(Lugu ilmus väikeste toimetamise märkidega Maalehes.)

Mark Twaini surematu tegelane Tom Sawyer ahastab Eesti draamateatri väikesel laval: „See on nii vale! Aga midagi pole teha, kõrget kunsti selle koosseisuga nagunii ei sünni, paremal juhul üks armetu vodevill… Võta siis pealegi labidas.“  
Andrus Kivirähk on näidendi „Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel“ kirjutanud inimvaimu igavest ja ajatut jaburust heatahtlikult pilades. Näidend on kirjutatud nii, et seda oleks näitlejal mõnus ja tore mängida. Nii ka, et vaataja ehk pärast näidendi nägemist-kuulamist mõne asja ainult näivuse, välise mulje ja maine kujundamise pärast tegemata jätab.

Loe edasi Neegri vabastamise salakäik →

Lavastuse lõpus räägib Priit Võigemasti Louis loo sellest, kuidas ta öös eksinuna otsustab koju kõndida mööda raudteed. See viib tohutule viaduktile ja mees on ühekaugusel taevast ja maast. Ta mõtleb, et peaks kuuldavale tooma rõõmukarje. Aga ta ei karju, mõtleb vaid. Ja nüüd kahetseb, et ei karjunud. Fotod Siim Vahur.

Uku Uusbergi Linnateatri uuslavastust “Üsna maailma lõpus” ei  tohiks ega saagi üheselt sõnastada, see vaid lahjendaks nähtut.

“Üsna maailma lõpus”  näidendi autor Jean-Luc Lagarce on oma 1990. aastal Berliinis kirjutatud näidendi koha- ja ajamääruseks pakkunud: “Tegevus toimub ema ja Suzanne’i kodus, ilmselt ühel pühapäeval, või leiavad sündmused aset terve ühe aasta vältel.” Lavastaja Uku Uusberg  on oma seekordses lavastuses olnud ülimalt tekstitruu ja usaldanud näitlejaid nõnda, et tulemus on kaasa mõtlema ja isegi oma suhteid ümbritsevate inimestega, lähedaste ja kaugematega analüüsima lükkav.

Loe edasi Kadunud poeg tuleb täna koju, et lahkuda →

Kogutud muljed.      Illustratsioon: Ervin Õunapuu

(Loe ka “Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1, 2 ja 3”.)

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.

Hecubast laetud
Tallinna linnateatri noored mehed panevad Tartus täissaali rõkkama oma Hecubaga. Miskipärast on mul tunne, et publikule see Hecuba asi, mis tänase näitleja elu eri juppidest koosneva loo sisse on põimitud, püsti seisvatele plaksutajatele kohale ei jõua. Mind tegi see lugu pigem kurvaks.
See, et mitte ainult näitlejatel tuleb elus püsimiseks üha kiiremini joosta, on teada ju. See ka, et peatumiseks ja jooksusuuna kontrollimiseks aega ei võeta. Ma ei näinud noorte meeste mängitus loos lootust. Seda märki, et meie nii ei tee, ärge teie ka tormake. Mu kõrval istus nooruke neiu, tal oli kaks mobiiltelefoni, millega ta siis suhtles enne etenduse algust, vaheajal ja kohe, kui saal etenduse lõppedes valgeks hakkas minema. Tüdruku vaimustus oli ülivõrdes. Ei söandanud küsida temalt, kas meeldisid talle juba tuntud noored näitlejamehed, see, mida ta lavalt nägi ja kuulis, või mis.
Mul on tunne, et oma näo ja ka teo saavutanud näitlejad sest trupist vajavad üle jõu käivamaid ülesandeid nüüd. Publiku vaimustamine, nii nagu see oli, on neil juba selge. Priit Võigemast on lavastajapilguga mees kindlasti ja usun, et just tema on see, kes võib selle ärksa kamba liidriks saada Linnateatris. Veel ma usun et te edaspidistes lavalugudes (Hecuba lausa nõuaks järge) ka kas või ühele näitlejannale ruumi ja osadust leidub.  Kui neid aga on mitu ja te teatris neid on, siis oleks veel vägevam.

Loe edasi Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 4 →

Kogutud muljed.      Illustratsioon: Ervin Õunapuu

(Loe ka “Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1 ja 2”.)

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.

Mina kardan Wirginia Woolfi
NO teatri Woolf, see paljukiidetu, mõjus mulle füüsiliselt. Süda oli pärast esimest vaatust paha ja pea käis ringi. Hendrik Toompere ja Mirtel Pohla teevad põnevad osad. Mitte halvemini ei sekundeeri neile Maarika Vaarik ja Sergo Vares. Kui ma veel enne selle lavastuse nägemist pidasin plaani sama näidendi Tallinna linnateatri etenduse vaatamist, siis nüüd ma seda enam ei taha. Ma ei mõista, mis võlub lavastajaid just seda lugu lavastama? Mingid ajast ja arust intellektuaalsed tapmismängud? Miks? See, kuidas targad inimesed ei oska elada, või hoopis see, et targad inimesed on hoopis ka rumalad.
Jah, ma olin omal ajal Pärnu teatris mängitud Adolf Sapiro lavastatud Woolfist vaimustatud, olin selline kahekümnene. Edvard Albee näidendid meeldisid, Aarne Üksküla ja Linda Rummo olid mu jaoks hiigelsuured näitlejad pärast selle etenduse korduvat vaatamist. Selle loo kultus pani samalaadseid jõhkraid mänge mängima elus. See tundus kuidagi vaimukas ja järeletegemisväärne, tegelikult aga rikkus nii mõndagi. Ahvimine viib elu sohu. Tagantjärele tarkus see ju ainult.
Igatahes suutis Wirginia Woolfi trupp minus käivitada vaimsele lisaks lausa füüsilise vastureaktsiooni sellisele elule. Ja seegi on väga hea teatri tunnus.

Uue teatri Kaarel Ird ehk Ivar teab
Muude heade seas on Tartu uue teatri etenduse „IRD.K“ sees üle aegade üks ilusamaid lembestseene. See sünnib lavastajate Epp Kaidu ja Kaarel Irdi magamistoas. Lavastuse käsikirjas on näidendi kirjutaja ja lavastaja Ivar Põllu seda stseeni alustanud nõnda:

„Ird ja Kaidu kodus teki all” (2 voodit. Kaidu on voodis. Ird kohmitseb veel kuskil. Kaidu loeb. Ird tuleb, ei vaata Kaidu poole, pobiseb. Keerab kohe selja.)
Ird: Head ööd.
Kaidu: (laseb tule ära): Head ööd.
(Vaikus)
Ird: Sa magad juba?
Kaidu: Jah.
(Vaikus)
Kaidu: Magan jah.
(Vaikus)
Kaidu: Magan küll. Mis on siis?
Ird: Maga maga.
(Vaikus)
Kaidu: Mis on siis?
Ird: Ah, ei midagi.
Kaidu: Ma ei saa niimoodi magada, kui sa ei hinga.
Ird: Maga nüüd.
Kaidu: Kui sa ei hinga, siis ma tean, et sa mõtled. Ja kui sa niimoodi mõtled, siis oled sa murelik. Ja siis ma ei saagi magada, sest ma kardan, et sa sured ära, sest oled nii mures, et unustad hingata.
(Vaikus)“
Lugedes selline harilik ja argine, näitlejate Nero Urke ja Katrin Pärna esituses jääb aeg aga seisma, et me saalis saaksime märgata ja kaasa tunda, tunda armastust.
Nero Urke ei mängi Kaarel Irdi karikatuuriks, see, mida näitleja näitab, on seotud sooviga mõista. Lisaks sõnadele kõnelevad käed, keha ja silmad ja vaikus. Katrin Pärn on oma erinevates pisirollides ülitäpne ja meelipuudutav. Evald Aavikut on rõõm laval vaadata.
Muidugi saaks selle lavastuse kallal võtta, nagu ilmselt võetaksegi, et medaleid ja mundreid võiks vähem olla, mõnda stseeni ehk ei oleks terviku huvides üldse vaja, kas just selline muusikavalik on õige, no ja nii edasi. Et vaat siis oleks tegu tõelise teatrisündmusega. Ma kahtlen selles, pisutine korrastatus ilmselt hoopis võtaks „Ird.K“ võlu vähemaks, teeks ta halvas mõttes igapäevaseks ja standardseks reaetenduseks. Hetkel on selles etenduse ja Tartu uues teatris kokku saanud inimesed, Kaarel Ird ju kaudselt nende seas, kes hoolivad teatrist, kes armastavad elu ja kes ei arva, et see peab olema mugav. Pühendumisest me Aivar Tommingaga rääkisime  ja just Irdi näite ta tõi päris teatritunnet iseloomustama.
Ja rääkigu Tartu Uue teatri inimesed ise mis tahes ja kuidas tahes, paari aastaga on nende teatritegemine kordi nähtavam ja kuuldavam kui Vanemuise draamatrupi meedias ülikõrgelt reklaamitud lavastused. Stiilide vahe on sisus ja on sisuline.

Loe edasi Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 3 →

Kogutud muljed.

Illustratsioon Ervin Õunapuu

Vaata ka Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus. 

Teater 2009. aastal
•Inimesed käisid teatris 873 800 korda (2008. aastal ligi 983 100);
•Riiklikku toetust said 28 teatrit.
‎•Publikul oli võimalus näha 4731 etendust, 401 lavastust, millest 153 olid uuslavastused.
•Lavastustest 270 olid mõeldud täiskasvanutele, 39 noortele ja 92 lastele.
•Ühe pileti keskmine hind oli 131,8 krooni. Muusikalide piletid olid kallimad, lasteeetenduste piletid kõige odavamad.

Volkonski suudlus
Urmas Vadi tekst ja lavastus. Taas on publik tribüünidel kahel poole katvalki. Tühi ruum ja saalipõrand, seinal vaid korvpallirõngas. Kohe, kui saaliukselt paistab Peeter Volkonski selg ja haprakese Laura Petersoni silmad, tunnen ma, et tahaks neid mõlemat emmata. Just Volk on see mees, kes lahkumisel „musi!“ armastab öelda, “nägemiseni” asemel, Nüüd siis on publik pandud suudlust ootama. Lisaks veel viimast.
Urmas Vadi, selle loo kirjutaja ja lavastaja, on tulnud lihtsa ja geniaalse mõtte peale – noored kenad naised käivitavad vanades meestes loomingulisuse. Nii on elus ja see, mis Genialistide klubi saalis sünnib, on elu. Peeter poeb nahast välja, et Laural oleks huvitav. See, kuidas rääkida nii, et oleks põnev vaadata ja kuulata, on Volgil käpas, ta on väga hea näitleja ja au Vadile, et ta seda teab, näeb ja teistele näidata on võtnud. Laura Peterson on Peetrile paslik partner. See, kuidas ta vaikides vaatab, kuidas huvi kaotab, kuidas ennast liigutab, on näitlemine, on keskendunud kohalolu, see siin ja praegu, on huvitav ja natuke salapärane. Volkonski meisterlikkust näitab, kuidas ta pikk monoloog läheb igavaks kuulata vaadata just siis, kui peabki minema.
Festivali etenduse publikus oli palju teatritedlasi, kes kuulasid peategelase analüüsi teatripublikust„ /—/ Kõige leebem, aga samas ka kõige rohkem hulluks ajavam publik on teatriteadlased. Need on kõik naised, mis on ju tore. Aga nad kõik on üksikud tüdrukud, kelle pilk rändab kusagil kaugustes, ulmades. Samas teavad nad teatrist kõike, on lugenud ja käivad kogu aeg teatrit vaatamas ja kirjutavad siis kõik, mida nad näevad, üles, peavad päevikut. /—/ Alati on vähemasti üks teatriteadlane, kes pärast etendust luurab sind kusagil nurga taga, garderoobis, kohvikus, kodutrepil, just nagu oleks etenduses ikka veel midagi puudu jäänud. Nad nagu kardaksid, et midagi võib teatriajaloo jaoks kaduma minna, on nagu detektiivid, kes ma ise olla võiksin, /—/“.
Nähtud etendus annab jõudu, ei väsita. Väga hea lugu väga heas esituses. Laura Peterson ütleb etenduse kavalehel: „Hea lugu on see, mis mingil viisil täiendab seda lugu, mida me ise elame.“ Nii on, näitleja kohaolu on heas lavastuses alati tunda ja see laeb publiku.

Loe edasi Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 2 →

Kogutud muljed.                                                                 Illustratsioon Ervin Õunapuu.

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.  
On pühapäeva hommik, lõhun oma kevadel esimesena ehitatud kiviaiajupi laiali. Mul on selline tunne, et aed tahab sinna mõnd kivi juurde. Et kindlam olla.  Ja enne  ma Tartusse teatrisse nädalaks minna lihtsalt ei tohi. Ehitan, miskeid lennukeid lendab taevas. Kusagilt kostab kogunevate sookurgede hääl.

Jalutuskäik pärast tormi
Raplas õhtul kodumaja ees käib korraks valge salliga sõbrale tere öeldes läbi pea, see ei ole elu, on film. Miski mõnus kordus on selles autosse istumises. Olen teel teatrifestivalile Tartus, vahepeatusega tormist räsitud Peedul.
See augustitorm, õigemini selle tormi tagajärjed on omaette teema, haagib teatriga, sest on dramaatiline. Lisaks mäletan, kuidas oleksin tahtnud pärast Uku Uusbergi Jäneda lavastust „Jõud“ kuulutada, et just selle meestetrupi jõust mõtlemine tolle tormi tekitas. See jäi mõtteks vaid, sellepärast, et too 2010. aasta augustitorm liiga suure ulatusega oli ja mitte vaid Jäneda tallikatusele kahju ei teinud.
Pisikene kahtlus siiski on jäänud, et lisaks Uku ja kolmekümne mehe mõtete jõule tegelesid tormi ja muutuste ootamisega sel suvel ka teised, nõnda, et mine tea. Ükski teatriskäinu ei ole kirjutanud sest tormis alanud „Jõud“ etendusest, et Uku Uusberg ennustab muusikalist müsteeriumi kirjutades ja lavastades kauboikultuuri lõppu. Ja ega sedagi ei kiputa märkama, et Ivo Uukivi mängitud kauboi isa (mul on tunne, et see vana mees on EPA haridusega agronoom) on poja jaoks kunagisse pullilauta mereranna loonud. On loomad maha müünud ja lauda liiva täis vedada lasknud, et mehe meeled kergemini kokku tulla saaks. Aga…

Loe edasi Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1 →