Eesti Draamateatris esietendunud Pier Paolo Pasolini „Teoreemis” pakub lavastaja Juhan Ulfsak koos näitlejatega publikule õuna. See, kas ja millisest küljest keegi seda hammustab, on saalis igaühe enda teha.

Ma ikka pean lavastusest kirjutamist alustama sõnaga ambivalentsus. Tean täpselt, et see oli esimene, mis tuli pähe, kui Draamateatri ees oma noortele haritud sõpradele otsa vaatasin. Ambivalentsus ehk teisisõnu mitmetähenduslikkus. Juhan Ulfsak ei paku oma lavastustes valmis lahendusi. See teeb vaataja rahutuks. Ulfsak ei nimeta kurja ei deemoniks ega jumalaks. Kurjuses on võlu ja headus võib olla kurjast. Vaataja peab selle jagamistehte oma peas ise lahendama.

Millest lavastus räägib siis? Mu jaoks inimeksistentsist.

Raplas Riinimanda galeriis on üleval näitus, mida saab hinnata kui fotograafilist ajahüpet aastast 1966 aastasse 2022. Või on õigem seda näha vastupidi – hüpe aastasse 1966.

Näitus „Päev enne „pidupäeva”” lugu on järgmine. Fotograafist koolidirektor Aivar Pihelgas korjas aastaid tagasi Rapla ühisgümnaasiumi ühiselamu renoveerimise ajal üles diapositiivfilmi, tundmatu autori tehtud. Kui ta lõpuks avastas, et need ühel päeval tehtud fotod filmil kujutavad ühte päeva Raplas – 6. novembrit 1966, viis ta filmi Rapla teise fotograafi ja fotopoe omaniku Taimo Tammiku kätte restaureerida. Taimo puhastas tänapäeva võimalusi kasutades kaadrid ära ja tal tekkis mõte pildistada vanadel fotodel olnud kohad nüüd värskelt üle.

Pühendan vastsele vabariigi valitsusele.

Mu mõte liikus enne seda kirjutamist alustades tehisintellektil ja Nursipalu sündroomil. Sellega sidusin sõna meelevald. Kelle meelevallas tegutseb tehisintellekt ja kelle meelevallas on Nursipalu harjutusväljaku laienemist jäigalt ellu viivad isikud?

Siis kriisinõustaja Tiina Naarits ütles suure reede hommikul Märt Treierile ja seega kogu Eestile Vikerraadio hommikus, et oleme tehismaailma informatsiooniga niimoodi kaetud, et meil puudub oma loogika… Mis siin kommenteerida! Uhke mõte, kriisinõustajalt veel pealegi. Ta teab, mis räägib.

Olen juba kaua oodanud, milline on lahendus ülerahvastatud ja äratrööbatud looduse, seega maailma päästmiseks. Mõelnud, et kui on palju inimesi, on rohkem lootust geeniuste sünniks. Kui neid on palju, siis on ka lahendusi rohkem kui apokalüpsis.

Kuigi alates teisipäevast Eesti kinodes näidatava kunstiliste lühifilmide kogumiku nimi on „Kadumise lühikursus”, olen kindel, et need filmid teevad nähtavaks terve uue andekate režisööride põlvkonna. Ei kao nad kuhugi. Filmisõprdel tasub need nimed meelde jätta: režissöörid Madli Lääne, Tõnis Pill, Katariina Aule, Rebeka Rummel ja Eva Mägi.

Julgen filmikassetti „Kadumise lühikursus” võrrelda 1977. aastal esilinastunud „Karikakramänguga”. Seal oli kolm lühifilmi: “Promenaad”, “Salakütt” ja “Tätoveering”. Just nende filmidega said kinopublikule tuttavaks Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm. Kõigi nende filmide operaator oli Arvo Iho.

Saan läinud sajandi seitsmekümnendate teatrist kirjutada kui isikliku teatrimaitse väljakujunemise ajast. Kindlasti oli see minu jaoks aeg, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Ja sama kindlalt saan sellesse aega tagasipilku heites öelda, et see, mis Eesti teatris siis tehti, on hea teatri üldisemaks mõõdupuuks üsna universaalne.

Kui ma 1974. aastal Tallinna jõudsin, olin 18aastane. See oli 49 aastat tagasi. Selleks ajaks oli kuidagi selge, et kunstis meeldib mulle impressionism ja kirjanduses maagiline realism. Teatris olin tänu oma emale ka käinud ehk natuke rohkem kui teised minuvanused poisid ja tüdrukud, aga mingitest eelistustest ma sel ajal kindlasti rääkida poleks osanud.

Viivi Luik kirjutab raamatus „Kuldne kroon” sellest, kuidas, kus ja mida ta lapsena luges. Kuidagi nii ütleb, et õppis enese teadmata. Mina julgen sama öelda oma seitsmekümnendate keskel alanud teatriteekonna kohta. Vaatasin, vaimustusin. Selle sõnastamine, millest just, tuli hoopis hiljem ja kes teab, ehk pole need aegadetaguse kaasaelamise kihistused senini päriselt ilmsiks saanud.