Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst

 


 

Anu Lamp luges enda tõlgitud näidendid ühel hommikul kokku ja sai neid viiskümmend.

 

Mitme aasta jooksul see sündis, Anu?

Alates 1989. aastast.

 

Mitmest keelest?

Näidendeid olen tõlkinud prantsuse ja inglise keelest. Lisaks olen tõlkinud artikleid, ka vene keelest, ja mõned raamatud.

 

Mis raamatud need on?

Donovan Bixley „Lugupidamisega Mozart“, Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Charlotte Chandleri „Ingrid“ ja üks eneseabiõpik.

 

Mille järgi sa valid, mida tõlkida, kuidas sa leiad tõlgitava näidendi?

Need ei ole alati minu otsitud, neid on mulle ka pakutud. On nii ja teisiti.

 

Kuidas ikkagi see teisiti on, näiteks miks sa tõlkisid just Peter Barnesi näidendi „Jumala narride vennaskond“? Mis sind võlus?

Barnesi teemad, huumor, aforistlik stiil, idealism. See, et ta näidendil puudus õnnelik lõpp. Ta tekst oli harjumuspäratu. Nagu inglased ise Barnesi kohta ütlevad: inglise teatri tunnustamatu geenius. Millest võib ju välja lugeda, et teda inglise lavadel eriti ei mängita.

Loe edasi Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst

Elu ja teater

 

Teatriprofessor Ingo Normet kirjutas raamatu “Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits” . Teatripraktik Jaan Tooming luges seda ja arvab.

Vana Grenztein kuulutas ammu : „ Õpi elust enesest, see on tõde igavest ! „ Seda nõuab ka Ingo Normet. Tahab saata näitlejahakatised tehasesse, välja joodikute juurde, kooli, poodi jne. , et õpilased hakkaksid „ loomulikult „ rääkima. Et nad oleksid eluliselt tõepärased. Nagu oleks „ elu „ kunst !!!

Loe edasi Elu ja teater

Saueaugu küüniustel on hinged, teatritalul hing

Saueaugu uued katused. Kurg ka seal üleval.


Margus Mikomägi

 

Kui Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu on talu uueks saamise tööd detailideni üle vaadanud, ütleb ta, et õde ei annaks seda andeks, kui me tema juurde sööma ei läheks.

Tartus, linnakodus ootavad Margust kaks kaksikutest teatritalupoega. Tartu kodu on Saueaugust vähemalt kolme tunni sõidu kaugusel.

 

Sõnakõlksudki on päris

See, kuidas Marguse vanem õde Marju oma nooremat venda vaatab, võtab igasuguse kahtluse tõepoolest ta poleks andeks saanud õe juurde minemata jätmist. Kadedaks tegevalt ja eestlasliku varjamiseta näitab õde välja oma hoolimist ja tingimusteta armastust.

Kolm aastat tagasi rääkis Margus Kasterpalu Teatrikülgedel: „Isa küsis mult enne surma, et mis talust saab, mees? Oli siin talus tagatoas… Olin valmis mõelnud mõne vastuse. Ütlesin talle, et teeks teatrit, et ma muud ei oska. Ta esialgu arvas, et see on väga rumal jutt, saatis mu toast välja. Järgmine päev kutsus tagasi, et räägime lähemalt. Rääkisime. Mulle tundub, et isal on praegu hea meel.“

Nüüd on Margus Martna vallas teatritalu pidanud kümme aastat.

Loe edasi Saueaugu küüniustel on hinged, teatritalul hing

Hugo Murrele, tema unistuste lavatorni

Hugo Murre oma Märjamaa koduaias. Foto Viio Aitsam

 

Hugo! Oled nüüd mälestus vaid. Mis muud ikka muutunud on. Ehk see, et Sa ei helista mulle enam ja ei kommenteeri vaimukalt elu, rubriigis “Olukorrast riigis”. Oled nüüd kättesaamatult lähedal, Märjamaa vanamees Don Hugo. See vanamees, kes võib tingimusteta õigusega istuda lavatornis ja vaid vaadata all pöörlevat lava. Oled nüüd Mees, kes ei räägi ega kirjuta.

23. juulil 2006. aastal me istusime pikalt Su Märjamaa koduaias ja rääkisime maast, ilmast ja teatrist. Mul on see jutt alles, Hugo, mitte ainult meeles, vaid ka kassetil. Sa olid see eriline mees, kes oli surmaga sina-peal kogu me paarkümmend aastat kestnud tutvuse jooksul. Sa teadsid, et ükskord tuleb surra nagunii. Eks me kõik teame, aga Sinul oli see teadmine kogemuslik.

 

Loe edasi Hugo Murrele, tema unistuste lavatorni