Tõlgin pealkirjaks oleva küsimuse: „Kellega te olete, kultuurimeistrid?”. Kujutan ette, et vanemale lugejale toob see küsimus meelde läinud sajandi viiekümnendad Nõukogude Eestis. Nii küsiti Nõukogude Venemaal juba sama sajandi kolmekümnendatel. Ka see on teada, et Siberi ja muu Venemaa vangilaagritesse loksuvatesse rongidesse topiti näitlejaid, lavastajaid, kirjanikke ja kunstnikke. Neid süüdistati kosmopoliitsuses ja selles, et nad ei armasta oma rahvast.
Mitu põlvkonda on Venemaal ja meil saanud elada selle hirmuta. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 5: „С кем Вы, мастера культуры?”
Arhiiv kuude lõikes: mai 2015
Vereside ja hingesugulus pikal teel Narva–Moskva
Selle pildi Juliast tegi tema sõber tallinna Vene teatri näitleja Aleksander Ivaškevitš.
Veedame selle Venemaal kuulsa naisega päeva Tallinnas. Ta räägib vene keelt, kuid peab end eestlaseks. Ta kasvas Narvas. Ta on mänginud veerandsajas filmis. Ta sõidab suvel ilmakuulsale Avignoni teatrifestivalile. Ta nimi on Julia Aug.
Julia Aug (1970) on näitleja. Ja filminäitleja, ema (tütar õpib näitlejaks), lavastaja, režissöör, stsenaariumide ja dramatiseeringute kirjutaja.
Ta kommunistist vanaisa lasti Venemaal, kuhu Eestist pages, 1937. aastal maha. Ta isa ja vanaema küüditati mõne aasta pärast Siberisse. Pärast 1958. aasta amnestiat tohtisid nad naasta, aga hoopis Valgevenesse Minski, kust ongi pärit Julia ema. Nüüd elab just tema perekonna Narva kodus.
Julia kirjutab oma Facebooki leheküljel muu hulgas, et talle meeldivad avalikult suudlevad noored. Temas on koos parim venelaste emotsionaalsest tundlikkusest ning parimate eestlaste õpi- ja uudishimust. Kaastunne ja ratsionaalsus.
Julia ütleb, et ema luges talle lapsena Oskar Lutsu raamatut „Чертенок“ („Nukitsamees“). Oma tütrele luges ta aga ühte endagi lemmikraamatut, Eno Raua „ Муфта, Полботинка и Моховая Борода”, mis eesti keeles on lihtsalt „Naksitrallid“.
Ta on elus teinud suuri kannapöördeid ja on nüüd vabakutseline. Loe edasi Vereside ja hingesugulus pikal teel Narva–Moskva
Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek
Adolf Šapiro Linnateatris Madis Kõivu näidendi proovis. Haruldased fotod tegi näitleja Kalju Orro, kes ise kaasa mängib lavastuses.
Moskvas elav, tugevalt Baltikumi alusmüüriga ( Juhtis 30 aastat (1963-1993) Riia Noorsooteatrit. MM) lavastaja Adolf Šapiro teeb Linnateatris proove oma kaheksanda lavastusega Eestis. Neist esimene tuli lavale toonases Noorsooteatris 44 aastat tagasi.
Lavastaja ütleb, et seda, miks ta ikka naaseb Tallinna ja Eestisse, on raske sõnades väljendada, ilma et ei läheks võltsilt pateetiliseks. Otsustame siis, et ei lähe.
Mõni aasta tagasi Permis sain teada ja kuulda, et nõnda, nagu tema räägib Eesti näitlejatest (millise lugupidamise ja väärikusega!), ei räägi maailmas vist mitte keegi teine.
Alljärgnev jutt on aetud 16. mail 2015 Linnateatri proovisaalis pärast Madis Kõivu näidendi „Tagasitulek isa juurde” proovi.
See on teie kaheksas lavastus Eestis ja esimene materjal, mille on kirjutanud Eesti autor. Miks nii on läinud?
Olen mõelnud, et miks ma peaksin lavastama tekste, mida teie minust paremini tunnete ja teate. Mulle on pakutud ka, et lavastaksin näiteks Hispaanias Lope De Vega näidendi. Ikka olen ära öelnud. Mõelnud nii, et miks peaksin mina lavastama asju, mida kohapeal olijad paremini teavad.
Päris naljakas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui lavastasin Hiinas Shanghais Tšehhovi „Onu Vanjat”. Pärast seda nemadki tegid ettepaneku, et kas ma ei lavastaks mõne nende näidendi. Naersin ja ütlesin „ei”.
Kui me hakkasime Elmo Nüganeniga rääkima mu uuest lavastusest Linnateatris, siis mõtlesin, mida teha. Ma Eestis lavastades olen ikka tahtnud valida midagi sellist, mis ei oleks enese kordamine. Nii olengi siin teinud väga erinevaid materjale ‒ Pirandello ja Turgenev, Tšehhov ja Brecht, Albee ja Tolstoi… Vaataja ei pea sinuga harjuma ja mu enda soov on lavastada uut, mitte korrata vana. Loe edasi Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…
Märt Piiteris.
Üks tähistest.
Märt Moskvas.
24. aprillil sai 15 aastat vanaks me ainus produtsenditeatriks kujunenud-kasvanud teater R.A.A.A.M. Sünnipäeva tähistati Hiinas Shanghai teatriakadeemia korraldatud rahvusvahelisel teatrifestivalil.
Hiina festivalil mängis R.A.A.A.M. 2010. aastal esietendunud lavastust „Antigone”. Eesti Vabariigi peakonsul Shanghais, Andry Ruumet kirjutas sel puhul, et tegemist oli ajaloos esimese Eesti sõnalavastuse mängimisega Hiinas: „Mõlemal päeval oli saal täis, publik tänas mitmekordsete ovatsioonidega ja muu hulgas oli kohal ka pea kogu Shanghai eestlaskond (mõniteist inimest), kelle rõõm emakeelse teatri üle oli muidugi erakordselt suur…”
Selle intervjuu ilmumise ajal on R.A.A.A.M. muide Mongoolias, Ulan Batoris Saint Muse XII festivalil, kus eile mängiti lavastust „Soolo”.
Oma teatritegemistest ja R.A.A.A.M i muutumistest räägib produtsent Märt Meos. Loe edasi Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…
Uus muusika täiskasvanutele
Ülo Õun “Isa ja poeg” Tartus. Eesti üks kiftimaid skulptoreid teadis, et pojad kasvavad isast suuremaks.
Täiskasvanuid iseloomustab maailmavaade ja see, et improvisatsioon põhineb oskustel ja teadmistel ja kogemustel.
Laenasin pealkirja Artjom Troitskilt, kellel Raadio 2s selle nimega muusikasaade. Ja mitte heast peast, vaid mulle meeldib see minuvanune venelane, kes kuulutab, et on täiskasvanu. See mees on nüüd me lehtedes üsna palju arvanud. Enda üllatuseks lugesin, et ta on olnud Vene Playboy peatoimetaja. Eesti keeles ripub võrgus üks ta täiskasvanujutte, kus mees veel Venemaal elades selgitab, miks ta selle ajakirja peatoimetaja kohast loobus: „… üks põhjus, miks ma ära tulin, olid suhted reklaamiandjatega. Reklaamiandjad on vaenlased, kelleta ajakiri ei saa elada. Selline armastuse ja vihkamise suhe. Venemaal olid suured korporatsioonid, mis kategooriliselt ei tahtnud, et ajakirjas oleks tugevam kraad erootikat. Nad keeldusid panemast oma reklaami paljaste naiste fotode lähedusse. /…/ Neile ei meeldinud ka intellektuaalne kallak, mida Playboy-s ajasin. Mul oli palju tõsist proosat, mulle kirjutasid Pelevin ja Aksjonov. Nemad tahtsid ikka rohkem moodi, sporti ja autosid. Ja see on see, mida mina tegelikult vihkan…”
Ses tema jutus on täiskasvanud inimest iseloomustavaid tunnuseid lausa palju. Loe edasi Uus muusika täiskasvanutele
Härraks olemise talumatu raskus
Mait Joorits, Margus Groznõi ja Maarika Mesipuu-Veebel – Ojastu mõisahärra, Ojastu suurtaluniku poeg ja Ojastu mõisavalitseja tütar – ühevanused, haritud ja noored… ometi! Meenub Eduard Bornhöhe “Tasuja” ja muidugi ka situatsioonid läinud suvel Jänedal mängitud Tiit Aleksejevi näidend “Imede aasta”.
Rakvere teater mängis Tallinnas Draamateatris Toomas Suumani näidendit „Viimase öö õigus”.
Pärast selle etenduse vaatamist ‒ teatri arvepidajate sõnul oli Tallinna külalisetendus kahekümne teine, tabasin ennast mõttelt, et kohe peaks korraldama teatrifestivali, mille ühel nädalal mängitaks ühel laval kõiki neid näidendeid, mis me ajalugu (kust me tuleme, kes me oleme) mõista püüavad. Loe edasi Härraks olemise talumatu raskus