Avapildi allkiri: „Totalitaarne romanss. Reekviem M-le” Narva Vabal laval. Tegelased Meister ja Margaritast: Gert Raudsep Korovjev ja Kristo Viiding kass Peemot, tsiteerivad langenud ingel Wolandit, “Inimene on niikuinii surelik. Kuid see on vaid pool häda. Halb on see, et vahel tabab surm teda ootamatult!”
Paari-kolme viimase aastaga on meie teater teinud sellise keeru, et kunstilisi õnnestumisi on just Eesti Draamateatris sagedamini kui vabateatrites.
Siin pean vist oma avateesi selgitama. Jah, Eesti Draamateater on ju ikka olnud n-ö juhtiv teater, kus palju häid lavastusi. Samas on seal olnud vähe neid lavastusi, mis kuuluksid Eesti teatripüramiidi tippu. Sealsed näitlejad mängisid ja mängivad ka lihtsa alusmaterjali suureks. Nüüd on ses teatris aga märgatav just kunstilise kvaliteedi tõus, tipplavastuste erilisus. See väljendub julguses otsida, katsetada, muutuda… See, kuidas seal teatris repertuaari planeeritakse, tundub hetkel arukaim.
Loe edasi Teatriaasta: etendused sünnivad vaataja peas