Päevalill puu otsas

Oleme oma Raela aias Raplamaal kokku leppinud, et siin on kõigil eluõigus. Ei ole tähtsaid ja vähetähtsaid liike. Sellest veendumusest on kantud me tegevus seal ja on välja kujunenud aed, mida nimetame tasakaaluaiaks.

Paarkümmend aasta tagasi rääkis Viio Aitsam meil teod terves aias hulkumast ära. Jätsime neile kohad, kus nad rahus süüa ja elada saavad. Viio neile seda oma rahulikul moel seletas, korjas neid mujalt kokku ja viis sinna „oma kohta”. Ja uskuge või mitte, aga enam nad ei krõpsu vihmaga jalge all. Mõned muidugi ikka satuvad valesse kohta, aga suurem mass on seal „oma” enelaheki all. Loe edasi Päevalill puu otsas

Dirigent Tõnu Kaljuste: vaikuse keelt ei seleta

Täna alustab Tõnu Kaljuste Tallinna kammerorkestriga Eesti helilooja Heino Elleri (1887–1970) keelpillimuusika kontsertide sarja. Eesti kirikutes ja Triigi Filharmoonia hooaja lõppkontserdil. Maestro ütleb muusikat silmas pidades – aga selle saab laiendada ka kogu maailma nägemisele –, et ta ei soovi endale kasvatada n-ö kõrva-silmaklappe.

Ilmselt ei oska te vastatata kui palju kontserte olete dirigeerinud, aga äkki meenutate seda ühte, mis erit meelde on jäänud? Mis teeb dirigendile kontserdist meeledejääva elamusliku kontserdi?

Kõige südamlikum koostöö on mul kindlasti Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia kammerkooriga. Kui rääkida kõige meeldejäävamatest kontserdipaikadest, siis tooksin esile Ameerika. EFK ja TKO-ga Ameerikaturneedelt naastes on küll imeline tunne olnud, sest sealne publik annab artistidele kuidagi erilise energia.

Teisalt on alati rõõm esineda Eestis. Möödunud aastal tegime TKO-ga turnee Eestimaa väikestes maakirikutes, esitasime Hydeni “Saabumissümfooniat”. Kogemus oli nii sümpaatne ja vastuvõtt nii soe, et alustame ka sel korral hooaega samal moel ja külastame uue kavaga taas meie väikeseid kirikuid. Loe edasi Dirigent Tõnu Kaljuste: vaikuse keelt ei seleta

Villu Kangur: Haugun vaid kahel põhjusel: kas rõõmust või murest.

Villu Kangur on mees, kelle sisse mahub nii ikooniliseks saanud laulu „Palve” tekst kui ka 11 aastat kirjutatud stsenaarium komöödiaseriaalile „ENSV” /“ EnsV“.

Villu on ööelu elanud kogu aeg. „Isegi teatris töötades – ei alanud ju midagi hommikul enne kella 11. Ja kirjutamiseks vajan rahu ja vaikust. See saabub siis, kui pere magama läheb. Sellepärast siis öine rütm.” Villu ütleb, et arvas selle veidruse vanemas eas üle minevat, aga nii on jäänud. „Juhtub nii ka, et üks päev koosneb vahel kahest ööpäevast ja siis magan 24 tundi järjest. Vabakutselise värk.”

Milline su loomelaad on? Teed ühte asja korraga?

Vähemasti üritan. Kuid jumal tänatud, et mulle on antud üsna erilaadseid töid. Vahel kirjutan teleskripti ja see ei tule ära. Aga vägisi ju ei suudaks… See on kõige hullem, kui kirjutamine vastikuks läheb. Õnneks pole seda veel elus juhtunud. Kui stsenaarium mõnuga ei jookse, viskan selle mõneks ajaks kõrvale ja kirjutan näiteks oma lõbuks luuletust. Need on kaks täiesti eri asja. Või võtan ette mõne lauluteksti. Loe edasi Villu Kangur: Haugun vaid kahel põhjusel: kas rõõmust või murest.

Vabaduse festival Narvas – kohtumine kahe maailma piiril

Kui tekkis idee korraldada rahvusvaheline teatrifestival Narvas, ei osanud korraldajad veel karta eesootavat ülemaailmset pandeemiakriisi. Sellegipoolest ta toimub, Vaba Lava Narva teatrikeskus korraldab 17.- 21. augustini Narvas rahvusvahelise Vabaduse teatrifestivali.

Festivali üks kuraatoritest, Venemaa tuntud teatriasjatundja Oleg Lojevski räägib festivali valguses vabadusest ja teatri olukorrast meie suures naaberiigis.

Oleg Lojevski oli Vaba Lava esimene kuraator aastatel 2014–2015. Ta on ka üks Narva festivali kuraatoreid. Kui temaga ühendust võtan, ütleb ta ilma sissejuhatuseta: „Skoro uvidimsja.” (Peagi kohtume.) Olegi sõnul ei ole ta juba kaks aastat Eestis käinud. Teadagi, miks. „Ma loodan, et mind lastakse Narva. Asi selles, et Eesti on tunnistanud Sputniku vakstsiini. Mul on see tehtud. Olen vaktsineeritud.”

Kuna ma tean, et Oleg Lojevski on enamuse oma ajast lennus – ta lendab mööda Venemaad ja maailma, korraldades teatrilaboratooriume ja vaadates teatrit –, küsin temalt: kus sa hetkel oled? Loe edasi Vabaduse festival Narvas – kohtumine kahe maailma piiril

Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad

Jaan Kaplinski (22. jaanuaril 1941 – 8. august 2021)

Muidugi oli Jaan Kaplinski ummamuudu. Just sellist nime kannab ta mõtete blogi, mille viimane sissekanne on venekeelne…

Ega ma ei näinudki seda, kuidas sa uisutad. Seda nägin Mutikul küll, kuidas tiiki lumest puhastad, et uisutada. Ja neid su istutatud puid. Enne seda istusime pika puust laua taga ja rääkisime sellest, et rikkad kapitalistid ei ole rumalad. Nad saavad aru, mis juhtub, kui suurtööstus sulgeda. Kriisidest rääkisime. Küsisin – oli 2009. aasta lõpp –, et mis seisus maailm on? Sa vastasid: Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.”

Siis ütlesidki, et ostsid endale pessimismi leevenduseks elu esimesed uisud. „Uisud on küll teritamata ja seda ma ise ei oska teha, aga lasen teritada. Sellised asjad aitavad elada.” Seda ka rääkisid, et lihtsaid maatööoskusi tuleks su meelest iga hinna eest säilitada.

Argipäev on igavikuga segi. Su romaan „Seesama jõgi” lõpeb tõdemusega – sa muidugi kirjutad kihvtimini –, et enne uinumist „tuli talle veel meelde”, mida oli kirjutanud Laozi: „Tuhandeverstane matk algab ühest sammust. Teisiti see ei saanudki olla.” Seejärel tulevad selles raamatus kaks lumivalget puhast lehte.

Argipäev on igavikuga segi juba liigagi tihti. Saad peaaegu ühest leinavalu teravusest priiks, kui…

Loen me peetud meilikirjavahetust ja märkan, kuidas oled lõpupoole vastustega napp. Me viimaseks jäänud kirjas ütled ära ja ütled: „Igatahes tervitan uuel alanud aastal ja soovin rõõmu ja rahu.” Nojah. Ole siis nüüd siin rõõmus ja rahulik!

Kunagi märkasin sinu käest küsida, mida tähendab liblikas. Pidasin silmas su näidendit „Liblikas ja peegel”. Vastasid nõnda: „Liblikast on raske rääkida, seda kujundit seletada. Lähtekoht on hiina klassikas väga tuntud Zhuangzi lugu temast endast ja liblikast: kas filosoof näeb unes, et on liblikas või vastupidi: liblikas näeb unes, et on filosoof.” Ütlesid tookord, et selles näidendis on veidi autobiograafilise taustaga armastuslugu. Peab üle lugema.

Kord Esnas kohtudes rääkisid mulle, et varesed veel hiljaaegu ei elanud linnades, vaid soos. Loe edasi Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad

Vabanemise alguse aja põllumajandus- ja hilisem rahandusminister Harri Õunapuu: Suured lollused olid välistatud

Harri Õunapuu ütleb, et raha otsib ta ise üles, ja ka seda, et on oma kõrgetes ametites alati valinud oma meeskonda inimesed, kes on temast targemad.

Harri Õunapuu on Maalehele 10. jaanuaril 1991, kui ta oli Rapla maavanem, muu hulgas öelnud: „Mujal maailmas õpitakse kõik enne selgeks ja minnakse alles siis tegutsema. Meie püüame millegipärast enne kõik valmis teha ja suured rahad magama panna, et siis näha tehtud sammude vale suunda. Au sisse peaks tõusma koolitus.”

Täna toimetavad Õunapuude Hagudi külas Keila jõe käärus asuvas Jüri-Jaagu kodu hoovis kolm robotmuruniidukit ja hundikoer Caesar.

Harri Õunapuu võtab üsna kohe me jutu suunamise enda kätte ja küsib ning vastab ise, tal on olnud aega mõelda: Loe edasi Vabanemise alguse aja põllumajandus- ja hilisem rahandusminister Harri Õunapuu: Suured lollused olid välistatud