – kell kolm, neli, viis, kuus –, siis ta läheb aeg-ajalt koju Kristiinesse jala. See ei oleks ehk isegi märkimist väärt, kui jalutuskäiguga ei kaasneks ilus traditsioon peatuda teele jäävates raamatupoodides. Tiislerile meeldib nende poodide õhkkond. Ta ütleb, et see on istuma kutsuv. Siis ta võtab mingi raamatu, mis silma jääb, ja loeb. „Praegu näiteks loen Urmas Vadi romaani „Kuu teine pool”. Kõigile soovitan, nii armas raamat.”

Vahel istub Tiisler raamatupoes niisama ja vaatab inimesi. „Nii ma olen mingi osa tööpäevast maha laadinud, sest ma ei taha kõike viia koju. Eks see ajakirjaniku töö mingi osa tule koju kaasa niikuinii. Aga tüütuma osa ma püüan maha jätta ja võtta kaasa selle ameti toekama poole.”

Tiisler arvab, et see poekomme on tal kaasas kooliajast alates. Kui reaalkoolis tunnid lõppesid, siis nad sõbraga läksid margipoodi. „See oli Hardi Tiiduse maja kõrval Roosikrantsi otsas.”

Tiisler ütleb, et talle on läbi elu meeldinud käia kolamas ja hulkumas.

***

Sa alustad oma kommenteerimisi käimatõmbava lausega „No nii, läksime!”, mitte ametlikult „Tere õhtust, spordisõbrad!”. See on sinu firmamärk. Olgu me jutu algus siis samasugune: no nii, läksime! Eesti rahvast ja sind nii spordihuvilise kui ka kommentaatorina ootab ees väga tihe suvi: kohe algavad kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused, siis jalgpalli Euroopa meistrivõistlused ning suve lõpus on olümpiamängud.

Ootab, aga minu meelest on see tore. On tervete põlvkondade harjumus, et üle nelja aasta on ühel suvel nii jalka EM kui ka olümpia. See on tore suvetäide.

Loe edasi Tarmo Tiisler: sport loob meile ühiseid kogemusi, mida muidu väheks kipub jääma

Ivan Võrõpajev: Meie eesmärk on suurendada nende inimeste hulka, kes sõda ei taha

Dramaturg ja lavastaja Ivan Võrõpajev tuli Tallinna Vene Teatri kutsel. Andis siin mõned meistriklassid ja valmistas ette võimlikku uuslavastust. Meie räägime temaga, kaasaja ühe suurima näitekirjanikuga sellest, mis võiks maailma hukust päästa.

Meid on kord Ivan Võrõpajeviga tutvustatud ja isegi juttu oleme mõned sõnad vahetanud. Tõsi, tema seda muidugi ei mäleta. Oli 2015. aasta detsember, Peterburi suures draamateatris esietendus „Sõda ja rahu”, Alissa Freindlihh mängis selles dramatiseeringus muuseumi- ehk siis mälutöötajat. Mu sealsed noored sõbrad ütlesid, et sellele etendusele on võimatu pääseda. Vana sõber Oleg aga andis mulle oma kutse ja ise sisenes n-ö tutvuse kaudu, tuttavad piletöörid tema käest pääset ei küsinud. No ja siis ma seisin hiigelsuures saalis üsna nõutult, et kuidas seal endale tühjaks jäänud kohta leida. Oleg juhatas mu esimesse ritta, pani Ivan Võrõpajevi kõrvale istuma ja tutvustas meid. Vaatasime etendust ja vaheajal siis vahetasime muljeid. Kui olime kolm minutit vestelnud, märkasin, kuidas mu selja taga oli moodustunud järjekord inimestest, kes kõik tahtsid mu vestluskaaslase vaatevälja jõuda, teda puudutada ja mõni sõna vahetada. Tegin neile ruumi.

2022. aastal, kui Ivan Võrõpajevi näidendite mängimine Venemaal keelati, avaldati meedias fakt, mida ta ise ka varem ei teadnud: ta näidendeid mängiti Vene 45 suuremas teatris, lisaks lavastused väikestes teatrites.

Kui ootasin teid, mõtlesin kolmele tähtsale sõnale meie elus: ootamine, järjekord ja konveier. Saab nende sõnadega inimese elu ära kirjeldada?

Kas peate silmas seda, et elus tuleb sellest konstruktsioonist väljuda? Mina tahaksin, et minu elu oleks spontaanselt elus. Et ootused ei võtaks ära mu energiat ja jõudu. Parem on mitte midagi oodata, vaid elada hetkes – siin ja praegu. Et konveier ei teeks mu elu automaatseks.

Loe edasi Ivan Võrõpajev: Meie eesmärk on suurendada nende inimeste hulka, kes sõda ei taha