Ja nad ongi, teistsugused! Läbimängul pildistatud. Soovitan vaadata Jänedal igatahes.  Allolev lugu ilmus ajalehes Postimees esmalt.

Vabanäitlejatest teatritrupp mängib Jänedal Pulli tallis lugu “Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ja mängib nii, et publik jääb uskuma – nad tahavadki paremat maailma. Näitlejad ei ole rasvunud, heaolusse uppunud ja silmaklappidega muidusööjad.

Pärast esietendust kuulis publiku seas teatrielamusest puudutatud vaatajate kiituse sekka ka palju rahulolematust. Kellele ei meeldinud, et laval poodi ja lendasid raamatud, kellele see, et ühes lindilt kõlanud kirjas ütleb 13aastane tüdruk isale, et üüris oma emaka välja ja on rase… Eesti rahva ellujäämise nimel.

Loe edasi Vaadake meied, meie oleme teistsugused →

Tänases (20.juuli 2012) Postimehes ilmus mu arvustus Pivarootsis esietendunud lavastusest “Karl Ristikivi Põlev lipp”. Loost kärbiti välja lõik, mida samuti tähtsaks pean ja mille siin selle pildi illustratsiooniks nüüd avaldan. Kujutage ette, et selle kärpe loeb teile ette näitleja Sulev Tepart, kes parasjagu on Karl Ristikivi rollis. “

“Kujutage ette tänase päeva võtteid kasutades üles vuntsitud madalat muinasjutupildi moodi kalurimajakest. Lisaks värskelt pügatud muru, eurostandardile vastavalt ehitatud kiviaed, mille vastu on kunstnik toetanud kaks vana saani. Mingil ajal tekivad saanidele Läänemaa imelised saanitekid. Laudadest ehitatud tribüüni ees keskel on piirikivi, ristikivi, ristiga kivi. Kivi on maa sees, maaga seotud otseselt. Ja äkki tõusevad selle idüllilise värvipildi kohale neli võimast kolmnurkset ristilippu, mis lehvivad üle kõige. Ja – et sellest veel vähe ei oleks, laseb kunstnik kaks pikkade varraste otsas olevat samasugust matsipoistel panna me rahvausus müstilise märgi – külakiige tugipostide otsa. Seda suurejoonelist, aga õõvastavalt õudset pilti saab ju võtta ka kontekstis, et karjapoisist saab kuningas, saunas sündinul on marssalikepike paunas, aga paraku… ütleb lugu ja lavastus, et me pole inimestena väga palju targemaks saanud saja aastaga. Minge ja vaadake ise, te ei kahetse.”.

Lavastaja Raivo Trass ütleb tänases Õhtulehes ajakirjanik Jaanus Kullile, et talle ja trupile ei ole tehtud töö eest makstud.

See mida nüüd loete, on üks lugu, mille kirjutasin  ja mis ei ole kusagil ilmunud, poliitiline kutuuritus süveneb.

Julgen arvata, et eestikeelse suveteatri publikumenu toetub ülemaalisele linnastumisele ja tüdimusele poliitilistest pettustest.

Eestlaste eneseteadvus seisab pea peal. Isegi see lause, mida nüüd loete, ei pruugi olla tõde: “Luuletaja Paul Erik Rummo on linnainimene, luuletaja Hando Runnel aga maamees, Jaan Kaplinski on eestlane.” Tuleks mõista, et pealinnas elamine ei tee kedagi kohe linnainimeseks. Maa, loodus, öö ja päeva vaheldumine on kehamälus ja meeles sees. Siis ka, kui sellest ei hoolita. Linnaka nägu tuleb ehk pähe ja riided selga, aga maaka tegu õnneks nii ruttu ei kao.

Segadus muidugi ka süveneb, tunnistagu need uuslinlased seda endale või mitte. Keha annab märku, kui maa elujõud otsa saab.

Loe edasi Väärtus ei ole raha, vaid maa ja inimene →

Helena Mersin ja Elina Reinold, Tapa peroonil. Foto: Viio Aitsam.

(Kärbitud lugu ilmus esmalt Postimehes.) Vabanäitlejad tantsivad lagunevas Tapa jaamas mitmes mõttes surmatantse. Lavastuse põhitoon on trööstitus.

Trööstitut lagunemist rõhutab mängupaik. Mäletamise ja mälestamise koht peale kõige muu. Hiljem nähtule tagasi mõeldes on päris õõvastavgi, et esietenduse eel mängis Tapa jaamas mälestusmärgiks saanud veduri taustal reipalt uhke pasunakoor.

Maha jäetud rongijaamast, viirastuste vaksalist, on saanud kummituste teater. Näidendi on kirjutanud Hispaania mees, lavastuse tegid Eesti naised. Üks võimalus seda näidendit mõtestada on tunda kaasa nooruse armastusse ja ideaalidesse takerdunud inimetele. Näitleja Mait Malmsten ütles mõni kuu tagasi enese täiskasvanuks saamist lahates: “Ma Jüri Krjukovi suust kuulsin sellist ütlemist, et kui sa kahekümneselt ei mässa, pole sul südant, ja kui sa neljakümneselt ikka veel mässad, pole sul mõistust.”. See meenus nüüd lõikavalt Tapa jaamas teater R.A.A.A.M.i suvelavastuse „Viirastuste vaksal” esietenduse lõppedes.

José Sanchis Sinisterra näidendi alguses on remark: „ Lugu ilma lõputa“. Tapal, kui etendus lõpeb, on pasunakoor ammu lahkunud. Loos sees on endisest kommunistlike ideedega teatri näitlejast viljastava kapitalismi oludes saanud linna kultuurinõunik. Tema plaan on teha kunagisest revolutsioonilisest ja ekperimendialtist teatrist muuseum ning salapäraselt hukkunud lavastajast kultuslavastaja ja rahvuskangelane. Seda tegelast me Tapa jaama kunagises puhvetis, kus lugu mängitakse, ei näe, aga situatsioon, mida naised mängivad, on tuttav ju?

Kas naised on nõus sellega, et ideaalid ja noorus muuseumiks kuulutatakse? Kas meie oleme sellega nõus? Ja kuidas me nõus oleme ja kuhu me elu lõpus ikkagi oma elumõtetega jõuame? Kas oleme nõus näidendis kõlava loosungiga “Süsteem teeb inimestest papist tiigrid“?

Loe edasi Surmatantsud Tapa lagunevas jaamas →