Vanapagan kui inimkonna Päästja

 

Põrgupõhja etendus on lõppenud, seekord. Vasakult: Maie – Merilin Kirbits, Lisette – Merle Palmiste, Põrgupõhja Jürka – Uku Uusberg, Kusta – Martin Mill ja Õpetaja – Hannes Kaljujärv.

 

Jaan Tooming vaatas Tartus Toomel Põrgupõhja etendust ja kirjutas Teatritaskule sellest, mida nägi ja mõtleb. (Teatritasku tegija ei ole paljude Jaani arvamustega päri ja on mitme lavastaja Dvinjaninovi mahamagatud ja märkamata jäänud võimaluste pärast pigem kuri. Küündimatust vabandab vaid selle tunnistamine. Mõne aja möödudes peaks need “kurjemad” mõtted siinsamas Teatritaskus ka kajastuma.)

 

Õndsad on, kelle meel on puhas, sest nemad näevad Jumalat “. Nii on öeldud Mäejutluses . Ja väljajutluses ütleb Jeesus:“ Õndsad on vaesed “ . Mõlemad kehtivad Tammsaare romaani Põrgupõhja uue Vanapagana kohta kenasti: on ju Jürka / Vanapagana meel puhas ja ta on tõeline jumalalaps ning ka vaene, kuigi kohaomanik nii kaua, kuni Kaval – Ants krutskiga talu omandab. Ei tea mina, kas nii on vaadeldud Vanapaganat, sest pole kõike selle romaani ja lavastuste kohta lugenud, k uid minu arust on tahtnud Tammsaare kujutada uut inimkonna Päästjat.

 

 

J

Juula – Sandra Üksküla Uusberg koos Riiaga, kes on Mirtel või Gerda Laul. Pildil paremal on teine Riia, kes on kas Mirtel või Gerda Laul.

 

On ju taevas otsustatud, et inimkond tuleb tagasi võtta, kui Vanapagan maa peal õndsaks ei saa. Ja Vanapagan tuleb maa peale inimesena, kuid täies usus ka, et ta on Vanapagan. See vanapaganateadvus teeb kogu loo pööraseks ja paradokside pillerkaariks. Jürka / Vanapagana suhtes pole enam kehtiv psühholoogiline realism, vaid müütiline realism, ja tema usk, et ta on Vanapagan, see on tõeline usk ja ka see ,et ta elu hinna eest tahab õndsaks saada. On ju tema eksistents ohus, sest kui kaotataks põrgu, siis pole vaja ka enam Vanapaganat.

See Tammsaare geniaalne teos elab üle aegade, nii kaua, kuni inimkonnast kasvõi üks liige veel õndsaks tahab saada, sest kui veel inimene õndsaks tahab, niikaua on lootust, et inimkonda ei võeta tagasi. Ja Tammsaare geniaalsus just selles seisnebki, et ta ei kujuta Kristust Tema tagasitulekus, vaid leiutab uue Kristuse – Vanapagana, kes tuleb inimkonda päästma. Kaalul on väga palju, ja Emajõe Suvetetri etendus Toomemäe kirikuvaremeis on tehtud vastutustundlikult. Ei vigurdata ega moonutata autori mõtet, vaid püütakse adekvaatselt seda edasi anda. Tekst hakkab näitlejate suus elama ja ei pingutata, et mingite väliste efektidega seda ilmestada, vaid lastakse näitlejatel elavalt kujutada tüüpe, mis romaanis on.

Lavastus ja dramatiseering on head , dramatiseeringus on oskuslikult välja toodud romaani kõik peamised liinid, tegevus ei veni, on intensiivne ja kontsentreeritud . Lõpp langeb ära ka romaanis, ja hoolimata armsa Riia sissetoomisele ning Jürka saamisele Juula juurde, langeb siiski lõpp ära. See naise juurde minek on liialt romantiline lavastuses, kus prevaleerib religioosne teema ja usk õndsusesse .

Ka ruumikasutus on väga kena, koos kunstnikuga on leitud hea lahendus ning maapealsed mustades põrgutegelinskid on vastandatud valgetes rüüdes Jürka / Vanapagana perekonnale . See mustvalge printsiip on efektne ja kamp tegelinskeid mängivad kenasti erinevaid tüüpe..

Uku Uusbergi Vanapagan on noore näitleja tubli saavutus. Ei ole võimalik mängida veenvalt Vanapaganat, kui ei usu vähemalt õndsuse saavutamise võimalust ja ka seda , et Jürka ON Vanapagan. Kogu Uusbergi olekust kiirgab usk ja veendumus. Ta ei ole mingi külaullike või vaimuhaige, vaid tõeline noor Vanapagan, kes jääbki lõpuni nooreks, ei vanane. Muidugi, raskusi on alati selles, et Vanapagan hakkaks mõjuma TÕELISE Vanapaganana, see on ka üks puudusi antud lavastuses – Vanapagana mäng ei tõuse alati müütilisele tasandile, vaid jääb Jürka, inimese tasandile, psühholoogilise realismi tasandile. Seetõttu ei tunne ka Kaval-Ants paanilist hirmu tema ees, kui Vanapagan kuulutab, et põrgus pole tuld, vaid Kaval – Ants näeb siis, mis põrgus on, kui ta sinna tuleb. See on hirmus, nagu ka müstiline ütlus Vanapaganalt, et põrguteel pole jälgi.. Kuid Uku Uusberg on väga heade eeldustega Vanapagan ning on kindel, et kui kord 10 – 15 aasta pärast on ta küps näitleja ja uuesti mängib Vanapaganat, siis tõuseb ka müütilisele tasandile mängus..

Sandra Üksküla Uusbergi Juula, on hea partner Jürkale, on tunda, et nad armastavad teineteist ja hoiavad ka, see annab erilise võlu nende koosmängule, nii alguses noortena kui ka lõpus vanadena ja suhetes lastega.

Merle Palmiste Lisete on väike mõnus meistritöö, alati ilus, lakitud küüntega Lisete liival, paljajalu, jah, selle põrgusigudiku kujutamine on vahva.

Raivo E . Tamme Kaval -Ants on ka meistritöö, see ratsionaalne, külmalt kalkuleeriv kurjategija on osavasti algusest lõpuni läbi viidud. Oleks tahtnud muidugi näha korraks tema paanikat ja hirmu, kui ta näeb tõelist Vanapaganat ja kui ta hakkab ka uskuma, et tal on tegemist Vanapaganaga, mitte Jürkaga, kuid olgu peale, tema külm veri ja ahenenud mõistus vist ei lasegi ennast närvi viia.

Hannes Kaljujärve Kirikuõpetaja oli igati veenev nii oma jahmatuses, kui nägi Jürka usku ja ka tema tütre taevassesaatmise pildis, kui ka pildis Kaval – Antsuga. Raske on see osa, mida ei saa mingi välise efektiga mängida ega kujutada, lihtsalt pead uskuma ja olema vastuvõtlik Jürkale. Jürka usk vapustab teda, sest maa peal pole enam usku ja Kirikuõpetaja teab hästi, mis tähendab, kui maa peal ei ole enam usku, ta mäletab, mis Jeesus selle kohta öelnud on. Ja on hea, et etenduse lõpetab Kirikuõpetaja oma monoloogiga, küsimus jääb nukralt õhku rippuma.

Kamp bürokraate, kõige ees Kaval Ants – Raivo E Tamm, tema kannul Noor Ants – Nero Urke

Eriti tahaks aga tõsta esile Merilin Kirbitsa Maie osatäitmist. See osa nõuab sügavat tunnet ja mängutäpsust. Ja seda Kirbitsal oli, ta oli ELUS Maie, näitleja ei valetanud Maie tunnete edasiandmisel, oli emotsiaonaalne ja ehtne, ühesõnaga andekas näitleja . Loodan ,et lavastajad oskavad anda sellele noorele näitlejale õigeid osi ja siis võib Kirbitsalt üllatusi oodata.

Jah, tänapäeva rabelevas maailmas vähesed mõtlevad õndsusele, rohkem ollakse kavalantsude sarnased, rahaahned ja kavalad. Kuid ühe õndsuseihalus lunastab ka kõik teised, nii võime ikka loota, et Vanapagan on alati meie seas inimesena ja põrguvürstina, inimesena, kes tahab õndsaks saada, säilitada põrgut ja ka inimkonda. Seepärast on ka see etendus kirikuvaremeis väga tähtis meile, ja usun , et ka kogu suveetenduste reas üks olulisemaid.

4.6.2010.M.I.A.

Jaan Tooming

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga