Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad

Jaan Kaplinski (22. jaanuaril 1941 – 8. august 2021)

Muidugi oli Jaan Kaplinski ummamuudu. Just sellist nime kannab ta mõtete blogi, mille viimane sissekanne on venekeelne…

Ega ma ei näinudki seda, kuidas sa uisutad. Seda nägin Mutikul küll, kuidas tiiki lumest puhastad, et uisutada. Ja neid su istutatud puid. Enne seda istusime pika puust laua taga ja rääkisime sellest, et rikkad kapitalistid ei ole rumalad. Nad saavad aru, mis juhtub, kui suurtööstus sulgeda. Kriisidest rääkisime. Küsisin – oli 2009. aasta lõpp –, et mis seisus maailm on? Sa vastasid: Õige sõna on kriis. Olukord, kus kõige laiemas mõttes on võimalik minna kahte teed. Kas kriis süveneb ja tuleb katastroof või leitakse võimalus midagi parandada. Praegu paistab, et läheb seda esimest, katastroofi teed.”

Siis ütlesidki, et ostsid endale pessimismi leevenduseks elu esimesed uisud. „Uisud on küll teritamata ja seda ma ise ei oska teha, aga lasen teritada. Sellised asjad aitavad elada.” Seda ka rääkisid, et lihtsaid maatööoskusi tuleks su meelest iga hinna eest säilitada.

Argipäev on igavikuga segi. Su romaan „Seesama jõgi” lõpeb tõdemusega – sa muidugi kirjutad kihvtimini –, et enne uinumist „tuli talle veel meelde”, mida oli kirjutanud Laozi: „Tuhandeverstane matk algab ühest sammust. Teisiti see ei saanudki olla.” Seejärel tulevad selles raamatus kaks lumivalget puhast lehte.

Argipäev on igavikuga segi juba liigagi tihti. Saad peaaegu ühest leinavalu teravusest priiks, kui…

Loen me peetud meilikirjavahetust ja märkan, kuidas oled lõpupoole vastustega napp. Me viimaseks jäänud kirjas ütled ära ja ütled: „Igatahes tervitan uuel alanud aastal ja soovin rõõmu ja rahu.” Nojah. Ole siis nüüd siin rõõmus ja rahulik!

Kunagi märkasin sinu käest küsida, mida tähendab liblikas. Pidasin silmas su näidendit „Liblikas ja peegel”. Vastasid nõnda: „Liblikast on raske rääkida, seda kujundit seletada. Lähtekoht on hiina klassikas väga tuntud Zhuangzi lugu temast endast ja liblikast: kas filosoof näeb unes, et on liblikas või vastupidi: liblikas näeb unes, et on filosoof.” Ütlesid tookord, et selles näidendis on veidi autobiograafilise taustaga armastuslugu. Peab üle lugema.

Kord Esnas kohtudes rääkisid mulle, et varesed veel hiljaaegu ei elanud linnades, vaid soos.Ei mäleta, mille peale see mõttekäik meil tuli. Mina olin just olnud Tartus teatrifestivali melus ja sina oma maal Mutikul. Olen selle kohtumise kirja pannud nõnda: „Laupäeva pärastlõunal olen juba Esna mõisas. Täiesti teine hääl on ses kohas. Sealne asukas Tõnu Õnnepalu kutsub meid Jaan Kaplinskiga jalutama. Läbi soo Esna kabelit vaatama. Kõnnime läbi märja rohu. Räägime vähe, vaid vaatame. Kakssada aastat tagasi oli see kabel, mis mõisast paari kilomeetri kaugusel, kätte paistnud.

Kabeli väravas on torm hiljuti suure kuuse maha murdnud, kiviaia kõrvalt ja paar kivi sest kooslusest välja veeretanud ühtlasi. Küll Eestis tehakse head eriilmelist teatrit. Ma ei ütle seda oma kaaslastele seal. Vaikus kõneleb ja kunagi elasid soos varesed.”

Nüüd räägid Tõnu Õnnepaluga kirja teel Ööülikooli raamatukogu esimese raamatu „Vaimu paik” eessõnas, see kirjavahetus on pealkirjastatud „Kahekõne üle jõe”:Aga surra enne juubelit oleks lihtsalt midagi, mis minus istuva eesti korralikkusega kokku ei sobi. Nagu ei sobi üles keeratud vaibanurk või riiulis valepidi seisev raamat…”

Kuidas see saab nii olla? Kõik asjad maailmas on ühtviisi, umbropsu, pilla-palla jagatud, laiali puistatud maailma mööda. Igale asjale on oma osa valgust, oma osa varju, oma osa õigust ja oma osa ülekohut. Kuidas siis kõik ülekohus, kõik mets ja maa ja vesi, kõik vägi ja võim on sakste käes ja meil pole midagi muud kui meie suur ja paljas õigus?” küsid 1974. aastal kirjutatud novellis „Põgenik”, mille ise ka dramtiseerisid. Olid oma ajast oi kui palju ees nii kirjutades ja sesse novelli loo edasiviimiseks me regivärsse sisse põimides.

Sa kandsid eestlase hingestatud ilma. Unistasid elada Portugalis, nüüd, enne surma kirjutasid vene keeles luuletusi. Avaldasid neist luulekogud ja võitsid preemiaid. Ometi oli sinus see maaarmastus sügavalt sees.

Oled seda ka öelnud, et enam pole olemas noort Jaan Kaplinskit, sest mõtlemine on muutunud. Ometi on ühe maailma lõpp alles sinu luuletuses, mis pealkirjastatud „Allnõlva sarapikus” sa olid noor seda kirjutades, aga selles on sügav lahkumise valu sees. Mitte üksiku lahkumine, vaid ajastu, põlvkonna, mõtteviisi… „viimane lehm oli Tsilla/ viimane koer oli Krants/jalad ees üle silla/ ennem Iida siis Ants/”. Selles luuletuses sa küsidki, kelle küpsete marjadNeile kes tulevad… Ütled seda ka, et kõigel on kõigega seos… et me jääksime kokku…et oleks värav…et oleks kodu…ja „lõhnav maarjahein peos”.

Ma ikka arvan su peale mõeldes, et sõna jääb. Vaatan raamatukuhja oma laual. Sinu kirjutatu lohutab. Seda on võimalik mõelda, neil, kes jäid. Ka neil, kes tulevad.

Viigu sinitihane nüüd sulle tervitusi. Ütlen talle. Neid linde sa armastasid.

Ilmus Maalehes. Pildistasid Raivo Tasso ja Margus Mikomägi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga