Ei tohi unustada. Kui jooksid dokumentaalfilmi „20 päeva Mariupolis” tiitrid, tekkis teleekraani vasakule ülanurka kiri „Järgmisena: SURM PARADIISIS“. Võiks parafraseerida: „Enne: SURM PÕRGUS“. See Mariupoli õudusi kirjeldav dokk kandideerib Oscarile. Telekavas järgnenu on Inglise-Prantsuse komöödiaseriaal.

Kas sõjast on saanud meelelahutus? Mariupoli dokis aitab Ukraina sõja kahekümnendal päeval ajakirjanikke mees, kes ei päästa mitte ajakirjanike, vaid seda, mis nad olid filminud. Ütleb kuidagi nii – täpse tsitaadi jaoks peaksin seda filmi veel vaatama, edasi-tagasi kruttima, aga ma ei suuda –, et kui maailm Mariupolis juhtunut näeb, on sellele kõigel ehk mingi tähendus. See mees loodab, et valu ja ülekohtu nägemine muudab sõja käiku.

Sünnitushaigla pommitamine jõuab maailma kõikide kanalite uudistesse. Vene propaganda ütleb, et see on näitemäng, et see on lavastatud. Tänaseks kestab samasugune tapmine juba kaks aastat.

Mäletate pilti Vietnami sõjast? Nuttev alasti tütarlaps jooksmas, käed laiali, ja tema selja taga vormiriides neli kiivrites tüüpi püssidega. See sõda kestis 27 aastat.

Hommikul loen oma sõbra Heino Seljamaa postitust: „Hetkel ETV-s masendav dokk. Mariupoli põrgust kaks aastat tagasi. Ei suuda end vaatama sundida.”

Ja räägib loo, kuidas nädalapäevad pärast sünnitusmaja elajalikku pommitamist kohtab Valgas üht eneseabirühma korraldades Mariupoli haigla majandusjuhatajaga. „Nii sügava traumaga inimest pole ma varem kohanud. Sain talle pisut abiks olla.”

Ja siis: „Valga sotsmajas intervjueerib Liis Seljamaa Mariupoli põrgus haiglapatsientidele õues lõkkel süüa teinud Nataliat. Püüan olla tõlgiks. Ei suuda hästi. Intervjuu kestab umbes kaks tundi. Kui Natalia lahkub, jääme kahekesi sõnatult ruumi istuma. Liis hakkab nutma. Veerand tundi. Tunnen Liisi 25 aastat. Seda nägin esimest korda. Mina teda aidata ei oska. Ja kas oligi vaja…”

Ilmus Maalehes. Pilt on illustratiivne.