“Antigone” teatripäeval Peterburis

DSCN3319 
Suur tänu R.A.A.A.M teatrile kunstielamuse eest! Veel täna hommikulgi arutasime peakonsul Viktoria Tuulasega, milline haruldane lavastus, millised eriliselt andekad näitlejad ja kui sügavuti see etendus puudutab just siinset ühiskonda.
Teatripublik sai sellest aru ja oli tänulik, seda tunnistas ka pikk aplaus. Loodame, et ka järgmine etendus läks sama edukalt.
P.S. Me olime pärast etendust nii erutatud, et unustasime näitlejaid õnnitleda teatripäeva puhul, see tuli meil meelde alles koduteel.  Aga olgu siis hilinenult meie kõigi tervitused ja ootame teid tagasi Peterburi. Kena kevadet ja edukaid gastrolle kogu maailmas!
Maarika Saarna-Siimann,
Konsul EV Peakonsulaat Peterburis

Puudu(ta)v kultuur 3: Ilmaelu valmistoodangu maailmas

Ma mõtlen juba pikka aega sellest, et pean ehitama aeda kompostikasti. Väga tahaks öelda, et uue. Elame mitmes mõttes oma sõnadest ehitatud majas. Just mu sõber juhtis tähelepanu sellele, et sõna „hirm” asemel kasutatakse nüüd valdavalt sõna „kartus”. Me oma väljaütlemistes maheneme tõesti. Ja vahel on see mahe ikka lahja. Ja vastukaaluks avalikule magedale on tekkinud anonüümne räigus. See on sõnaselgelt hirm, ei mingi kartus, mida me maailm meile peale surub.
Homme on rahvusvaheline teatripäev ja teater on kõikidele vastupidistele püüdlustele vaatamata sõnakunst. Teine märk veel ‒ teater on kollektiivne kunst. Mind segab tihti see, kuidas sõnad lähevad lahku sellest, mis näen. Puhtaid vorme on vähe. Ja kõik on teater.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 3: Ilmaelu valmistoodangu maailmas

Tontide eest taganeja sõduri laul

 

alt

 

Jaan ToomingTeater kui saladus. Šamaanid, näitlejad, näidendid“  Kirjastus Ilmamaa, 2015

 

Jaan Tooming õppis Voldemar Panso juures näitlejaks. Temast sai lavastaja. Tundub, et see töö jättis ta ilma suurest hulgast rollidest, mida ta oleks tahtnud ja tahaks ise mängida.

Jaan Toominga lavastajaväge vähemalt kaheksakümnendate Ugala perioodil iseloomustas seletamatu oskus erinevad inimesed laval mängima innustada. Kokku mängima ja lahku mängima. Näitlejad mängisid! Mäletan, et tema esimene lavastus Viljandis, “Kihnu Jõnn” (1980) proovides poole pikem sai kui lavavariant. Seegi siin tähtis, et proove tegime ja alustasime selle lavastuse mängimist vanas Ugalas (tänane lagunev Koidu seltsimaja) uut alles ehitati.

Jaan mäletab, et tegime Jõnni 14 prooviga. Minul on meeles, kuidas ta enne kontrolletendust tuli selle poole pikema tüki viimasesse proovi ja ütles, et nüüd ta peab lavastama hakkama, enne olevat ta meiega „koos möllanud”. Lavastamine tähendas kärpimist. Jaan ei teinud seda lärmiga, vaid astus vaikselt näitleja juurde ja, arvan, rääkis kõigile ühtsama juttu: „Vaata, muidugi sa teed seda stseeni väga hästi ja ta meeldib sulle ja mulle ka, aga lavastuse kui terviku huvides jätaks selle välja. Mis sa arvad?!“ Ja nii see käis.

Loe edasi Tontide eest taganeja sõduri laul

Kes kehtestab vaikuse, kas elus inimesed või surnuaed?

alt

Esietendus on lõppemas. Vaskult, lavastaja Madis Klmet, Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu ja Epp Eespäev.

Pildistas Viio Aitsam

Päris esimene mõte pärast „Sügise unenäo” nägemist oli, et nägin väga vanaaegset ja päris teatrit, mis tänapäeval mõjub eksperimendina.

Ma saan siin kirjutada nähtud etendusest ja meelega ei ütle seekord „lavastus”. Mulle tundub, et lavastaja Madis Kalmet (ja see ongi tema viimaste aastate lavastajakäekirja tunnusjoon) on autoritruu. Ta oskab lavastamiseks valitud tekste vigurdamata lugeda.

Jon Fosse „Sügise unenägu” on just selline näidend, mida saab, aga ei peaks ekstra lavastama. Kusjuures „lavastamise” all mõtlen kindlaid rõhuasetusi ja aktsente, mis igal etendusel peaksid korduma, et mõjuksid publikule ühtmoodi. Jah, see tagaks vaatajamenu ju ka, oleks kindla peale minek. Aga see, mis sünnib selles näidendis ja laval, peab olema ootamatu. Ja ongi.

Loe edasi Kes kehtestab vaikuse, kas elus inimesed või surnuaed?

Andrese jäljed on maas ja ees

alt

See pilt on tehtud viis aastat tagasi. Siis Rapla lehetoimetus põlgas ta ära. Nüüd tuli meelde.  Pildistas Viio Aitsam, kokku lõikas Ulvi Blande

 

Homme saaks Andres Ehin 75aastaseks. Keelepäev on ka. Ainult tema ja mitte keegi teine oskas eesti keeles öelda „muuseas, ma armastan sind“ nii, et see luulepildis tõstab meid kõrgemale argipäevast.

Mul on üks pilt ajast, kui Andres sai seitsekümmend. Pilt jäi ilmumata, mis siis et oli mõeldud tema juubelijutu juurde Rapla lehes. Koos küljendaja Ulviga me selle siis tegime.

Kui välja jäi, olin ise raamatukogus. Seal Andrese sünnipäeva peeti. Muu lugemise sees vist laulsin ka oma joru Andrese udusulinale: „Tühjus on me suurim puudus / tühjus on me lunastus/…“ Jah, Ehinit peab lugema vahel ka tagurpidi Ehin on nihE.

Nüüd, ainult viis aastat hiljem, hüüab Ly Ehin mulle, kui nende kodusse sisse astun: „Tere, Margus! Astu edasi. Pane kaminasse tuli.”

Hommik on. Ja meelde tuleb üks teine kunagine kahekõne selles majas. Ma ei mäleta, mis aastal just, kuid oli pärastlõunane aeg. Päike oli akendes. Pidime kolmekesi minema kusagile esinema ja saime enne minekut veel korraks kokku, et loetavad luuletused üle vaadata ja esinemise järjekorda täpsustada.

Ly kamandas Andrese vannituppa pead pesema. Istusime muidu kaminatoas Andres seda ikka valvas, et leek oleks. Ja siis hõikas ta vannitoast oma iseloomulikul moel: „Millise šampooniga ma pesen?“ ja Ly vastas: „Võta see kolmas pudel paremalt. Sinine.”

Mida me seekord endale ja teistele lugesime, meeles ei ole. Seda Andrese luuletust, kus igavik ajab vannitoas habet, mu meelest siis veel meil kõneks ei olnud.

Loe edasi Andrese jäljed on maas ja ees

Suri Eino Baskin (1929 – 2015)

alt

Eino Baskin poeg Romani 60. sünnipäeval 2014. aasta detsembris, Vaba Lava teatris. 86 – aastane mees ütles muuhulgas, et nägi poja monoetendust vaadates näitlejat, kes tunneb teatrit, ja märkis, et kui Roman saab 80, saab tema 106. Elusalt elatud elu.

 

alt

Isa ja poeg, Eino ja Roman Baskin läinud aasta 26.detsembril. Roman ütles ühel me omavalisel vestlusel, et ta isa oli Eesti esimene stand-up näitleja, aga ta erineb enamusest sellega, et oli väga hea näitleja.        Pildistas Viio Aitsam

 

 

Eino Baskin in memoriam
(17.06.1929 – 11.03.2015)

Lahkunud on Eino Baskin, näitleja, lavastaja, teatriasutaja ja teatrijuht. Eesti Näitlejate Liidu auliige.

 

Eino Baskin lõpetas sõjajärgse Eesti esimese teatrikooli – Eesti  NSV Riikliku Teatriinstituudi (mille lõpetajate hulka kuuluvad teiste hulgas Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, Einari Koppel, Leida Laius, Linda Rummo, Lembit Eelmäe). 1951-1957 ja 1968-1980 oli ta Draamateatri,  1958-1961 Leningradi Komöödiateatri, 1961-1964 Eesti Filharmoonia, 1967-1969 Leningradi Music Hall`i näitleja.

Asutas 1980. aastal  Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde ”Vanalinna Stuudio”.  1989. aastal reorganiseeriti stuudio iseseisvaks teatriks Vanalinnastuudio, mille juht ja direktor oli ta kuni 2001. aastani. Asutas 2005. a. Vana Baskini Teatri, mille kunstiline juht oli ta kuni viimase elupäevani.

1980.a. loodud Vanalinnastuudios etendati maailmaklassikat ja ühiskondlikult terava  kõlapinnaga  teatritekste  nagu Ilfi/Petrovi/Baskini “12 tooli”,  Gogoli “Revident”, Suhhovo-Kobõlini “Toimik”, Tšhaidze ”Kolmest kuueni”,  Mrožeki “Emigrandid”, Rostand’i ”Cyrano de Bergerac”, Merežko “Anekdoot”, Süskindi “Kontrabass”,  Molnári “Mäng lossis”, Radzinski “Kena naine  lillega”, Nicolaj “Põgenemine”. Vaatajate hulgas võitsid suure populaarsuse ühiskonnasatiirilised  Kalli-Baskini „Prügikast ehk Alguse asi“ (1993) ja  Kalli „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“ (1994).

Baskin esitas ülipopulaarseid estraadikavu, alguses koos Jüri Järvetiga, hiljem iseseisvalt.

Priit Põldroos, mõlema Meistri teatriinstituudi aegne õppejõud, on öelnud:”Järvetile ja Baskinile on tehtud vahetevahel etteheiteid, et estraad on nad ära rikkunud. Neid etteheiteid ei tasu uskuda. Ei ole võimalik, et estraad võiks rikkuda head näitlejat, küll aga võib halb näitleja rikkuda estraadi”. Eino Baskini satiirikuanne on Eesti teatri lähiajaloos ainukordne.

Väga andeka näitlejana on Baskin teinud teatriajalukku jäävaid rolle: Mitrofan,  Fonvizini ”Äbarikus”, Belski, Lutsu ”Tagahoovis”, Ostap Bender, Ilfi/Petrovi/Baskini ”12 toolis”, Irakli Lazišvili, Tšhaidze ”Sillas”, Al Lewis, Simoni ”Päikesepoistes” (partnerluses Jüri Järvetiga), klaverikunstnik Gustav Heink, Voldemar Panso ülimenukas lavastuses ”Mees, naine ja kontsert” (koos Ita Everi, Tõnu Aava, Helle-Reet Helenurme, Maila Rästase, Kersti Kreismanniga).  

Eino Baskin on loonud Eesti Raadio saatesarja “Meelejahutaja”, lavastanud televisioonis

(”Kolm rubiini”, 1978) ja mänginud  telelavastustes (”Tuleb tuttav ette”, 1980; ”Tema majesteet komödiant”, 1983), seriaalides (millest tuntum on “Õnne 13”), filmides (“Tagahoovis”, “31. osakonna hukk” jt) ja kuuldemängudes. Ta on pälvinud Meie Matsi ja Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia (vastavalt 1987 ja 2002).

Eino Baskini suureks teeneks jääb tugeva püsitrupi loomine Vanalinnastuudios, väga hea dramaturgia toomine väiketeatri lavale koostöös tugevate teatridramaturgide ÜlevAaloe jaToomas Kalliga, professionaalselt tugevate külalisnäitlejate ja -lavastajate kasutamine, oma teatritrupi hoidmine, nende kindlustamine püsiva ja kvaliteetse tööga. Vanalinnastuudio aeg oli Eino Baskini kuldaeg meie teatrielus. 

Eino Baskin on pälvinud  lugupidamise ja austuse oma otsekohese, professionaalselt täpse hinnanguga kolleegide teatritöödele ning ühiskonnaelu erinevatele ilmingutele.

Eino Baskin teenis teatrit üle 60 aasta. Mälestame teda kui  Eesti teatri ühte anderikkamat näitlejat ja lavastajat.   

 

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Lavastajate Liit

Eesti Teatriliit

Eesti Etendusasutuste Liit

EV Kultuuriministeerium

_____________________________________________________________________________________________________

Hüvastijätt Eino Baskiniga toimub teisipäeval, 17. märtsil kell 14.00 Estonia kontserdisaalis, leinatalitus algab kell 15.00.

 

Eino Baskin maetakse Metsakalmistule, Teatriliidu matuseplatsile.