Linnateatri „Põhjas” lavastuses mängivad 18 näitlejat ja mitte ühegi osatäitmise kohta ei saa öelda, et töö on tehtud tuntud headuses. Sest on tehtud paremini.
Tegelased
Maksim Gorki „Põhjas”(1902) Tallinna Linnateatris (2018)
Lavastaja: Uku Uusberg
Kunstnik: Martin Mikson
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Etenduse juht: Ingrid Noodla
Esietendus 24. märtsil 2018 Põrgulaval
Rain Simmul – MIHHAIL IVANOV KOSTÕLJOV, öömajapidaja
Külli Teetamm – VASSILISSA KARPOVNA, tema naine
Liis Lass – NATAŠA, viimase õde
Andres Raag – MEDVEDEV, nende onu, politseinik
Kristjan Üksküla – VASKA PEPEL
Andero Ermel – KLEŠTŠ, ANDREI MITRITŠ, lukussepp
Evelin Võigemast – ANNA, tema naine
Hele Kõrve – NASTJA, tüdruk
Epp Eespäev – KVAŠNJA, pelmeenidega kaubitseja
Allan Noormets – BUBNOV, mütsitegija
Mart Toome – PARUN
Alo Kõrve – SATIN
Argo Aadli – NÄITLEJA
Aleksander Eelmaa- LUKAA
Märt Pius – ALJOŠKA, kingsepp
ÜHESILMNE LOTT, laadija
Mikk Jürjens – TATARLANE
Kalju Orro – Vana tatarlane
Hardi Möller – Pootshaak
Pühendan selle loo teatriimele, mida kogevad vaatajad siis, kui näitlejad usuvad!
Uku Uusbergi lavastuse juhatas minu jaoks sisse pisike värviline vitraažitud kaaraken. Teadsin, et satun sesse maailma, kuhu on elama sattunud need, keda olen harjunud pidama elu heidikuteks. Hando Runnel luuletas hoopi hiljem ja hoopis teisest ajast mõeldes: „Hambad katki ja haridus väike, sõrmeküünte all sünnimaa muld, /silmad võtavad süüdlase läike, küsid möödujalt suitsule tuld. /Mõni annab, ei vaatagi sulle, /ise mõtleb, et jälle üks pätt. /Aga ometi ükskord ka mulle /anti suud ja pakuti kätt.//. Suu andmise ja käepakkumise kõrval liikus selle luuletuse „Pätt” versioon, kus oli selline lõpp: „Aga ometi ükskord ka mulle /seoti kaela pioneeride rätt.”
Lavastaja Uusberg on Gorkit lugenud nii, et vaeste öömaja „põhjas” ei ela ühtegi inimest, keda saaks tingimusteta hukka mõista. Ükski neist ei ole ses lavastuses paadunud kurjategija. Sellest hoolimata, et sealsed asukad on tänases keeles asotsiaalid, elu heidikud, hulgused, vargad… Üldise halluse kohale kerkib teadmine, et päike tõuseb ja läheb looja meile kõigile.
„Põhjas” näidendis on üks laul, mida varjupaiga asukad kaardimängu ja viinavõtmise vahel võimsa kirega laulavad. See laul, kus sõnad „päike tõuseb ja läeb looja, vangikambris pime mul. Ööd kui päevad tunnimehed, käivad kambri akna all.”. Ja siis, kui lauljad ja tekst vaataja platnoiesteetikast kantud kurjategijate maailma viivad, jääb kõlama see, et hoidke mind või ärge hoidke, niigi ma ei põgene. Traagiline olukord, on tunnimehed ja on ahelad, aga kui neid ei oleks, isegi siis ei oleks kuhugi põgeneda. Mulle tundub see nii kaasaegne enesetunnetus, et valus hakkab lausa füüsiliselt. Ja kui siis elu selleni viib, et näitleja ennast üles poob – see mees, kes ju ometi uskus, et haigusest on võimalik paraneda, ka joomatõvest; kes uskus, et kusagil on parem – ütleb tema saatusekaaslane kibedusega, väga tasa: „Äh… ära rikkus laulu … loll!”
Tõde ja õigus
Gorki „Põhjas” tegelastel on igal oma tõde ja õigus. Ja kui need oma olemisele vastavalt, taas peaga vastu müüri põrgates, ahastavad, et ei ole ei tõde ja veel vähem õigust, oskavad kõik näitlejad oma olemisse kübekese lootust sisse mängida. Lootust paremasse maailma. Mu jaoks teeb Linnateatri näitlejate ja lavastaja Uusbergi Maksim Gorki lavastuse eriliseks just see, et neis elu heidikutes, igaühes on oma ilu. Ka siis, kui nad ise ehk arvavad, et seda enam ammu ei ole.
Lavastaja Uku Uusbergi usk sellesse, et teater on uus, puudutav ja õpetav ja emotsionaalselt meeldejääv siis, kui näitlejad on oma rollides elusamad elusamast, saab Linnateatri lavastuses taaskord kinnituse. Just see, et näeme laval suurepäraseid isikupäraseid soolosid, mis varasemaist headest rollisooritustest kõrgemale tõusvad, loob äkki kokkumängiva trupi, mis kokkuvõttes kõlav kui instrument. Näidend „Põhjas” kantakse Linnateatris ette esitatuna võimsal orelil. Uku Uusberg julgeb, tahab ja oskab lavastajana olla näitejuht ja just see annab mängijatele ja mängule jõu! Selleks, et teatriorel kõlaks, tuleb tunda inimest ja instrumenti.
Teatris on just nii nagu Gorkil, kes laseb vargal vanamehelt küsida, kas jumal on olemas? Ja vanake Luka, muide Gorki on näidendisse kirjutanud, et ta on 60aastane, vastab: „Kui usud, siis on; kui ei usu, ei ole … Mida usud, see ka on …” Üsna sama on teatriimega, lavastaja Uusberg usub selle võimalikkusesse ja suudab ka oma trupi seda uskuma panna. Nii ime sünnibki. Tundub lihtne, aga ainult sõnades, retsepti ei ole, intuitiivne põhineb ikkagi teadmistel. Ja kui nii on, muutub see ime nähtavaks. Kirjandusteadlane Rein Veidemann tsiteeris oma Valtu külaülikoolis peetud loengus Loomingu toimetaja Asta Põldmäed, kes olla öelnud: „Kui lähed püüdma ilu, siis saad tõe pealekauba.” Mulle tundub, et tõest ja õigusest, inimeseks olemisest ja jäämisest rääkiv lavastus „Põhjas” Linnateatris on just seda teed tulemuseni jõudnud. Kõiki selle näidendi tegelasi võib põlata ja vihata, neist mööda ja läbi vaadata, aga seekord on nii suures plaanis ja ka igat tegelast eraldi püütud mõista ja tähtsustada. Seda lavastust kannab inimlikkus ja eriti kihvt on see, et põhjas olemist ei halvustata. Laval on erinevate elusaatustega tegelased. Igaüks neist kannab mingit oma elu taaka. Neis inimestes on palju lootusetust ja jah, tõesti ka lootust, et rabeldakse välja. Paradoksaalne, aga mulle see lavastus just nõnda mõjus.
Jah, näitleja poob enda üles, Anna sureb tiisikusse, tööusku Kleštš müüb matuseraha saamiseks maha oma tööriistad. Natašale kallatakse keeva vett jalgadele ja ta jääb vigaseks… Hoidke mind või ärge hoidke, niigi ma ei põgene… kõlab lootusetult, aga ometi on lavastus kantud usust inimlikku headusesse.
Põhja Valgus
„Põhjas” kavaraamatukeses on tähelepanuväärne Peeter Toropi kirjutatud essee Gorki teoste maailmast ja eripäradest pelkirjaga „Põhja valgus”. Miskipärast on tark autor muude „Põhjas” lavastuste kõrval jätnud viitamata Jaan Toominga 1983. aastal lavastusele Ugalas. Muide just selles lavastuses venitas Satinit mänginud Priit Pedajas: „Inimene, see kõlab (pidas siis pika pausi, jättes helisema sõna „kõlab”) – uhkelt!
Meelega jätsin siin loos nimeliselt nimetamata ja esiletoomata silmapaistvad näitlejatööd. See vajaks eraldi vaatamist ja analüüsi, aga praegu julgen välja pakkuda, et kõik näitlejad on pärast neid rolle kriipsukese paremad ja ehk teistsugused. Ehk on nii ka lavastust näinud ja edaspidi vaatava publikuga.
Pildistas Siim Vahur. Lugu ilmus Maalehes-