Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa

 

Isegi Eesti pulm on NO teatri uuslavastuses rahajagamise tanner. Foto: NO99

Ma tean, et NO näitlejad ka teavad. Alati ei ole purki sittumine kunst.

 

NO teater tõlgib lavastuse „The Rise and fall Estonia” Punaste õhtute purpuriks.

“Vittu me siin Eestis teeme, kui sittagi palka ei ole,” ütlevad NO teatri lavastuse Eesti mees ja Eesti naine.

Tiia, mu armas kolleeg, kes sa nüüd enam ei kirjuta ja lapselapsi hoiad ja oma kodus maal ehk lillepeenraid elus. Sõber, professorist Ülo, kes sa mulle ikka mu kehvematel hetkedel oled öelnud, et teist Eestit meil ei ole, hoiame teda nagu silmatera. Palun lugege edasi, hoolimata roppustest, millega alustasin.

Ma järgnevalt kirjeldan NO lavastuse uksi, seda, miks mina ja miks NO teatri näitlejad oma eestlaste mandumise loos neid sõnu kasutavad.

Ma ei tea, Tiia ja Ülo, kas te märkasite, kuidas hiljuti keegi ühes päevalehes kirjutas, et täna ei raiska riik küüditamiseks sentigi raha, ei pea vaguneid tellima ega püssimehi – inimesed lahkuvad ise piiride taha. NO seltskond ütleb ses oma viimases lavastuses:

 

Eesti riiki ei ole enam

Tuleb otsast alustada, sest niimoodi elada enam ei saa, on selle lavastuse sõnum. Meil on kehvasti läinud, aga see ei pea olema lõplik. Seda saab veel pöörata. See lavastus on tegelikult appikarje, mis peaks jõudma kõigini.

Muidugi ei taha keegi meist nõus olla sellega, et eestlased ongi muutunud näruseks massiks, amööbideks, mölakateks, kes hoolivad vaid rahast ja õgimisest. Petta- ja peksasaanu ei kipu oma alandust ja väärikuse kaotust afišeerima. Aga kui on nii…

ma nüüd pisut seletan, kuidas näitlejad ja lavastajad selle eestlaste mandumise loo mu jaoks olid vormistanud. Miskipärast ei ole must varem kirjutanud sellele tähelepanu pööranud.

Mäletate, kuidas ma, kord vist isegi kirjutasin sellest, olin vastu Solarise kultuurikaubamaja ehitamisele? No ja nüüd ma siis istusin seal Tallinna keskel troonivas Eesti NOKIAs, esietendusel valitud 7000 seas ja vaatasin tõtt NO näitlejatega. Nad istusid publiku vastas, käeulatuses, ligidal ja ootasid koos vaatama tulnutega algust.

 


 

 

Oh tuleks valge laev…

Andestage see kõrvalepõige, aga ma ei saa teistmoodi, pean põikama sesse hetke, kui neid mõtteid vormistan.

Mu selja taga mängib telekas ja sealt tuleb saade Ringvaade. See on Eesti rahvusringhääling, kes seda saadet teeb, kust mujalt kui Solarise kaubamajas asuvast stuudiost. Eesti nabast. Ja seal, ma keerasin hääle maha, et mitte kuulda, ülistatakse ja kutsutakse meid, eestlasi üles jutustama lugusid, kuidas me Nõukogude okupatsiooni ajal riiki varastasime. Vargarahvas, nüüd saate rääkida. Jube piinlik on, hullem kui NO näitlejate suust kõlavad roppused. Sümpaatse olekuga Anu Välba ütleb naeratades, et loodetavasti tuleb sest, vist filmi tahab keegi teha, üks lõbus lugu. Ma küsin teilt, Ülo ja Tiia, kas see, et meie riigis me oma raha eest tehtavas televisoonis purki situtakse ja me rahvas, eestlased selle mänguga kaasa lähevad, edetabeleidki koostama hakkavad, et kes rohkem varastas, ei ole õudne? Kes rohkem varastas, on parem eestlane, on kunn kas hakkame vastu kohe? Ei, me pigistame piinlikkusest silmad kinni ja teeme hea näo, teeme, et me ei näe ega kuule… Ega need ei ole meie, meil selliseid tuttavaidki pole, kes… Nii lahutub meie meel. Me oleme vait. Mandumine kasvab minutitega.

 

Edgari silmad

Aga etenduse juurde tagasi. Jäin sinna, et istume me, Solarise hiljutised vastased näitlejatega silmitsi. Etendus algab, tuleb mees kaameraga ja NO näitlejad on ekraanil äkki suures plaanis ja elusuurustena = pisikestena lava ees. Kogu tegevust saadab Vitamiini mängitud lugu „Hüvasti, Eesti”.

Näitlejad tõusevad ja lahkuvad Eesti Nokiast. Sümboliväärne on see minek. Kaamera saadab noori eestlasi, näitlejaid. Nad lähevad tänaval, reaalajas. Lähevad mängima tõsiselt. Seda on kõnnakust näha, nad tahavad meile meid näidata. Nad teevad seda isegi siis, kui see, mida näeme, meile ei meeldi. Nad on selleks valmistunud. Lähevad oma teatrisse.

 

Sammastega stalinism

See teater asub, kah saatuse iroonia, nõukogudeaegses poliitharidusmajas. Maja on sammastega stalinism. Kõrged laed, laiad trepid ja suured koridorid. Pole pappi ja plastmassi. Ajupesumaja kunagi. Kas ajupesumaja ka täna? See maja oli me taasvabanemise ajal loengute ja vabaduse auks peetud kõnede maja. Ses majas on kõneldud ja kõneldud igasuguseid jutte, eesti keeles kiidetud kommunismi ja sedasama laidetud, hukka mõistetud…Kumba enam, kes, teeme edetabeli.

NO teater on selle maja viie aastaga kunstitempliks mänginud. Näitlejad jõuavad NOKIAST koduteatrisse, kus on mängupaigad, on stuudio, on lava.

 

Lõust on viltu, peksame peeglit

Vaatajate ette jääb ekraan, peegel. Peeglis on ilusad eestlased ja nende koledad sõnad, on väljapääsmatus. On nurka mängitud inimesed, oleme meie.

Sa, Ülo, vastasid mulle, kui küsisin, et kas siis, kui te koos respublika poistega parteid tegite, nad ei ropendanud, et sinu kuuldes kindlasti mitte. Ja vaat siin ongi konks: kas meie, vanem põlvkond, oleme kõik teinud selleks, et nooremad meid eeskujuks võivad pidada ja sellest oma käitumises ja elus lähtuvad? Teie olete ehk, Tiia ja Ülo, mina ennast tundes tean, et alati kindlasti mitte.

Ekraanipeeglis, mis eraldab rahamaailma kunstist ja seda kohati ka seob, peegeldub auto ostmine Nõukogude ajal. Ja äkki lõhub selle perekonna õnne vene mundris mees ühest teisest ajast. Munder küsib, kelle oma on pööningult leitud sinel? Kui keegi seda omaks ei tunnista, siis lasen kõik maha. Üks, kaks, kolm… Just auto ostnud pereisa võtab saksa sineli omaks ja lastakse laste nähes kohapeal maha.

Ja taolisi sketše on järjest, üks mõjuvam kui teine.

 

Lõpp on lootus

Kõik seni sest etendusest kirjutajad ütlevad, et lavastus lõpeb õgimisega, kes nimetab seda eesti õnne õgimiseks, kes kuidas. Minu jaoks oli, ja see lähenes geniaalsusele, etenduse lõpp teistsugune. Pärast õgimist ja Mikiveri häälega, mis tuntud näiteks kas või Lennart Mere filmist “Linnutee tuuled”, loetud diktoriteksti on ekraanil pilt neistsamadest näitlejatest, kes äsja olid eestlased kõverpeeglis. Nüüd on nad nad ise ja nad on üliusaldusväärsed ses pildis. Seisavad paljapäi, valgetes pluusides. Sajab lund. Ja siis tõuseb peegelekraan aeglaselt ja selle taga on needsamad ekraaniinimesed, nüüd lihast ja luust, koos publikuga ja publiku ees, valmis otsast alustama.Silmitsi on see sõna, mis iseloomustab seda olemist.

Selle lummava kevade ootuse pildi laulab imelisimaks Priit Pedajas. Laulab ülivõimsalt Hando Runneli teksti „Punaste õhtute purpur”.

Sa küsisid mult Ülo: „Kas kultuurituse laval näitamine toob kultuursust juurde?” Sellele küsimusele ei saa vastata muudmoodi kui eitavalt. Alati ei ole purki sittumine kunst.

Hando Runnel on punaste õhtute purpurist kirjutanud nõnda:

Punaste õhtute purpur

Punaste õhtute purpur,

siniste lootuste lõng,

kuulda on tasane kur-kur,

hõljuks kui imiku hõng,

magaja kurgu kur-kur,

hinge isekas hõng,

pulsi pimestav purpur,

lootuste lõputa lõng.

 

Ma tahan neid ridu mäletada koos teiega, Tiia ja Ülo, sest teist Eestit meil ei ole tõesti. Mitte kusagil.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga