Tõlkija Kalle Kasemaa elab elusamust, elusamat elu

 Margus Mikomägi

 

Kui ma oskaks, siis oleks siin koht, kus kirjeldada Kalle Kasemaa naeru. Ta naerab sagedasti just oma mõttekäikude peale. Minu arvates naeraks nii paksu kultuurkihi kasukasse riietatud vana tark juut.

Kirjutati aasta 1974, kui sain Raplast teatrit lähemalt nuusutama. Arvan, et siis kohe kuulsin legenditaolisi jutte pastor Kalle Kasemaast, ta suhetest teatriuuendajatega. Ei mäleta, et oleks räägitud, kuidas pastor tõlgib ja tõlgib neid raamatuid, mida ma lugeda tahan. Mälu on selektiivne, tol ajal jäi Kasemaast meelde, et ta on oma poiss teatri- ja kultuuriringkonnas. On kultuuripastor, kes annab nõu.

Nüüd Kalle Kasemaaga kohtuma minnes heietasin mõtet, et kui ma ei teeks mitte midagi muud kui loeksin Kalle Kasemaa tõlgitud raamatuid, siis lõppeks mu elu enne kui tema looming.

Loe edasi Tõlkija Kalle Kasemaa elab elusamust, elusamat elu

Herardo Kontreras (1940–2009).

Selle pildi saatis mulle aastapäevad tagasi Ervin Õunapuu. Me rääkisime tookord vanadest näitlejatest. Ervin kiitis Herardot. Tõi näiteid.

Pildil on Herardo Konteras koos näitleja Aleksandr Ivaskevitchiga

Roman Baskin lavastas siis ja Ervin kujundas Vene teatris tükki nimega „Kostümeerija“.

Seal mängis sir Johni 1967. aastast ses teatris töötanud Herardo. Näidendis oli nii et, pärast etendust sureb sir John teatri kulisside taga.

Lõpp on vaikus.

Hingevõtja vanatühi, eestlastele tuleb järele old empty

Margus Mikomägi

 

Luuletaja Andres Ehin rääkis konverentsil „Elu ajalised piirid“ sellest, kuidas luules surma on kujutatud. Oma vaimukas ja suurepäraste luulenäidetega illustreeritud ettekandes rääkis ta muuhulgas ka surma sümboliks olevast tühjusest.

Eesti mütoloogias on hingevõtja kohta öeldud vanatühi. Ehin nimetab seda vägagi iseäralikuks väljendiks. „Kui ma olen mõnele ingliskeelsele luuletajale öelnud, et meil kurat, hingevõtja on old empty, siis kõik nad on teinud selle peale ooouh!“

Loe edasi Hingevõtja vanatühi, eestlastele tuleb järele old empty

Kevadkuu ja teatrikuu

Foto 1936.aasta septembrikuu ajakirjast Teater. Nemad olid Eesti teatri riiklikud juhid. Riigivanem, haridusminister ning pange tähele, teaduse ja kunstiosakonna direktor. Anton Hansen Tammsaare oma loos muuhulgas kirjutab: “Teatrilava võikski ehk kinolõuendist just sellega erineda, et näitlejaisse jääks rohkem elavat inimest kui masinlikku nukku, mida tõmbab niidikestest nägematu juht.”.

 

1936. aastal kujundati ajakirja “TEATER” esikülg nii silmatorkavalt maitsekaks. Esikülje siseküljel on mustvalge A.Le Coq reklaam ja kiri:”Teatrisõbrad eelistavad ostusid tehes ettevõtteid, kes toetavad oma kuulutustega “TEATRIT” “.

 

 

Kursi kunstnikud teatrikuul Raplas Rütmani galeriis

Täna, 1. märtsil avasid kolm Kursi koolkonna kunstnikku Rapla Rütmani galeriis oma näituse. Kohal viibisid ja kunstist rääkisid Ilmar Kruusamäe, Priit Pangsepp ja Albert Gulk. Peale eelnimetatute on Rütmanis üleval Kursi meeste Peeter Alliku graafika ja Marko Mäetamme üks töö.

Tunnistan, see oli ammune unistus, et need loomingulised mehed oleksid esindatud Rapla kunstipildis, olgu või 1. aprillini, mil koolkond oma kunsti me väikelinnast kokku korjab.

Ilmar Kruusamäe eestvõttel esitlesid kunstnikud näituse avamisel Raplas ka oma värsket albumit “Kursi XX”. Raamat sisaldab Hannes Varblase, Rainer Vilumaa ja Liisa Veere tekste, rohkelt fotosid ning 88 värvireproduktsiooni kursilaste töödest.

Rapla näituse tinglik nimi on meeste sõnul „Kursi graafikasektsiooni väljapanek“. Ilmar Kruusamäe kinnitas, et oli aeg, kui tema ja Kursi kunstnike töid julgesid näitusena vaatajate jaoks üles riputada vaid Eesti teatrid. See ei olnud eesmärk omaette, aga garanteeris igal õhtul Kursi kunstnikele suure publiku, Eesti teatri vaatajad.

Kursi koolkond on koospüsimiselt Eestis võrreldav vaid kunstnike ühendusega Pallas, mis püsis koos 22 aastat.

Kursi näitus on põhjus, miks Raplasse tulla igatahes! Elagu kunst!

 

Loe edasi Kursi kunstnikud teatrikuul Raplas Rütmani galeriis