Vaimuelu valinud noored jäävad täna võimuelu valinute varju.  

Suures aianduspoes Tallinna serval on lillede kohal seinal kiri, kus miski selline mõte, et taimel ei ole vaja niivõrd sügavat auku ja viljakat mulda kuivõrd väärikat suhtumist. Olen selles suures kaupluses, kus muu hulgas müüakse ka ühesuuruseid kive koduaia kaunistuseks, juba aastaid käinud. Seda mõttekat sententsi märkasin esimest korda alles nüüd. Seisin selle mõtte ees ja imestasin, potililled ümberringi. Loe edasi Liivakellades voolav elujõud →

Pildistas Mats Õun

Siberlase Aleksei Pesegovi lavastus „Aleksei Karenin” Tapa vanas, seintelt kooruvate värvikihtidega raudteejaamas on filmiliku režiiga meistriteos.

Lavastaja Adolf Šapiro ikka räägib esimeste küsimuste küsimisest, mis lavastaja peamiseks ülesandeks. See ei tähenda, et loomingulises protsessis ei oleks palju teisi küsimusi, mis tähtsad. Mulle tundub, et Minusinski teatri kunstiline juht Aleksei Pesegov lähtus „Aleksei Kareninit” lavastada võttes näidendi autori Vassili Sigarevi öeldust, et tema kirjutatud näidendid on pigem filmistsenaariumid. Ja esimene küsimus oli vast: Kuidas filmistsenaariumi moodi näidend üsnagi ebatavalisse teatriruumi seada nii, et see mõjuks? Loe edasi Vanamees, armastuse suur plaan ja peegel →

Kõrboja ja Katku perede traagilised lood Vargamäel puudutavad südant.

Ugala teatri vabaõhulavastus „Kõrboja perenaine” on niisuguse pühendumisega tehtud, et analüüsiks sõnu ritta seades tekib oht seda võlu lõhkuda. Loe edasi Südamesilmade avamine Kõrbojal →

Sellel hommikul, kui otsustasin lõpuks Tõnis Mägi uue vana plaadi „Tundmatu Mägi” kuulamismulje üles kirjutada, oli plaat mu töölaualt kadunud. Olin teda juba pea kuu endaga kaasas kandnud. Riiulis hoidnud, kirjutuslaual ja erinevates plaadimasinates.

Kass Maša, va kurivaim, on süüdi, mõtlesin Loe edasi Mägi: muusikasse maalitud poeesia →

See, kuidas eri keeltes kõnelevad, eri riikides elavad inimesed reageerivad inglaste referendumi tulemustele, tunnistab üleilmset moraali allakäiku.

Jõgi teab inimestest paremini, kuhu ta voolab. Nende tagurpidi voolama panemise soovide ja tegude eest on just venelased nahutada saanud. Noh, et ennäe lolle. Meil oli lastena kunagi käibefraas, et loll on looduskaitse all. Hilisem elu on seda ka kinnitanud. Ainult et selline looduse kaitse tavaliselt on ikka lühiajaliseks jäänud. Suurtel sulidel, jah, võtab võlla jõudmine üleüldise moraalituse tõttu kahjuks kauem aega. Loe edasi Moraaliga on maailmas kehvasti →