Vabana sündinud – murranguaja inimesed

Me ei saa lubada seda, et kangutame üksteist maha või tirime alla, sest me oleme lihtsalt nii väiksed” – selle kunagi öeldud mõttega alustas 1991. aastal sündinud dirigent Rasmus Puur oma kõnet pühapäeval Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise lõpupeol ERMis.

„Heasüdamlikkus,vastutulelikkus, osavõtlikkus, kaastunne… on kaduva põlvkonna omadused. Need omadused on väärtuseks veel vaid provintsis.” Selle olen oma märkmikusse üsna hooletu käekirjaga üles kirjutanud ja jätnud märkimata, kust ma selle sain. Provints ja parnass? Isegi siis, kui vanad targad, maailma mingisse tahku põhjalikult sisse elanud inimesed, elavad pealinnades, kaob nende hääl maailma müra sisse ära. Samas on mul meeles, kuidas mu isa mulle ütles, et mine karju metsas. Ma ei mäleta, et oleksin metsas kunagi karjunud. Pole põhjust olnud. Isegi, kui on vajadus hüüda kaaslast, ei ole mets lasknud häälele karjumise toone külge. Loe edasi Vabana sündinud – murranguaja inimesed

Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene

Rahvusvaheliselt tuntud leedu kirjanik ja dramaturg Marius  Ivaškevičius on hetkel meie Vaba Lava kahe hooaja kuraator. Intervjuud täiendab tõlkija Tiiu Sandraku ülevaade kirjaniku elust ja loomingust.

Marius Ivaškevičius Tallinna Linnateatri trepil koos lavastaja Elmo Nüganeniga pärast „Kanti” esietendust 13. aprillil 2019. Foto: Siim Vahur

Küsin hommikul Vilniusest Tallinna lennanud leedulaselt hakatuseks, kuidas neil talvega on. Saan tead, et samamoodi kui meil. Üldistusena ütleb viimastel aastatel seoses oma näidendite lavastamisega, Eesti Draamateatris „Väljaheitmine” ja Tallinna Linnateatris „Kant”, siia tihedamini sattunud mees, et kui miski ilmaasjus erineb, siis meil olla tuulisem. „Keegi, mulle tundub, ei kahtle enam selles, et kliima muutub. Küsimus on, kui palju on selles muutuses inimese osalust.”

Kas te mõtlete sellest, kuidas säilitada rahvus aina enam globaliseeruvas maailmas?

Jah, muidugi. Ma olen palju kirjutanud identiteedist. Natsonalismiilmingud pole ainult Balti riikide tänane päev. Aga olen mõelnud, et ma pole vastu, kui kaotan natuke-natuke leedulaseks olemisest selleks, et oleks ühine Euroopa. See ühine Euroopa tundub mulle täna tähtis.

Pealegi – minu meelest ei ole võimalik ennast täielikult kaotada. Meie rahvus on nii tugevasti meie sees, me ei saa surra rahvusena. Me võime surra füüsiliselt nagu rahvus sellega, et meid sünnib vähe, aga lihtsalt niisama kaotada ennast oleks raske ja on tegelikult võimatu.

Keel kaob? Loe edasi Marius Ivaškevičius – murranguaja inimene