Tuul ja tahe lageraielangi viludas servas

Mis kaitseb meid hulluks läinud maailma pähe tungimise eest? Julge rasvatihane ja muutuv tuul oma aia põlispuu okstes ehk. Terve mõistus ja vaba tahe?

Me aia pisut hull rasvatihane, see, kes on hakanud ennast inimeseks pidama ja mu käeulatuses olevast võitoosist laua peal võid käib nokkimas ja vahel peaaegu mulle pähe istuma lendab, demonstreeris ükspäev mulle, kuidas ta tegelikult oskab ka putukaid püüda. Oli kunstiline elamus näha, kuidas ta suure vana õunapuu võras liikus. Milline enesekindlus!

Aga käitumine on sel tihasel küll mu jaoks nagu linnavarblasel. Me põldvarblased on parvelinnud, tulevad kambaga, kui tulevad, ja ennast vaadata eriti ei lase. No tüüpilised rasvatihased ka ennast ei eksponeeri. Sildistan oma tuttava julge tihase ära, mõeldes talle külge näitlejageeni. Seda enam, et mõne näitleja esinemist on ta meie juures elades saanud jälgidaja seda ka tõesti on teinud.

Terve mõistus

Pühapäev. Suur suvi. Mu IT-mehest sõber, kellega elu meid aastaid tagasi kokku viis, on mind arvutiasjades aidanud, no arvan, et vähemalt 15 aastat. Üsna tasuta on ta seda teinud. Tema ja minu elus on olnud nagu ikka paremaid ja halvemaid aegu. Ja tema on ses kõiges olnud vähemalt väliselt stabiilne ja rahulik. See ei ole valdav tunne me suhetes, aga vahel olen ma mõelnud, et olen talle võlgu. Ja see võlatunne ei ole rahaga mõõdetav.

Sõber on selline tüüp, kes ei ole me pika tutvuse juures kunagi millegi üle kurtnud. On teinud elus kannapöördeid ja kõrvalt vaadates keerulistest situatsioonidest targemana ja kuidagi endaks jäädes välja tulnud. Eks ma ikka võrdlen veel, kui tahan aru saada elust ja inimestest. Mul on olnud keerulistes olukordades ikka suuri isiksuse langusi. Et enne ikka pean porri kukkuma ja siis sealt välja ronima, puhastuma. See võtab aega. Mõtete selgeks muutumist mõtlen. Sõber ei ole lasknud enda puhul neid langusi märgata või polegi need teda külastanud. Ma viimast ei usu tegelikult.

Üleeile poes kuulsin tuttavat mees ütlemas, et suvi on kuu aega ees varasematest. See haakis mul kliimasoojenemise teemaga ja just sellega, mida ütles visionäär Garri Raagmaa – et tammed ja vahtrad kasvavad meil mühinal. Ma seda oma aias näen. Mäletan, kuidas mu ema tahtis me aeda tamme ja need ei tahtnud kasvada. No nüüd võin tammehakatisi teistelegi jagada. Vahtrad on Raikküla kandis vist alati hästi kasvanud… Mäger on juba juuli lõpus ennast paksuks söönud. Linnud kogunevad. Floksid õitsevad. Rohi kasvab mühinal. Sellised märgid me poejutus kõlasid selle kinnituseks, et suvi on varasematest ette jõudnud.

Oma IT-mehest sõbra lageraielangi serva sattusin istuma sellepärast, et ei jaksanud tööd teha. Palav oli ja lõpp ei paistnud, siis on vaja istuda ja mitte midagi teha. Enamus ilmselt hakkab tormama… Aga pean langi eelloo ka ära rääkima, et te must aru saaksite. Sõber koos naisega said mõni aasta tagasi maakodu koos maaga. Mets oli seal hukas ja nad tellisid metsaühistult selle hindamise, hiljem siis ka selle lagedaks raiumise. Nüüd me muutunud kliima nägu viimane torm ajas langile jäänud seemnepuud pikali. Mõned kased, aga ka suure haava, mis vist kirjade järgi säilikpuu. Metsa ääres oli paras pusa peenematest kukkunud puudest. Ilus on kirjutada „peenematest puudest”, mõelda, et äkki mõni, kes loeb, mõtleb küpressidele ja palmidele. No ei ole nii. Peenemad tähendab siin hoopis, et pole jämedad.

Nojah ja enne me langile minekut oli mu sõber ostnud sae. Siis kutsuski mind appi, arvates, et äkki ma oskan talle saagimist õpetada. Ilma kiitlemata ja ette rutates: tuli välja, et oskasingi. Mõne asja peale, mida näitasin ja rääkisin, kuulsin kommentaare, mispeale küsisin sõbralt, kust ta seda teab, kui saega kunagi kokku pole puutunud. Vastus oli 21. sajandi vääriline: luges ja vaatas internetist. Jah, tean nooremaid inimesi, kes kitarrimängimise maitse just internetist on suhu saanud ja seda nüüd hiiglama hästi mängida oskavad.

Enne kui hiiglaslikku kümneharulist haavavõra harutama hakkasime, rääkisin sõbrale loo, kuidas mu kunagised metsavahtidest kolleegid mind tagasi hoidsid puu kallale tormamisest. Et ikka vaata ja veendu kõigepealt, mis seis on. Muid sae ja saagimisega seotud lugusid jutustasin ka ja ise imestasin, et saega ringikäimine ei ole meelest läinud. Nagu jalgrattasõit, tuleb välja, ei lähe meelest.

Vaba tahe

Jah, muidugi, võhma ei ole ja jaks pole enam see, aga aeglaselt saan hakkama, isegi õpetamisega.

Raielangi ääres vaatasin seda avarust. Puukesi, mis ise kasvama olid hakanud, tammed muide ka. Haabasid ei märganud. Sipelgaid sagis ja kärbsed ei söönud.

Torm keerab vahel puid langetades puudele vinti peale ja siis annab seda pusa harutada. Nüüd on mu meelest maailma hullus jõudnud sesse kohta, kus peaks harutama hakkama. „Vaata alati saagima hakates, et su jalgealune ja seljatagune oleks puhas oksaräsust ja liikumisvaba. No et kui pinges oks murdub või tuleb ette mingeid muid ootamatusi, saad alati eest ära minna.” See võiks ka hullunud maailmas kehtida.

Ühes 2007. aasta Ööülikoolis räägib Marek Strandberg, kuidas on võimalik saada selgem pilt sellest, mis me elu on. Muu hulgas ütleb ta: „ Olen ise sügavalt veendunud, et kaks valda või kaks suunda, milles inimesed enamus oma toiminguid – on terve mõistus ja vaba tahte skaala.” Meil on vaja alles hoida tervet mõistust ja vaba tahet. Ja ärge tulge mulle rääkima, et vanad mõtted uues maailmas enam ei toimi.

Ilmus Maalehes, Viio Aitsami pildid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga