Vene võim ja totaalne hirm

FSB korraldas teispäeval Moskvas (Alustati kell 8 hommikul) läbiotsimse lavastaja Kirill Serebrjannikovi (47) kodus. Tema juhitutud teatri Gogol Tsenter sulgesid maskides relvastatud sõdurid. Teatris olnud näitlejad pandi kuueks tunniks saali teadmatusse kinni.

Kolmpäeva hommikuks ei ole Venamaa üks eredamaid lavastajaid saanud kommenteerida, mis sünnib. Viimane teade on, et lavastaja viidi maskides meeste vahel ülekuulamisele. Võimuesindajad ei ole oma vägivaldseid aktsioone seni kommenteerinud.

Usun, et juba kolm aastat tagasi ütles lavastaja Lev Erenburg, kui Piiteris metroose sisenesime, et lõpetame nüüd tõsised jutud. „Keegi võib kaevata, kuhu vaja.” Sootuks noorem Kirill Serebrjannikuv on öelnud: „Mulle tundub, et see on vabadus — niisugune on kindlaksmääratud väide, mille eest võib surra.”

Kes orkestreerib?

Ajakirjanikud on teada saanud 200 mijonist rublast eelarverahast, mille Serebrjannikov väidetavalt aastatel 2011- 2014 toetuseks sai ja mida ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kunstniku külge kleebitakse varga silti.

See, et asja uuritakse, on õigusriigis ju isegi kohane, aga see, kuidas seda tehakse… Ilmselgelt tahetakse hirmutada kogu Venemaa kultturirahvast, pidage suu ja täitke käsku. Loe edasi Lavastaja Damir Salimsjanov: „Lapsena tahtsin saada mustkunstnikuks” →

Jaak Allik kirjutab raamatust “Mina olengi regilaul”

Maalehe ajakirjanik ja EV kultuurisaate OP vaatajailt äsja „särava kultuuriarvustaja” aastapreemia pälvinud Margus Mikomägi on ilmutanud oma kolmanda raamatu. Kaheksa aastat tagasi (2009) kandis esimene neist , mis sisaldas autori vestlusi 19 eesti teatriinimesega , pealkirja „Koguja raamat”. Sellise alapeakirjaga on Mikomägi varustanud ka oma järgmised teosed – intervjuude- ja portreedekogumiku meist ida pool asuvas kultuuriruunis tegutsevate tuntud lavakunstnikega – „Minu venelased ehk ühe parve linnud” (2014) ning äsjase „Mina olen regilaul” . Kui eelmistes raamtutes „kogus” autor põhiliselt oma vestluskaaslaste mõtteid, siis seekord on kaantevahel saanud tema enda mõtisklused ajast ja inimestest . See raamat on vormilt üsnagi kummaline- autor on aluseks võtnud viimastel aasatel tema poolt ajakirjanduses avaldatud publitsistika ning seda nüüd uuesti läbikirjutades seadnud eesmärgiks luua fragmentaarne kuid sisuliselt siiski katkematu mõttejada, mis fikseeriks meid, regilaulurahvast, iseseisvuse taastanud Eesti kolmandal aastakümnel. Loe edasi Margus Mikomägi maailmavalu →

Käod kukuvad Eestimaa kevade metsades. Kuku, Sa oled mul meeles surmani.

Ütlesid mulle, see oli päris ammu ühel sellisel ajal, kui pidasid väga kainet perioodi: „Mees peab hell olema. Ja see käib läbi silma, mitte läbi mölina.” Nii saab mõelda ja välja öelda vaid inimene, kes võtab endale mõtlemiseks aega. Mõtlemata ei mahuks ühegi inimese sisse need teised, keda mängida. Ja mõtleja teeb vahet, mis on mäng ja mis on päris. Loe edasi Arvo Kukumägi oli ideaalmaastike mees – Setu suure linna katusel →

Heino Kiik 2013. aastal, seljataga on puud ja mets. Välja talu.  Sven Arbeti foto. Looduse fotod tegi Viio Aitsam 2017.aasta kevadel, lugu ilmus Maalehes

Pühapäev, 14. mail, 90 aastat tagasi sündis Eestisse mees, kes kirjutas ennast põlvkondadeüleseks. Oli agronoomi haridusega kirjanik, omal ajal üks paljudest, kes maatööd tundsid. Nüüdsele ajale mõeldes mõtlen ma temast kui mehest, kes teadis lisaks paljule muule, mis loom on labidas. 

Ma olen vist liiga vaimustuses sellest, mida näen kasvamas Loksa ligidal Kasispea külas Heino Kiige suvekodu Välja talu maadel. Tema disainerist tütar Mare peab mulle mitu korda meelde tuletama: „Isa pidas ennast ennekõike kirjanikuks.” Ma tean, et Heino Kiik on kirjanik, aga ma ei kujutanud ette, et tema puudekogu täna sellises elujõus on. Loe edasi Heino Kiik – kirjanik, kes teadis, mis loom on labidas →