Mõtlen vahel üsna tõsiselt, et ei taha enam avalikult kaasa rääkida. Tunne on, et sõnad ei loe. Loosung, et sõna on vaba, on nagu loosungid ikka, tahes-tahtmata jäävad pealispinnale. Päris elus võid kogu oma hingejõu sõnadesse panna, aga see kaob tühja auku. Olgu näiteks kas või need puud. Loosungite hüüdmine ei aita, appikarjumine ei aita, mingid avalikud pöördumised ei loe. Miks?
Ma olen ise ka hiljuti ühele avalikule pöördumisele alla kirjutanud – Rail Balticu teemal. Usungi, et see on kahjulik ettevõtmine Eesti loodusele, elukeskkonnale, inimestele, turvalisusele. Samas loen ministri juttu, et olemasolevat raudteed kaupade maanteelt raudteele ümbertõstmiseks kasutada ei saa, sest seal pole võimalik sellist tulikiirust arendada nagu uuel raudteel. Loe edasi Vabad sõnad võtavad sõnatuks