Üksteist enne ühtteist ehk tragi komöödia Uku Uusbergi pääs

Tuut, tuut, tuut, tullakse…

Margus Mikomägi

 

Ma olen ikka mõelnud, et noorel režiil ja noorel teatril kujuneb välja oma vaataja. Arukal teatril arukas, arutul teatril arutu. Nii on ka teatrikirjutajatega.

Selle loo, mis mahub Taskusse on kirjutanud 18aastane noormees, kes õpib Tallinnas Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ta eelistab praegu esineda varjunime all, põhjendades seda ise nii: „…Varjunimes on mu enda jaoks aga mitu mängu, millest lahti lasta ei raatsi (esimesena see, et näitemängus Väino kirjutab Gerald Baudhomme’i nime all, et teda tõsiselt võetaks… ja liiatigi olen ma selles loos rohkem sees kui ilmselt üheski muus kirjutatus, nii et seda ei lahjenda vist pseudonüümigagi). Ühesõnaga miskipärast tahaksin siiski selle juurde jääda…”

Tunnistan, et alguses kavatsesin ma nagu tubli toimetaja tema loole vahepealkirjad panna ja seda kõike pisut kohendada. Siis lugesin teist korda ja sain aru, miks seda teha ei saa. Lugu, mille kirjutaja jutustab, õigemini lood, on kõnekas just nõnda.

Kirjutis ise on Teatrikülgede jaoks pisut pikk. Kui võtta, et pikkuse mõõt on igavus, siis liigsest pikkusest muidugi rääkida ei saa. See, kuidas ja mida kirjutab too Pierre, pani näiteks mind küll lavastust „Kuni inglid sekkuvad“ sootuks paremini mõistma.

Tere tulemast!

 

alt

“Kaks võhivõõrast, (uus)tulnukat külalistemajas, Aleksander (Märt Avandi) ja Nimi (Kristo Viiding) tulevad, sest pääsu pole. On saadetud või kutsutud. On valmis sekkuma. Saabunute salalikku olemust paotatakse mitme leidliku puändi kaudu.” Foto: Dramateater

 

Üksteist enne ühtteist ehk tragi komöödia Uku Uusbergi pääs

 

Pierre Nountagne

 

Uku Uusbergi „Kuni inglid sekkuvad“ ei kulge enam täpselt samadel loomeinimese eneseotsingu radadel, millel ta mitu eelmist lavalugu. Polegi enam neid uus-siirusest pakatavaid kunstnike sisepainetega žongleerivaid monolooge. Pole ka argipäeva muinasjutuks moondavat löövat naivismi. Asemele on sugenenud uus küpsuse kraad, ehk isegi pääs uuele tasemele. Selle kõrval siiski salakihtides omateemale truuksjäämine.

Kujundeid, mõttekäike, tegelasi ja detaile pidi annab tõmmata seoseid Uusbergi varasemate tegemistega. Ent paralleelidesse, üpris ohtratesse võib-olla, ei tasu liiga pikalt pidama jääda: ajuti see küll aitab, ent peateemani jõudmist pigemini takistab. Todagi äratundmist mäletan ma muudest Uusbergi lugudest: taustsüsteeme võib vastu võtta või mitte, kontekstidega tegeleda või ei, siseringivihjeid otsida või otsimata jätta… tsentrum on igatahes mujal.

Aga uue leidmine ilma iseendale olulisimast lahti laskmata leiab põneva väljenduse seal, kus ristuvad vorm ja sisu.

 

Lugu ise on suisa kütkestavalt klassikaline. Ühel maal on üks linn, ühes linnas on üks külalistemaja, ühes külalistemajas on üks kohvik, ühes kohvikus on inimesed. Võõrastemaja kunded ja püsielanikud ja kontvõõrad kohtuvad ja jutustavad üksteisele lugusid. Tunnuline, et Uusbergi lavastustes ei sõideta sõnade tühikäigul (või kui seda tehakse, siis läbimõeldult täispangale mängides). Ei räägita argist suvateksti, pigem pillutakse heldelt hingekarjeid. See pole siiski pelk naiivsus, uus-siirus või nooruslik uljus. Selles vastandumises olulistikulisusele ja ülepingutet realismusele sünnib midagi sisulist ja sisukat.

Uku Uusbergi lavastustes vahetatakse üksteisega mõtteid! Sõnastatakse asju, millest argiolukorris ei tule tihti pähegi rääkida. Omavahel ei suhtlegi vast inimesed, vaid sisemonoloogid, kombatakse julgelt teemasid, millega igaüks oma hinges ja ajus tegeleb. Ja neid kuuldavale tuues selgub igaühe sisekõne päästmatu-paratamatu enesekesksus, oma isiklike mikrokosmoste ja personaalkõiksuste sees viibimine, suisa äärmuslikult erinevate mõtteplatvormide peal seismine. Sellest võrsuvad pinged ja kokkupõrked, neist aga omakorda õnnelikemail hetkil ühise mõttevahetuse võimalus. Ühiskõneluse puudumisest kui kõnetusest kasvab too teine kõnetus, kõnetatuks saamine.

Ei kujuta mina ette päriselus külalistemaja, kus sellised inimesed nii ausalt üksteise ette omi saladusi puistaksid. Ent ettekujutust ei pea ju pidurdama reaalsuse ahtad piirid. Mis ettekujutus ta sedasi olekski, va reok. Maja polegi päriselt olemas, aga ta on ometi. Asubki justament ettekujutuses. Mismoodi? Õhtul enne uinumist, kui oma päevasündmusi, kohatud inimesi mälu- ja kujutlusväljadel üle vaatama hakata, võib fantaasia ekraanile nende vahel sündida ootamatuid kohtumisi, kohtamisi, kohtinguid, kohtluseid, kohtumõistmisi, kohustusi. Küllap võib tõeliselt loova aju soppide sees juhtuda sedagi, et omavahel hakkavad suhtlema inimesed, kes päriselus eales kokku poleks võimalik saada, ja kõnelema teemadel, millest nad reaalsuses kunagi ei räägiks. Sest loovisiksus teab, on ära näinud, et nad neist teemadest ometigi mõtlevad. Ja siis ühendabki ta loominguline kujutelm need inimesed ja nood teemad. Reaalsuse ja unenäo piiripunkt loova inimese pääkolus on täpseim geograafiline koordinaat, mida näidendit mööda aadressil Müüritüki 7 asuvale majale anda võib.

Ärksa looja peas on see näidend sündinud ju niikuinii. Tegevuspaigana on säherdune koht intrigeeriv mõistagi ja Uusbergi teostele omane ka. Seekord on ta jõudnud siis nii kaugele, et sinna kerkib kuraditosinale kodanikule, täitsa tuttavatele tüüpidele peavarju pakkuv võõrastemaja, hämmastavalt lärmakas vaikuse oaas.

Va võõrastemaja! Mis sõna! Oo, kas tõesti on nõnda raske saada üksteisega tuttavaks, isegi ühes majas?! On see tõesti sedavõrd masendav ettevõtmine? Võõrus inimeste vahelises suhtluses on Uusbergi jaoks olulisimaid muresid, mille murendamisega tegeleda, tundukse.

 

Külalistemaja kui mängupaik võimaldaks oma võrdlemisi papise väljanägemisega (ei saa öelda, et Artur Tšehhi kujunduse oletatav naivismitaotlus päriselt tööle hakkaks, ühinen selle lava kurikuulsaks mõnanute kooriga; arvan, et mõnes autentsemana paistvas kohas kulgeks lavastuse kohal- ja äraolu ehk veelgi täpsemalt) nii ärev-õdusat kriminulli kui ka hoogsat-mõttetut totaalfarssi. Siin liigutakse siiski millegi kõrgema või sügavama suunas. Lavastaja kutsub kuulatama sõnumeid, mida maailmas leidub, mis on suured ja tähendusrikkad ja millest osasaamine aitab areneda sel müstilisel millelgi, mida ma söandaksin siinkohal südametarkuseks sõnada. Elus võib see olla lihtne ja võib olla neetult keeruline.

 

Kõndisin kord kergelt kiirustelles ühel kevadtalvisel õhtupoolikul bussijaama poole. Buss, mille peale pidin jõudma, mis mind päris-koju pidi viima, väljus juba veidi vähema aja pärast kui peagi. Aga Filtri teel näitas valgusfoor mulle punast tuld. Seisin ja ootasin, lasin autodel piki teed vurada, mis mul üle jäi. Ei vaadanud ma isegi autodesse väga, ei olnud mahti. Korraga asus üks proua teiselt poolt tänavat teed ületama – ehkki seesama punane, mis mind, pidanuks peatama tedagi. Autodki kohkusid sellest ära, mitte vaid mina, ja lasidki prouakesel üle tee jalutada. Ta tuli rahulikul, kergelt taaruval sammul, saapaninad sissepoole tallatud. Ei, mitte purjus, või kui, siis joobund oma raudkindlast vajadusest teed ületada. Mõtlesin, kas oleksin pidanud ka kasutama võimalust ja proua üle imestavate autode nina alt bussi pääle tormama. Igaks juhuks püsisin siiski paigal. Ju peegeldus mu silmis üüratu hämming. Ega ma küsinud ta käest midagi, aga proua ise pidas minuni jõudes vajalikuks lausuda: „See valgusfoor näitab ka alailma valesti.“ Imelik inimene, mõtlesin.

Jõudsin siiski bussi peale. Kell sai täis. Bussitäis rahvast, mõni suuremas ruttamises, mõni aegaolles, igaühel siht ja kodu või küla, mis ootamas. Bussijuht tõusis aga enne sõidu alustamist püsti. „Noh, armas rahvas,“ pöördus ta oma sõitjate poole, justkui kujutanuks see tüse hiigelvuntsidega mees ette, et on rokkstaar. „Enne, kui minema hakkame, väike viktoriin ka!“ kuulutas bussijuht. Tohoh! Mis see nüüd olema pidi? „Nii, kas teie teate, miks elavad kõik Eestimaa rikkad inimesed Viimsis?“ Keegi ei teadnud. Tõepoolest, no mitte ainumaski bussisistunu. Juhti vaadati sel viivul veidi kui ilmaimet. Eks ta suuresti oligi seda. Vaikus kestis. „Te ei julge vastata, jah? Kardate, et kui valesti vastate, siis ma viskan teid bussist välja, jah?“ Üleüldine tumm imestus aina kasvas. „Hea küll, ma ütlen siis ise ära. Aga vaat’ sellepärast, et kui jälle Nõukogude võim meile siia sisse tuleb, siis Viimsist on hea paadiga Soome panna! Vot nii!“ Muheles mees ja istus bussirooli. Nüüd sai sõit alata. Mõtlesin: imelik inimene.

Kaks võhivõõrast, (uus)tulnukat külalistemajas, Aleksander (Märt Avandi) ja Nimi (Kristo Viiding) tulevad, sest pääsu pole. On saadetud või kutsutud. On valmis sekkuma. Saabunute salalikku olemust paotatakse mitme leidliku puändi kaudu.

 

Üks, mis kindel: nemad juhivad teisi, panevad otsima kaastunnet ja mõttekaaslust. Et ühendada mõtte- ja tundeilmad tõhusaks tervikuks. Kus iga vasak käsi teaks, mis teeb ta parem. Kus mõistus ja süda suudaks teineteist emmata.

Olen Aleksandri ja Nime tähendust enda jaoks üha uutmoodi lahti mõtestanud. Seni viimne versioon lähtub tõigast, et teistega kokkusaamiseks tuleb iseennastki päriselt tundma õppida. Klišee? Nojah, aga eks klišeed saavadki tekkida vaid tõdedest. Tundukse, et Aleksander juhib inimesi oma sisemust vaatlema, iseenesega kokku saama, oma kõiksust uurima ja haarama, tegema vaid nii palju, kui selle kõiksuse toimimise jaoks tarvilik. Nimi suunab samal ajal aga pigem suhtlema ja ümbritsevaid märkama, kontakti ja dialoogi looma. Kumba peaks siis nägema enne iseennast või teisi, kes on olulisem? Aleksander ja Nimi saabuvad ja lahkuvad kõrvuti. Ja nende tulemise aeg on kentsakas ja peaaegu müstiliselt tähendusrikas: üksteist enne ühtteist. Niisiis ikkagi…?

Aleksander on see, kes juhib vägesid ja tunneb tehnikat, ohjab loodusjõude ning muusikat. Tema seanss kestab sisenemisest väljumiseni, ta kehtestab end visalt. Kui muidu ei saa, tekitab kas või kaose. On aeg tähele pandud saada. On aeg tähtsast kõnelda. Vaikus on muutunud valusaks. Kuna on sugenenud möödarääkimisest, mitte terasest kuulatamisest. Kuna, seda ei pannud keegi tähele, seepärast saigi nii sündida. Aleksandri naeratustes on veel otsatut leebust, rahu, heatahtlikkust, kui ta seirab ümberkaudseid, loeb mõtteid, ergutab tundeid ja usub muutuste sisse, kinnitab oma aktsiooni käigus inimeste suhu keeli sama märgatavalt salamahti kui kellukesele tila. Aga vahel võib ta rahu varjust ka ehmatada. Või petlikult kuulutada, et inimestega sõbraks saamine teda ei huvita. On see eesseisva või läbitud langemise märk?

Nimi on vahedam ja salalikum kuju. Temalgi on silmad, ajuti on ta pilk terav, lõikavalt irooniline, teinekord segaduses, rõõmsas hämmelduses, jahmunult saali jõllitav. Vilkalt reageerib Nimi iga kord, kui teiste tegelaste suist käib läbi mõni teda käivitav märksõna, mis võiks möödaelamise ja -rääkimise maailmas väljapääsule viitavaks sihiks saada. Ja alati peegeldub tema pilgus nii maailma saast kui muinasjutulisus, kokku lõigatud üheks erkselgeks kaadriks. Kaadrid, teadagi, otsustavad kõik me elus – Nimi-tegelane annab sellele hüüdlause-klišeele viimaks ta tõelise tähenduse. Kuid kas Nime nime ja loo tagant avanev Kristo Viiding on ikka see päris Kristo Viiding või veel üks müstifikatsioon? Mis tähendus on siirusel lavamängu maskide taga?

 

Sekkuda saavad inglid ikka vaid siis, kui abi ollakse väärt. Ja kui ollakse tsutikenegi valmis abi vastu võtma. Siin ollakse. Sest seistakse mõistmatuse ja möödarääkimise viimse piiri juures. Kuigi mõistmise kunst on mõnelegi mõistetamatu, saab edasi vaid mõistades ja mõistes. Just selline ongi me maailmalõpueelne olukord. Ilmaelu horisontaalsus on veninud nii hirmus laiaks, et muutused on püsimajäämiseks tarvilikud. See nõuab jõupingutust. Kui see jõud olemas oleks, võiks maailma lõpp tähendada täitsa kindlalt uue maailma algust.

Kuigi see õnnestub haruharva, tundub, et selle maja asukad ometi tahavad üksteisega suhelda. Mõni arvab, et tahab. Mõni teine ise eitab, et tahab, aga tegelikult tahab seda tugevamini.

Ning vahetevahel sünnib sedagi, et üksteist mõistetakse. Need viivud paistavad jalamaid silma ja kostuvad kõrva. Selle tõenduseks on vahvaid detaile, mille tähenduslikkuse ja juhuslikkuse üle pole pikalt aru pidada põhjust, sest ega seal suurt vahet ole, kõik on niisama juhuslik kui tähenduslikki. Nime repliik „Sõidan kohvi, joon ainult taksot“ või luuletust „Üle müüri“ omatahtsi ümber ütlev Toomase (Ivo Uukkivi) laulunumber või naiste hoogsad visioonid teenduri teemal on igatahes ilmekaimad näited. Asja neist sõnadest siis, kui mõte kätte tuleb.

Esimesest vaatamiskorrast on meeles ka, et üks uksenumbritest oli kinnitatud tagurpidi. Oli see vöörmündri kolm, Aleksandri viis või tühja ruumi tähistav neli? Absoluutselt ma ei mäleta. Igatahes haakus see lavastuse visuaalis jalamaid ajalehega, mida Nimi valet pidi loeb. Kui uuesti vaatasin, oli too Teataja Nime käes jätkuvalt tagurpidi, aga uksenumbrid kõik õigeks keeratud – no muidugi, kui mõni neist üleüldse kunagi pea peal seisnud oligi.

 

Detailest tiivustatuna, suurtest ideedest tõukudes lennutab lavastaja Uusberg taevalaotusse võimsaid kujundisüsteeme. Vahest ei maksaks neissegi liiaks klammerduda. Sest seda tundub ta tegevat vaid selleks, et suunata vaatajaid märkama vertikaalmõõtme olemasolu, lugeda tähekujudest välja hoidva-hoiatava sõnumi. Elada, laskmata igavikul oma argipäeva puudutada, on justkui kurb. Kes taevasse ei vaata, ei näe tähesära kunagi. Ja kui tähti juba kord süüdatakse, tähendab, seda on kellelgi vaja. Meil kõigil. Kuni vaatajat ja tähistaevast lahutab lagi, jääb kõige kõrgemaks muusika. Teatrimaja müstilisimal ja kaugeimal vaateplatsil, kolmandamal rõdul musitseerivast sulnist pasunakoorist kantuna võib lae ka läbi näha ja tähti silmata. Võib-olla.

 

Ja samas, see, et laval tegeldakse nii tähtsate mõtetega, inimeseks olemise sisu(tuse)ga, ei välista koomikat. Vastupidi, toonitab seda. Uusberg näikse olevat jõudnud vaheda absurditaju ja helge huumorimeeleni. Mistap saabki ta oma vaatajale pakkuda heldet situatsioonikoomikat, rabavalt leidlikke keelemänge ja eheda elujaburuse avardavat äranägemist. Žanriks tahaks sõnada tragikomöödia, sõna kõigis tähendusis. On ütlemata tragi, on põhjatult traagiline, on rõõmsa ja vabastava komöödiatunnetusega.

 

Istusin aga bussis. Raadio mögises muudkui mõnusasti, inimesed muudkui sumisesid justkui mesilasparv, see kõik, aga meeli vallanud hingetühjus eelkõige ei pakkunud mulle enam oma valikut, ei lubanud lugeda ega silma looja lasta. Pea oli tühi, ennast täis. Meenus, et taskutelefon on päev läbi olnud hääletu, polnud teda vaadanud ka mitte. Hakkasin teda sisse lülitama ja nägin ainsat vastamata kõnet. Üllatav: üks tore-tõre inime oli teinud selle täpipealt minuti eest. Mida siis nüüd teha? Helistasin tagasi, kergelt kartes seda, mis tal öelda võib olla. Aga tema küsis, kas olen näinud, kuidas teatris inglid sekkuvad. Olin küll. Kahju, ütles temake, muidu ta pärinuks, kas saanuksin poole tunni pärast seda kaema minna, tal nimelt on üks pilet üle. Nojah, ma ju põhimõtteliselt ehk oleksingi saanud… Korraga teadsin. Muidugi tahtsin ma sellest loost veel osa saada, kui mulle võimalust pakuti. Ei olnudki me harrastusmälumängurist juhitud maanteelaevaga linnasüdamest nii kaugele jõudnud, et ma teatrisse enam ei võinuks jõuda. Kuid siis oli mul ometi rutt! Tormasin bussijuhi poole ja palusin, et ta mu maha laseks. Ju kostus mu hääles nõndapalju kindlameelset palvet, et seesama mees, kes viktoriine korraldas, ei võtnudki ühtki revolvrinalja teha, oli ootamatult peaaegu täitsa tasa, mühatas vaid korra ja avas mulle uksed. Hüppasin välja ja lippasin ummisjalu teatri suunas. Jõudsin majja, mida vähemalt sel ja veel mõnel õhtul kultuuri kõrval ka inglid kaitsevad, täpipealt 18.59.

 

Laval askeldava seltskonna grupipildi teeb imeilusaks igaühe iseseisev ilmekus. Meeles tasub hoida asjaolu, et kui laval ei tegutsegi reaalsed tegelaskujud, vaid looja kujutluspiltide erinevad tahud, igaüks võib-olla veidi-veidi äärmuslikum kui taolised nähtused aegade jooksul päriselus on olnud, ei pruugi päris surmtõsise psühhoanalüüsiga nende olemusele põhjani ligi pääseda. Sestap lasen vabalt tekkida seostel.

 

Tõnu Oja tõmbab Väinot mängides ümberkehastumise ja eneseks jäämise vahele peenikese piiri. Aga täpne balansseeritus ei luba piiri olemasolus ka kahelda.

Literaadi ja autisti sümbioosina mõjuva Väino vedada on igavene posu tähenduslikke hetki. Ei tema tegele uskumisega, vaatleb kavalalt üleoleva muigega ja võtab nõtkuvi põlvi ette hulljulgeid piruette. Peab uljalt võitlust maad võtva egomaffiaga ega märkagi, et aeg-ajalt ise oma võbeleva vaimuga sinna sisse uppuma kipub. Kes siis teda päriselt aitab, käe sirutab ja välja tõmbab? Pasunatega inglid või pasunasse sõitev Ingrid (Maria Avdjuško)? See on juba Väino vaba valik, kas ja kummal ta seda teha lubab.

Kergelt hirmutavat äratundmisrõõmu pakub Väino tahe ärgata iseseisvalt, mitte äratuskellal oma kõrvus pläriseda lasta. Uhke ja hingelähedane eluhoiak küll, aga mõnikord… ohtlik? Kinnituse, kui naljakate ja traagiliste tagajärgedeni säherdune suhtumine võib inimhinge vahel viia, leidsin Facebooki avarusist, kuhu mu sealsest sõbrast kirjamees, keda pean julgeks isemõtlejaks ja tõeliselt nutikaks vaatlejaks, ühel teatrijärgsel õhtutunnil kirjutas: „Kes soovib oma elust kolm tundi maha visata, minge kindlasti Draamateatrisse vaatama “Kuni inglid sekkuvad” nimelist etendust. Boonusena võimalus tubliks tukastuseks.“ Miks ometi sulgeda silmad ja kõrvad ja muudki meeleelundid võimalike puudutuste eest? Miks keelduda osasaamisest? Kas tõesti vaid selleks, et jõuda suurte järeldusteni iseseisvalt, millestki mõjutumata? Kas see ongi see iseärkamine ühes kõigi vaevustega? Kuid eelkõige küsin, miks oma keeldumist siis veel kuulutada, vaenu ja endassesulgumist külvata, andmata ilmale seejuures ühtki positiivset impulssi? Aga eks komista minagi, tema eitamist eitades, tema ärritusest ärritudes. Oh, Väino, Väino…

Veidral viisil sulab Väinoga ühte Harri (Martin Veinmann), Väino naise Anne (Laine Mägi) ümberarmumise objekt. Härri on vabatahtlikult muinasjutuilmast väljunud, vahetanud hellad mälestused peenrahaks ning ausalt nukrutseva ja naerva klouninäo asendanud ettevõtja ilmetuks manatud moluga, ilma päriselt midagi ette võtta suutmata.

Väino ja Harri sünkroniseeruvad küll väliste vastanditena, aga ühisosa on neil ikkagi rohkem. Kutsumusest kantuna uurivad kirjanik ja kloun kui kunstnikud maailma läbi omanäoliste suurendusklaaside. Mõlemad püüdlevad tõsiseltvõetavuse poole, tahavad vabaneda naeruväärsusest. Mõlemad põgenevad piinlikest olukorrist, piinlikkuse olemasolemist eitades, muretust teeseldes, samas ilmselgelt seda piinavat tajumust enda sees maruteravalt tunnetades. Tegelikult läheb kõik korda, aga ei välja või midagi näidata! Ja neid mõlemat kannab veendumus, et neil on alati õigus. See on natuke naljakas ja pelutav ka. Kas enesekindlus on eneseusalduse ja ebakindluse ühendus, sellisena ebausalduse vend? Ja kumb pool on ses liitsõnas määravam, kas „enese“ või „kindlus“ – selles on vist tegelikult küsimus. Lahendusele jõuab ligemale, kui kõneleda kujutletava kõikemõistva kuulajaga või pidada poksimatši väljamõeldud vastasega.

Ja nad mõlemad pillavad totaalselt tähendustiine repliigi selle kohta, et räägivad vaid selleks, et nendega räägitaks – ja asuvad siis põhjalikule retkele lobatrajektooril! Ja Väinol käsiloleva raamatu idee pärineb ka Harrilt. Ja teineteist on nad tundnud juba aastaid. Aga kui Harri hakkab ümber jutustama sedasama artiklit, millega Väinol viimseni isiklik suhe on, ei jää kahtlust, et sellesse samasse suhtesse on kirjatüki kaasautorina mässitud Harri isegi. Tõlkijana võib-olla? Vahet pole, sest teada on ju antud: hüüa omaks vaid seda, mis su hinge puudutab. Seega on Gerald Baudhomme’i kirjutis kaheldamatult nii Väino kui Harri oma.

Intrigeeriv küll on vast see, kas äsjamainit õpetussõna valguses, hinge puudutatusest lähtudes võiksin Uku Uusbergi lavastusi enda omadeks tituleerida?!? Aga ei, siiski mitte, nende puudutavaimad hetked on mõjutanud sedavõrd mitmeid, et sellest vaatevinklist võivad need lavastused ikka kuuluda vaid „meile“, ei ainsamalegi „minule“.

Aga poole intrigeerivam on hoopis see, kuis Uku Uusberg käis kord vaatamas lavaka 20. lennu lavastust „Burattino“, kus ka Poeedi kirjutatud laulurida „Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab“ hingestatud veenvusega esitati, ja lahkus saalist teadmisega, et ei taha enam kunagi teatrit vaadata. Miks siis? Poeetilisi tagamaid avas Uusberg juba omaenese lavaka lõpupäevil Margus Mikomäele antud intervjuus.

 

Totaalseimalt umbekeerdunud tegelinski tolles külalistemajas on juhataja isiklikult. Paul (Tiit Sukk) leiab iseenda (üks)kõiksusest väljapääsu vaid ausais empaatilisis pisarais. Aga seda juhtub Pauliga paraku harva, talle on need situatsioonid ja emotsioonid ja see silmavesi ülemäära rasked kanda – nõnda võivad pisarad tal endalgi meelest maha minna. Seega silkab Paul aiva pontsaka rattaoravana üht lõppematut ringi mööda ringi. Temale abikäe sirutamine on inglite kiireloomulisim ülesanne. Ent vennike vatrab ja vatrab ikka edasi, ei saa aru, läheb lõpuks lolliks ära. Lootus siiski jääb. Loodetavasti mitte selleks, et viimaks surra.

 

Proua Ester (Maria Klenskaja) on väike tüdruk rohkem kui kõik mehed kokku! Tema elurõõmus avastamisõhin ja muinasjutuusk on üdini siirad. Midagi on lastes ja vanainimestes põhjalikult ühist. Ja kuna lapsed üteldakse olevat ingellikud olevused, siis küllap on seda mingil moel ka vanainimesed. Plikatirtsu ja tädi-daami ühisosa Klenskaja vist mängibki. Ka teadmist, et oma elufilmis ei pruugi me alati peaosalised olla, et kõrvalosa mängimine võib kaunim ja vajalikum olla.

Tähtis on juures olla, ikka ja alati inimeste juures, nendega koos, see on see, mis annab jõudu ja olemisele mõtet. Kuulsin kunagi ühest tõeliselt teadjast suust, et kui mõni lähedane siitilmast lahkub, on ta mõnd aega pärast lahkumist mahajäänute jaoks palju lähemal kui ta oma eluajal eales oli. Mõneti mõistetav: eks täida siinolijate päid siis mõtted sinnapoole läinust. Ja siis on see äraläinu, ta olnud olemine ja olev olematus ütlemata tajutavad. Aga omal moel on see asjaolu ka paradokslev… Küll sooviks elusatelt samasugust lähedalolemist tunda saada. Küll tahaks isegi osata sama intensiivselt juures olla enne, kui maine keha on läinud päriselt ära juure juurde ja enam rääkida ei saa. Küll oleks hää inimesi vaadata ja näha, kuulata ja kuulda. Selle ohke klišeelisuses vilksatab soovi tõelisus. Ons see võimalik? Estri jaoks, keda kannustamas arusaam, et varsti tuleb olla juure juures, natuke juba on.

 

Ärinaise Anne (Laine Mägi) väljapeetud vaoshoitus laseb vaid viivutsi aimata, mismoodi on siis, kui ta oma jutupaunikest meestega omavahel on, kui ta nende jaoks Anneke on.

Võib olla, et siis on näiteks nõndamoodi, nagu etenduse alates mu selja taga sünnib. Üks mees mu selja taga mõmiseb oma naisele midagi tunnustavat lavakujunduse kohta. Naine vastab: „Teeme nii, et sina ei kommenteeri.“ Mees on sõnakuulelik. Naine ise aga kommenteerib lavastuse jätkudes küll, küll näitlejaid, küll teksti. Mainib sedagi, et koka seljas olev kleit on täpipealt samasugune kui see, mida Imbi kunagi Mati pulmas kandis. Nii võib võib-olla olla küll.

Jaan Kapi Jaan Kapi autentsuse võlu ergastab külalistemaja atmosfääri tuntavalt. Talendika klaverimängija viibimine selles kujutlusmaailmas käivitab mitu assotsiatsioonide ahelat, justkui muuseas lahendab tunnetuslikul tasandil lõpuni ka Louie Digmani kohalolu mõistatuse lavastuses „Jõud“. Kapi olemasolek on enesestmõistetav ja üllatav ühteaegu, täiesti selgepiiriline ja samal hetkel suitsuuttu hajuv, igal hetkel jälgitav ja samas tähelepandamatu. Vahel kuuldamatu, siis nähtamatu. Pianist viibib kogu lavaaja julgelt omaenese isiklikus ruumis, on oma tähelepanu teravikuga iseendas, kuulatab vaikust helide taga… See julgus – otsida tõde rohkem kui kontakti – on heale muusikule omane vist. Koos kõigi ohtudega, mis ses peituvad. Koos tarkusega neist ohtudest mööda triivida.

 

Kergelt kibestunud, praktilise meelelaadiga Ingrid (Maria Avdjuško) eraldub samuti aeg-ajalt sisetsoonidesse, et siis terava kinžalliga mehi susata. Küsib ühtelugu eesmärkide kohta – aga ega ta neist tegelikult teada ei taha, üritab kõigest hingest osutada taotluste puudumisele. Kõõlub üks- ja kakskõiksuse piirimail, isemoodi poolteistkõiksuses, mis laseb tal natuke kaasa elada ja tunda ja mõelda. Eks kammitseb tedagi sama pelg, mis teisi, ta loodab tutvumisest hoiduda, et hoida end mõneks teiseks korraks. Kuni neid kordi veel tuleb…? Kuni Ingridi poole terekätt veel sirutatakse…? Kuni…? Kui…? Kuigi…?

 

Kõrgeid noote mööda turnib alatasa armuv vöörmünder Toomas (Ivo Uukkivi). Armastab Jumala suure kaitsva selja taha peitu pugeda, et sealt siis maailmale keelt näidata. Justkui üleüldse aru saamata, et seda keelt näeb ka Jumal, kel seljatagagi silmad on. Komöödiakeerises lavale tuhisev vöörmünder ei kuulu siiski kõige täiega – taevale tänu! – farsižanris naeruvääristatud vaimulike kilda, sest sisimas teab küll, kuidas on õige elada. Ainult et… alati ei tule välja. Ja siis on ta hädas nagu mustlane mudas.

Et kas ei öelda mitte „mustlane mädas“? Mispärast? Ikka mudas – just nõnda õpetas mulle mu vanaisa, kui olin seitsmeaastane. Mäda on inetu asi, ütles vanaisa, mis asja peaks mustlane seal tegema. Ikka mustlane mudas, sest kui mudasse kinni jääda, on tõesti üpris keeruline välja saada. Sellest sain ma aru küll. Olin isegi kord kummikuid pidi mutta kinni jäänud, ei olnud tõepoolest kerge välja saada. Vähemalt senikaua, kuni vanaisa tuli, mind kummikute seest välja tõstis, sülle võttis, siis vaba käega kummikud mudast välja kiskus ja kõrval veelombis puhtaks loputas, mulle uuesti jalgade otsa toppis ning mu pehmelt maha tagasi asetas.

 

Astrofüüsikust kokk Veronika (Viire Valdma), kes käinud katsumas universumit, ei pea nüüd enam pisisahmerdamist, munade keetmist näiteks, kuigi primaarseks. Universumi ja köögi vahel jookseb tema jaoks sirge eraldusjoon, need on kaks täiesti eraldiseisvat tippitiritoud, ei oska tema neid ühendada. Vahib väsinud tööhobuse pilguga ringi, justkui tahaks olla kogu aeg kuskil mujal, mõnes paremas paigas, usutavasti universumile ligidamal. Ja kuigi tundub, et tal teiste märkamiseks suurt mahti pole, sunnib miski teda kardina vahelt siiski piiluma. Uudishimu see pole. Ju siis ikkagi, ikkagi huvi inimese vastu.

 

Kui Ahto (Mihkel Kabel) lööv asjalikkus saab terava löögi osaliseks, mask mõraneb, jääb alles üks veidike totu mehike. Täpipealt nõndavõrd eemalepeletav kui sihukesed tüübid, isehakanud elu peremehed päriseltki on. Kui sarnast masti mees ühel etendusel mu kõrval istub, oma naisele enne etendust vaid üheskoos väljaskäimise vajalikkusest pajatab, ise oma kaasa kaunidusest rohkem puhevil kui naine ise kunagi olnud ongi, ei tekita too ahtolik vend minus ainsamatki positiivset tajumusvirvendust. See Ahto, kes Kabeli kehastuses püünel tuiab, on oma elulisuses õnneks sedavõrd lavaline, et tema äratab ka va kaastunde. Ehmatav, ent vägagi rõõmustav äratus küll. Ega need Ahtod ei saagi vist ise aru, kus läheb sisuldasa piir abielu ja eksabielu vahel.

Merike (Harriet Toompere) ei pruugi ka aru saada, aga tajub küll. Oma suures igatsuses kogu maailma tajuda ei põlga ta ära ühtki inimest ega mõtet. Kõige paremini tajub Merike oma suuri sugulasi: Anna Kareninat ja Karin Paasi näiteks. Ja Toompere hoiakuis on need mõlemad proosateoste draamakuningannad tajutavad. Tajutavaks tuleb seegi, et vaevalt varjub oma elutargalt lihtsakoelisi järeldusi tegeva Ungari teadlanna nime taha keegi muu kui Merike ise. Kuid see teadlanna on Merikese sees ilmselt mõneks ajaks enesetapu teinud, otsustanud ühel hirmkülmal hommikupoolikul kirjutamisega tegelemisest loobuda. Küllap sellepärast Merikene nüüd paaniliselt armumise ette võtnud ongi, et leida üles prints, kes kord oma suudlusega teadlase või looja ta sees ellu ärataks. Ahto otseosutused, et ta naine kirjutama peaks, lendavad igatahes märgist kaarega mööda.

 

Mul’ tundub, et Uku Uusbergi näitemängude kohta ei pruugi põrmugi väita, et kõik seal lahti ja üle ja läbi ja välja räägitakse. Ma arvan, et tahtmise korral võib neist ka salasõnumeid, vihjeid leida, mida otsesõnu teps ei sõnastata. Loodan südamest, et ma neid ainult endale ette ei kujuta, et nad tegelikult ka sinna vihjama on pandud. Sest hirm mööda ja valesti vaadata, isiklike assotsiatsioonide tasapinnal libastuda, laval nähtavast hälbida on ligi ikka – iseäranis siis, kui lavastaja annab sõnumeid nii tihedasti.

 

Selles lavastuses mängitakse nii nagu parimais muusikakollektiives: üksteist kuulates ja tajudes, üksteise toel tervikut ehitades, üksteisele soolovõimalusi kinkides ja neid maksimaalselt ära kasutades, katkematult kohal olles. Aga. See lavastus jõuab tasandile, kus pole enam esmatähtis näitlejate uudsed, täpsustuvad mänguvahendid ja võimalik eneseületaminegi või hoopis põnevad tehnilised lahendused või muu sihandene tavaliselt vägagi oluline modru. Laudilmast kandub saali midagi muud, suuremat, peamisemat. Selles saalis istudes võib tunda, kui lähedale läheb Uku Uusberg oma trupiga kõige tähtsama küsimuse ausale vastusele. Väga.

Ometi ei tähenda see vaadates analüüsisuutlikkuse kadumist. Vahel juhtub teatris nõnda, et tajudes, kui tähtsad on sõnumid ja teemad, millega lavastaja ja trupp tegelevad, loobud vaatamast vormistust: andestad konarusi tolle üllama sõnumi nimel. Või hoopis nõnda, et kriipiva sõnumi korral ei jõua meeled enam muud tajuda, teravam pilk hajub. Minuga on Uku Uusbergi teatris mõlemat juhtund. „Kuni inglid sekkuvad“ ei tekitanud küll sedasorti reaktsioone. Oma uhkes olulisuses pole Uusbergi lavastus teps mitte sedasorti töö, mille puhul tuleks vormiküsimustest mööda vaadata. Ei, lavastaja Uusberg on liikumas täiuse suunas ka pisiasjades.

 

Lavastuse finaalis lavale ilmuv lokkispäiste turjakate inglite armee lisab kõigele eelnenule värske, rikastava dimensiooni ja sõnumi. Kas inglite uku-pärases omanäolisuses ja omapärases uku-näolisuses ongi võimsaim kood, klaar vastus loovisiksuse kutsumuse küsimusele, edasi antud seejuures ilma suurema üleseletamiseta? See, kes loojaks loodud, peab teisi äratama. Puhuma nõnda kõvasti, et võiks kindel olla, et teda on kuulda. Uku Uusberg on selle kohustuse võtnud rõõmuga enda kanda ja mõistab vist ka selle raskust.

 

Kevadel 2012 lavastab ta Vanemuises „Karjääri“. Sest lavaloost kujuneb veel üks kõnetav kokkusaamine, kus kinnitatakse taas püsimise ja loomise kohustust. Side eelmise lavastusega on tugev: taaskord mitte niivõrd mõne kujundi, detaili või keelemängu, kuivõrd sisulise kokkukuuluvuse kaudu. „Kuni inglid sekkuvad“ saab „Karjääri“ näol avardava järje või täpsemini peegelpildi, napima, müstilisema, teatraalsema. Kui siin saabuvad inimeste maist askeldelu avardama Looja saadetud inglid, siis „Karjääris“ tulevad inglite elevandipuust ja eebeniluust torni sõgepäiselt hävitama inimesed, kes justkui möödaminnes sõlminud lepingu Saatanaga. Uusbergi lavastustes on kohal mõlemasuunalised suurimad jõud! „Karjääri“ peategelasest, selgesõnalise empaatilise elufilosoofiaga Evald Liiv, keda mängib Aivar Tommingas, kujuneb langemakippuva inglina vennaks Aleksandrile. DJ Zlava Robert Annuse kehastuses ja vaimustuses toetab Liiva sama hingestatult ja teravalt kui Nimi Aleksandrit; üliolulisi uusi tähendushargnevusi käivitab tõik, et „Karjääris“ eemaldab Uusberg jälle oma kursusevenna rollilt tegelasmaski.

 

„Kuni inglid sekkuvad“ on lõppenud, tühjaks jäänd saal. Treppi mööda alla astudes, garderoobijärjekorda seistes pidin valima lühema ja pikema järjekorra vahel. Lühem tähendanuks ehk tsipake enam jalavaeva garderoobitädile, pikem aga… Kus mul kiirustada? Mitte kellelgi ju pole. Rahu, rahu, rahu. Valisin pikema saba. Selleks, et saaksin kauem seista ja oodata.

Teatrimajast väljudest kargas silmi täiskuu, mis muu, pimestas mind peaaegu sama eredalt kui äsja külalistemaja ukselaudade vahelt paistnud prožektorivalgus. Midagi oli minus nüüd muutunud. Pea oli selgust ja helgust täis, aga endakesksusest puutumata. Mind koduteel ootamatult tabanud vahepeatus tõi kaasa peavahetuse? Tundsin, et olen koju jõudnud bussitagi; olin jõudnud koju rohkem, kui end tavaliselt kodus tunnen kodus olevat. Meenusid tühjad, vaevarikkalt lootusetud minutid, mida veetsin mõni tund varem bussis. Meenus telefonikõne, mis neile korraga leevendust tõi. Vahetevahel võib niisiis sellestki vidinast tolku olla, uhuh?! Teda teist korda sisse lülitades tekkis äkitsi täitsa vastupandamatu soov äsja saalis kogetud osasaamistunnet kellegagi jagada. Ei juhtu seda tihti, harilikult tahan teatrist tulles üksioluaega, uitan piki vanalinna kitsaid tänavaid ja loodan nad inimtühjadeks, aga sedapuhku otsisin hoopis suhtlust, impulsside jagamist, kirgastuse kirjeldamist. Pidasin pikalt aru, kellele helistada: kas oma emale või ühele saladusi tundvale tütarlapsele. Teps ei suutnud ma otsustada. Viskasin kulli ja kirja. Tuli kiri.

 

Selle lavastuse kaudu saab Uku Uusbergi loojaolemusega palju paremini tuttavaks. Ta on ikkagi hea lavastaja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga