Mitu tuhat meetrit meeleheidet

Ema-oli-ounapuu_ugala

Kaks vaid nädalase vahega esietendunud eesti näidendit moodustavad omamoodi terviku. Või pigem on nad kui ühe puu kaks latva. Neli vaatust ja kaks Eestit.
Olen oma meeltes Eesti põlispuuks pidanud tamme. „Üks kask meil kasvas õues” on ka kuidagi meelepärane siin, kus valitsevad neli aastaaega.
Ugalas mängitakse nüüd Urmas Lennuki teatriteksti „Ema oli õunapuu“ ja Vanemuises Tiina Laanemi näidendit „Pildilt kukkujad“. Mõlemad räägivad olukorrast riigis. Urmase näidendis käib jutt elu kadumisest me maal – külades. Tiina tekst räägib elamisvõimatusest linnas.Pildilt kukkujad

Loe edasi Mitu tuhat meetrit meeleheidet

Jaan Kaplinski: Eestlastena peaksime kaasa aitama Venemaa ja Lääne leppimise

 

ÜKS LUULETUS
Pärast intervjuu tegemist saatis Jaan Kaplinski oma venekeelse luuletuse, mis me jutuajamise ehmatavalt täpselt kokku võtab. Küsisin kas see on ta Venes luulepreemia sanud kogust? jaan vastas:  Ei,  luuletus on järgmisest, seni veel toimetamata ja avaldamata kogu käsikirjast. Päälkiri oletatavasti “Wegeneri naeratus” (Улыбка Вегенера”).

Чем больше книг тем меньше деревьев

чем больше автомобилей тем меньше лесов

чем больше слов тем меньше свободы слова

меньше свободного пространства и времени

где можно лишь быть мыслить не думая

о том о чем следует и не следует думать

пока солнце не зайдет за амбар и изгородь из ели

не разгорится красно-желтым пламенем

и заморозки не крадутся из ложбины

все ближе к последним цветкам настурции

и последние гуси и последние клубы облак

улетят унесутся на юг оставляя нам

сны о южных островах и холодную темную ночь

Jaan Kaplinski

 

Elame hetkes, mil eurooplased taas nendivad: maailm pole enam endine. Kuhu meie, eestlased, ses maailmas teel oleme? Peaksime endale ausalt tunnistama, et ISIS on kogus tsivilisatsioonile suurem oht kui Venemaa, tõdeb kirjanik Jaan Kaplinskiga.

Viis aastat tagasi Maalehele antud intervjuus mõtiskles Jaan Kaplinski, et inimese mõistus on kui kahe teraga mõõk: „Me oleme käinud oma soovide, unistuste ja tahtmiste järgi nii edukalt, et selle tagajärjel oleme maailma ja iseenda ohtu seadnud. Mõistus on näinud ette ja osanud väga kavalaid asju teha. Aga samal ajal ei ole näinud piisavalt kaugele.“
Me seekordsed jutud Jaan Kaplinskiga olid juba räägitud, kui jõudsid pärale ehmatavad teated tapmistest Pariisis. „Õhtul panin Mutikul trepile küünlakese. Minu perel on Pariisiga läbi põlvkondade mitmeid sidemeid…“ kirjutas Kaplinsi.
Sündmused justkui ruttasid juba räägitust ette ja me rääkisime veel.

Loe edasi Jaan Kaplinski: Eestlastena peaksime kaasa aitama Venemaa ja Lääne leppimise

Kümme aastat hiljem: kummalised kooskõlad

Kümme aastat on möödas ajast, kui Vallo Kirs Rakvere ja Pärt Uusberg Rapla kooliteatripoistena valiti hoiatusfilmi „Klass” peategelasteks. Nüüd on Vallo Ugala teatri lavastaja ja Pärt helilooja.
See on ehk kokkusattumus, aga täpselt ühel päeval, 14. novembril esietendus Vallol seitsmes lavastus, Urmas Lennuki „Ema oli õunapuu” Viljandi Ugalas ja Pärdil oli viienda autorikontserdi „Te parem kuulake, kuis vaikus laulab…” esiettekanne Tartu Pauluse kirikus.
Mõlema noormehe loomingulised sättumused ei jäta kahtlust, me jääme kultuurahvana kestma. Loe edasi Kümme aastat hiljem: kummalised kooskõlad

Porine ball kutsub inimesi mõistusele

Valge lina poris

NO99 „Kõnts” sätib vaatajate ette peegli. Ja ikka on veel neid, kes nähtud viltuse lõusta tõttu peegli puruks tahaksid lüüa.
See üllatas mind ennastki, et pärast lavastuse „Kõnts” nägemist olin rõõmus. Ütlesin endast mööda lehvivale NO dramaturg Laur Kaunissaarele, et oli ilus etendus. Ta vist pisut kohkus mu tundeväljenduse peale. Tõepoolest, kuidas saab kaks tundi poris mäslemist olla ilus?! Loe edasi Porine ball kutsub inimesi mõistusele

Puudu(ta)v kultuur 11: Vastutuulelaevad ei ole enam ammu fantaasia

„Vend, osta tiivad, sandlipuust, täna hommikul just toodi vanakraamipoodi,“ laulab Tõnis Mägi. Seda lugu me raadiotes just tihti ei kuule, sest seal on jutt vaimsest vabadusest. Sellest, et äkki surm annab meile vabaduse lennelda priiks.
See, kuidas kõlab Rapla ühisgümaasiumi koor – „Riinimanda“ nimeks juba aastaid –, on üllatavalt ülev. Seal ju igal aastal lauljad vahetuvad. Kvaliteet aga… ma ütleksin, on traditsioon. Tekkinud on vist teadmine, et meie teisiti ei saagi, kui mõtleme neile, kes on siin kunagi enne laulnud. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 11: Vastutuulelaevad ei ole enam ammu fantaasia