Hendrik Toompere noorema lavastus „Väljaheitmine” Eesti Draamateatris on sisult ja vormilt traagiline suurvorm inimese üksindusest – sümfoonia.
Lavastus lõhub me üsna tavapärast mugavusteatrit, kus kaasa mõtlema ei pea ja kõik lõppeb enamasti hästi. Kõige muu uhke kõrval, mis lavalt publikuni päästetakse, tõestab noorem Toompere, et temas on olemas suure lavaruumi nägemise oskus. Oskus, mis mitmel objektiivsel ja sujektiivsel põhjusel me lavastajatel kas puudub või kaduma kipub. Loe edasi Higi, veri ja pisarad Draamateatri laval