Vale jutt, et teater on kaduv kunst

 

Selline pilt avanes läinud aasta lõpul Kultuuripealinna kontoriaknast.

 

Püüan siin tõestada, et ei kao see teater kuhugi. Teatris nähtu salvestub inimestesse, kes vaatavad, ja kõnnib nendega kaasas kogu elu.

Ma ikka kohtan inimesi, arukaid, kes ütlevad, et nad ei käi teatris täna, sest kõik, mis hea oli seal, on olnud ja nähtud. Mitte väga hiljuti kippusin ma seda sama arvama. Kahjuks ka mitmes sõnastuses rääkima. Enda imestuseks olen täna avastanud, et teatris on mul selle elatud elu slepi ja kunagise teatrikogemuse toel üha huvitavam. Täna on ja edaspidi.

Tegin katse, mis mu sõnu, et teater, nähtud etendused, inimestega kaasas käivad ja kasvavad aastate lisandudes, muutuvadki ehk, aga nad ei sure kohe ära. Liitusin tänase moeröögatuse Facebookiga – Näoraamatuga siis.

Riputasin sinna sõprade keskkonda üles sellise üleskutse: „Mul on siia kogunenud sõpradele üks palve. Tahan kirjutada üht lugu. Teie abil. Palun vastake küsimusele, milline teatrietendus kogu te elu jooksul on teile enim meelde jäänud? Kui seepeale veel jaksu on, võiksite seda mõne lausega selgitada. Miks? Mida rohkem on arvamusi, seda uhkem saab plaanitud lugu.“ Ja vastati, hiigla põnevalt.

 

 

 

Rahvaliku naljamängu jäljed

Kirjanik Berk Vaher, kes on Ugala nüüd juba raudvara-näitleja ja lavastaja Margus Vaheri poeg, kirjutab: „Võib-olla ootamatu vastus, aga meelde on jäänud üle teiste ikkagi paratamatult Ugala “Suveõhtu valss” ja “Pühak ja patune” – kaks tükki, mida ringreisidel kaasas olles kõige rohkem nägin. Ma ei tea, kas see on nostalgiast, aga kui mõne aasta eest kultuuriliselt juba märksa “rikutumana” salvestusi üle vaatasin, meeldisid nad mulle ikkagi. Ja mõlemad ju täna veel ajakohasemad kui toona olidki.” Tauno Yliruusi näidendi „Suveõhtu valss“ lavastas Ugalas Väino Uibo, seda mängiti kindlasti üle saja korra. Helilooja ses laulumängus oli Oskari Merikanto.

On mitu asja, miks see Berki mälestuskild mul peas haagib. Pidin selles tükis mängima. Käskkiri oli seina peal ja tehtud. Tänane mälu ei ütle mulle, mis osa see oli, aga tean, et ma väga ei tahtnud ses lavastuses kaasa teha. Siis veel oli Ugalas Jaan Tooming peanäitejuht. Ma talle siis kurtsin, et ei, ei, ei. Tema käskis mul oma mitteosalemise soovi põhjendada. Kuidagi nii mäletan, et siis oli mul üks ilus lugu, vinjett, suhe viiuldajast tüdrukuga. Tema käest küsisin, kas tal on Merikanto muusikat plaatidel. Kuulasime seda musa ja no ei sobinud. Lugu kah tundus tobe siis ja täna.

No igatahes sain oma ei põhjendatud. Pääsesin. Ja sattusin oma elu ma usun ühte raskemasse ja vaimsemasse dialoogi. Nimelt ütles Tooming mu osast vabastamise põhjuseks, et temal on Margusega omad plaanid. Me istusime siis, kui oli proovi aeg, Ugala kohvikus, passisime aknast avanevat vaadet ja ajasime juttu. Sektantlusest rääkisime ja Hamletist ka. Mitu nädalat jutti. See kõik päädis sellega, et Jaan Tooming läks Tartu tagasi Viljandist. Mind ta igatahes kaasa ei kutsunud. Ma siis kah läksin Saaremaale metsavahiks. See eluvalss käis kevadel ja nüüd on sellele hea tagasi mõelda. Kõik oleks ilmselt läinud teistmoodi, kui ma oleks kannatanud välja mängimise Berki mälus olevas etenduses „Suveõhtu valss“.

Berk Vaher selgitab oma kogemust nii: „On üks asi olla teatris vaatajana, hoopis teine asi olla päevade kaupa sellega kaasas ja selle sees, tuuribussis, garderoobis, lava taga ja lava kõrval, ja näha ka pealtnäha lihtsates rahvatükkides õhtust õhtusse väikesi varieerumisi, kohandumisi erinevate kultuurimajade lavaruumidega…

Kui ma praegu näeksin mõne teatri repertuaaris tükki, mille tutvustuseks on märgitud midagi laadis “rahvalik retroline muusikaline komöödia”, siis anduksin kindlasti oma eelarvamustele ega läheks seda vaatama, aga näe, mis kõik inimesesse jälje võib jätta…”

Et tolle aja teatripildi piire laiendada, olgu öeldud, et siis kaunistasid Ugala repertuaari lavastused „Kihnu Jõnn“, „Rahva sõda ehk valge laev“, „Põhjas“, arvan, et mängiti ka Jaan Kruusvalli näidendit „Jõgi voolab“. „Suveõhtu valsita“ ei saanud, kuidagi.

 

Kõik ei ole Kopenhaagen

Mulle on mitu sõpra rääkinud Michael Frayni draama “Kopenhaagen” lavastusest. Seda on räägitud seoses Mikk Mikiveriga, kes selle loo 2002. aastal Draamateatris lavastas. Nii on sellest räägitud, et tekib kahjutunne, et ei näinud.

Ja nüüd näitleja Märt Avandi toob selle etenduse oma peast minu teadvusesse. Ta kirjutab: „No vaat sa ikka raske küsimuse küsisid. Ja ma siin mõtlesin, et mida millele eelistada. Miks? No ja siis ma mõtlesin, et missugune teater mulle üldse kõige rohkem hinge poeb?

Ja ma mõtlesin, et mulle meeldib siis ikka kõige rohkem, kui nad kuradi hästi mängivad. Ja eriti siis, kui neid (näitlejaid) on laval üsna vähe, noh nii kaks-kolm. Nii nad saavad rahulikult keskenduda üksteisele (teineteisele), et nad muule mõtlema ei peaks, et neil liiga kirjut sagimist ei oleks ja mõtlemist sellele, et kuhu istuda-astuda.

Ja no loomulikult see, et neid ikka morjendab, mida nad suust välja ajavad. Ja vist põhiliselt see, et nad üksteist mõistaksid, ka lava taga.

Ja muuseas, mis on väga oluline – et neil oleks ühine arusaam huumorist. Olenemata sellest, kui naljakas või tõsine materjal on. See on kuradi oluline. Üldse, näitleja peab olema huumorisoonega (teravaga!) ja eneseirooniline mu arvates.

See kõik on harvaesinev kokkusattumus, aga neid on… nii nagu oli – “Kopenhaagen”, Mikiveri lavastatud, Ain Lutsepa, Guido Kanguri ja Maria Klenskaja mängitud. No see oli ikka hea teater!“ Selle lavastuse kunstnik Ervin Õunapuu, kelle koostöö Mikk Mikiveriga aastatepikkune, küsib “Kopenhaageni” jutuksvõtmise peale üllatunult, et kust see mulle pähe küsida tuli. Tema sõnul ei ole see etendus talle midagi erilist meelde jätnud. Pisut hiljem aga räägib: „ Ühes Kopenhaageni esimestest lugemisproovidest ma jäin magama, ärkasin iseenda norsatuse peale ja Maria käratas: “Mine koju, lollakas, kui sa aru ei saa, mida me siin teeme.” Ja nii on, see teebki teatri põnevaks, publiku – vastuvõtjate tujugi võib siin oma osa mängida. Pisut hiljem täiendab Ervin veelgi ome eelnevat juttu öeldes: „ Tegelikult oli kujundus vist valmis, ma olin näinud juba nelja läbimängu, vat ei mäleta täpselt, aga pole ka tähtis.“

Loo ruum saab siinkohal otsa, aga olgu see jutt kinnituseks, et etendus ei sure sellega, kui eesriie sulgub ja tuled kustuvad. Hoopis elab edasi, kaugemalegi jõudes kui me mõelda julgeme. Kui on hea teater!

 

 

Eraldi:

Mis on settinud sõelale

Anneli Aken: “Esimesena meenus Griškovetsi monoloog “Kuidas ma koera sõin”, nägin Baltoscandalil 2000. Ehe lugu, töötas ilma igasuguste teatrikellade ja -viledeta.

Teiseks Lindgreni/Pedajase “Mao tee kalju peal”, Eesti Draamateater.

Mul on Skandinaavia lugudega üldse mingi kamm – nagu oleks üks jäme juur kuskil põhjas kaljude vahel kinni.

No ja see oli lausa vapustavalt ilus, kuidas Pedajase lavastuses valged linad kaasa mängisid!”

 

Piret Bristol: “Undi asjad Tallinnas 90ndatel. “Preili Julie” (kuidas Viire Valdma käe vette pistis ja vesi siniseks muutus!), Mrožek … Solness Tartus võttis ka hinge kinni. Noh, ma olen sellise hästi teatraalse teatri fänn juba noorest põlvest peale, kirjutasin isegi esimese kursatöö Undi remarkidest, kus kõik see asi sees…”

 

Ene Randvee: “Võimsaimad elamused on Kõivu „Filosoofi päev“, „Kolm õde“ Draamateatris, mille eile ka ETV üle näitas ja „Isad ja pojad“ Linnateatris. Kindlasti ununes midagi väga olulist. Siia ritta hakkab tulema ka NO99 „Kes kardab Virginia Woolfi”.

Allikas: Facbooki sõbrad

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga