Tiit Aleksejev sõjast ja rahust, soovist mõista

 

alt

Tiit Aleksejev püüab kirjutades mõista, aega ja inimesi, poolt valimata. Jänedal mängitakse tema näidendit „Imede aasta“.

Lugu ilmus Maalehes. Pildistas Bianca Mikovitš.

 

Tean, et käisite eile veel kord Jänedal oma näidendi “Imede aasta” lavastust vaatamas. Kuidas te oma näidendit vaatate ratsionaalselt, emotsionaalselt…? Ükskõik ju ei ole, kui ikka uuesti vaatate.

Oma teksti kuulamine ei ole üldsegi meeldiv. Tundub kuidagi nõrk. Ja siis sa ei saa aru, kas ta ongi nõrk või ei suuda sa objektiivselt hinnata. Väga üksikutel hetkedel on tunne, et jah, see lõik sai nüüd küll hea. Aga ma ei ole ka väga palju kirjutanud. Võib-olla läheb edaspidi kergemaks. Õnnetunne suureneb või nii.

 

Kuidas “Imede aasta” sündis?

Lavastaja Madis Kalmet tellis selle näidendi. Ütles, et kirjuta nii, nagu tuleb, küll ma ise sõelun ja tiheduse üles otsin. Mina vastasin, et sobib, ja kirjutasingi nii, nagu tuli. Ent siis selgus, et Kalmet polnudki sealt suurt midagi välja jätnud. Küsisin, et kuidas siis nii, oli ju kokkulepe? Tema vastas, et võta rahulikult, näitlejad on head ja mängivad välja. Mis siin autoril enam seletada.

 

Nõnda, et teid ei oleks häirinud, kui lavastaja ja näitlejad teie kirjutatut pehmelt öeldes interpreteerinud oleks?

Ma usaldan Madist. Meie koostöö “Leegionäridega” oli niivõrd hea, et see usaldus on läbiv. See kõik ongi kahepoolne. Mulle meeldib “Imede aastas” kõige rohkem stseen, kus mul ei ole mingit osa. See on koht, kus Tom veab seina vastu asetatud uksele söega ringi ja paus kannab. See on võimas, võin seda öelda, kuna tegu on lavastaja leiuga. Kaasa mängib ka uks, mis on Saksa poolel sõdinud poiste järel kinni langenud. See on mingis mõttes kodumaatuse, kodumaast ilma jäämise uks, mis ei vii enam kuhugi. Lavastaja ja näitlejad loovad hästi huvitava sümboli. Sõnadega ei saakski seda nii hästi edasi anda.

 

 

Olete te viimistleja tüüp?

Üldiselt küll. Teinekord poleerin üle. Kui Kalmet selle uue näidendi jutuga tuli, siis küsisin, kui palju aega on. Tema ütles, et vähe. Sügisel rääkis ja tahtis, et näidend oleks paari kuuga valmis. Mulle see meeldis, mõtlesin, et ei jää eriti võimalust targutada.

 

Kuidas te kirjutamiseks aega leiate?

Öösiti on hea kirjutada, siis on vaikne. Pere magab ja kõik on rahulik. Ainult kass käib kabinetis ringi ja kräunub vihaselt: tee tööd, ära vahi niisama! Aga teinekord ei olegi vaja rabeleda. Mulle meeldib Vladimir Sorokini (Vene kirjanik ja dramaturg. MM) ütlemine, et saladus on mitte kirjutada. Kui sul ikka ei ole midagi öelda, siis ole vait. Kirjanikul ei pea igal aastal midagi ilmuma. Hea, kui ilmub, aga selle nimel ei pea iseenesest vehkima. Kirjutama peab siis, kui sind midagi puudutab. (Muigab.) Või kui tähtaeg on kukkumas.

 

 

Te olete oma ajaloohuvi ja hariduse ilukirjandusliku loominguga ühendanud. See aitab.

Meeletult aitab. Kuigi tuleks tõe huvides ära öelda, et ma ei ole praktiseeriv ajaloolane. Aga jah, mul on ajaloolase haridus ja minevik on mind alati huvitanud. Ja ainese leidmiseks ei pea minema Aleksander Suure aegsesse Babüloni. Eesti ajalugu on rääkimata lugusid täis. Hetkel on 1944 kuidagi huviorbiiti tõusnud. Aga 1954 ja 1964 on sama rikkad.

 

See on, jah, põnev. Elmo Nüganen teeb 1944 a-st filmi, sellele aja kätte jõudmisega seotud näidendeid mängitakse Pärnu Endlas ja Draamateatris. Mis te arvate, miks just nüüd see aeg nii avalikku kultuuriruumi ilmub?

See on ilmselt seotud välispoliitilise olukorraga. Muutuvad jõujooned, kogu senine lähenemine rahvusvahelistele suhetele. Ukraina sõda, see on saatuse-aasta huviorbiiti toonudki. Ja mulle meeldib väga, et eesti filmis ja teatris on see huvi ideoloogiavaba. Keskendutakse kriisile ja kaosele. Püüdsin seda liini isegi järgida. “Imede aasta” tegelased on võidelnud pealetungiva Punaarmee vastu, aga kõik nad põlgavad natse. Kohe südamest. Ma hindan väga Jaak Alliku arvustust, kus oli tunnustatud lugu ka omaaegse vasakpoolsuse märkamise eest. Sellised mehed olid ka olemas. Osad võitlesid ideede nimel, osad üritasid lihtsalt ellu jääda. Pinnal püsida.

 

Püsima jäämine on eestlase olemuses?

Meist on ilmselt nii palju režiime ja ideoloogiaid üle käinud, et inimestes on tekkinud mingisugune vastupanuvõime. Resistentsus viirusele.

 

Kohanemise oskus.

Just. Kui vaatame 1944. aastat Saksa poole pealt, siis see, mis toimus Saksa väejuhatuses, oli täiesti haige. Oli plaan Aster, mille eesmärgiks oli raskerelvastus Eestist välja tõmmata, et see kotti ei jääks. Grenaderid jäeti sisuliselt saatuse hooleks, taandumislahinguid pidama. Säärast suhtumist heroiseerida oleks ääretult tobe. See, kuidas eestlased sõdisid, on omaette teema. Aga “Imede aastas” huvitas mind eelkõige see, kuidas inimesed käituvad tormi südames. Väidetavalt on seal samuti rahulik. Mehed saavad pakku ja lähevad tallu varjule. Neile tundub, et kõik halb on möödas. Olukord on harjumatu, nad saavad magada, saavad kõhu täis süüa. Ümberringi on kõik vaikne. Aga kaos on nendega kaasas, ootamatult algab sõda nende endi vahel. Ja ei saa kuidagi öelda, et nad võitlevad nüüd “õige” poole peal.

 

Või vene mundris poisid valel poolel?

 

Eestis juhtus ju nii, et vanema aastakäigu poisid mobiliseeriti Punaarmeesse. Eelkõige Põhja-Eestist, Lõuna-Eestisse nõukogude mobilisatsioon täies mahus ei jõudnudki. Noorema aastakäigu poisid sattusid Saksa poolele, leegioni. Ma tean, et mu oma perekonnas arutati seda küsimust 1943. a.-l väga tõsiselt. Leiti mu isapoolne pere on pärit Narvast ja neil ei olnud ka maal mingit tugipunkti, kuhu varjuda – et mõistlikum on minna, kui minemata jätta.

 

Tuli minna?

Saksa poolele. See oli aastakäigu loogika.

 

Te olete Aleksejev, isa oli siis venelane?

(Muigab mitmemõtteliselt) Sellega on niimoodi, ma tegelikult näidendis “Leegionärid” seletan selle ära. Me perekonnanimi venestati 19. sajandil, kui õigeusku mineku eest oli võimalik maad saada. Minu vanaisa olla 30ndatel öelnud, et nii nõrk mees ma ka ei ole, et vene nimega elada ei saa ja ma teda jälle tagasi vahetama hakkan kui oleme sellega elanud, siis elame edasi. Vanaema aga ütles, et nimi jäi eestistamata sellepärast, et vanaisa oli selleks vajaliku raha maha joonud.

 

Jah, mu tuttavad Saaremaa metsavahid, puhtad saarlased, olid ka vene nimedega, Arseni oli ja Artjom, keda siis Arteemiks kutsusime.

Ma kirjutasin filmistsenaariumi, mille tegevus toimub enne Esimest maailmasõda Hiiumaal. Seal selgus, kui hakkasin tausta uurima, et õigeusk muutus omalaadseks opositsiooniks luterlusele. Luterlust kandsid saksameelsed kirikuõpetajad, igal juhul see oli saksa mündiga. Õigeusu seminari läksid eestlased, võtsid seal endale vene nime ja väga paljud preestrid Hiiumaal olidki eestlased. Tekkis opositsioon luterlusega ja kohalikud baltisakslased üritasid õigeusku välja suretada. Mingil ajal seostub õigeusk venestamisega, aga teatud hetkel kandis see hoopis eestluse ideed. See haakub meie varasema jutuga ideoloogiast ja sellest, et alati ei saa nime, vormi ja lipu järgi midagi järeldada. 1944 a.-l see argument muidugi ei kehtinud. Saksa poolel sõdinud poisid märgistati ära ja nad olid “kõvera tähe polk” elu lõpuni.

 

Nii nagu kiputakse märgistama inimesi ka täna. Te 1944. aasta näidendis on vaesest perest pärit Riks, soomepoiss ja kommunist.

Madis Kalmet ütles, et selle mehe nimi võiks olla härra Empaatia. Mingis mõttes Riks on selles seltskonnas kõige ausam mees. Ma olen veendunud, et paljud inimesed läksid omal ajal punaste poolele just nimelt õiglustundest lähtuvalt. Eesti vabariigi kolmekümnendatele aastatele mõeldes… täna näeme EW-d idealiseerituna, inimesed kandsid valgeid suveülikondi (me mõlemad istume 2014. aasta laupäevahommikuses palavuses inimtühjas hoovikohvikus Tallinna kesklinnas, lumivalged triiksärgid seljas. MM), olid põhimõttekindlad ja ausad, kohvikutes anti raha täpselt tagasi. Aga oli ka vaesus, slummid, inimesed olid õnnetud. Selles mõttes ei tulnud riigikukutajad tühja koha pealt. Venemaa oli nii suletud, et paljud uskusid seda ideoloogiat. Mulle endale tundub, et põhimõttelisi staliniste, palju neid siin oli. Pigem oli see suutmatus näha seina taha.

Ma ei taha tänapäeva Eestit kaugeltki üle idealiseerida, kodumaa suhtes tuleb aus olla, aga võrreldes kolmekümnendate Eestiga on praegune ideaalmaastik.

Kes teie vanemad olid?

Emal on meditsiinitöötaja, isa oli brigadir. Mitte brigaadikindral, aga maaparandaja. Isa luges palju, oli haritud mees. Mind hämmastas temaga ajaloost rääkides, et tema teadmised olid palju suuremad kui minul, kes ma seda ala õppisin. Kirjandus huvitas teda vähem. Ja teatrisse läks ta ainult kodurahu huvides. Kui tuli minna, kui ei olnud teist valikut.

 

Vasakpoolsus?

Eestis on sellel nõukogude aja vari peal. Kui me võtame traditsioonilise vasakpoolsuse, siis on see vägagi vajalik. Pildi tasakaalustamise huvides. Meil on isegi ametiühingutel vari küljes. Kui ma elasin Prantsusmaal, siis sain aru, et ametiühingud on midagi väga vajalikku. 90ndate Eestis suhtuti neisse nagu ebalevalt. Eks Eestis läheb see vasak-parem skaala aja jooksul paika, praegu on see veidi nihkes.

 

Mida te Prantsusmaal tegite?

Töötasin saatkonna juures neli aastat. Huvitav aeg oli. Nüüd mu oma tütar läks Tartu Ülikooli prantsuse filoloogiat õppima ja ma mõtlen, et oleks hea, kui ta saaks mõne aja Prantsusmaal stažeerida. Väljas elamise kogemus on vajalik. Pärast seda ei osta sa enam juttu, et “mujal maailmas on veel hullem”. Kodumaad hindad samuti rohkem.

 

Lihtsalt paljud inimesed, kes välismaale satuvad, ei tule enam tagasi.

Tõsi. Aga selle üle ei tohiks mingit kurvastust tunda. Näidendile viidates mulle endale on seal üks tähtsamaid küsimusi, mida Riks vanaperemehele esitab: kumb on õigem, jääda või minna? Vanaperemees ütleb, et sellele küsimusele peab iga mees ise vastuse leidma. Ta ütleb ka seda, et teie, poisid, olete oma võlad maksnud, ärge sellepärast muretsege. Teie katsuge lihtsalt ellu jääda. Ja see on poistele kergenduseks. Praegu ei ole see küsimus nii eksistentsiaalne, aga ta ei ole kuhugi kadunud. Inimesed, kellel on erialased oskused, mõtlevad, et äkki ma elaksin mujal paremini, tehes sedasama tööd. Endal on õnneks lihtsam, autor peaks olema selle keele keskkonnas, milles ta kirjutab. Aga näiteks inimene, kes on raamaturestauraator, mis on Skandinaavias hinnatud ja tasustatud elukutse, tema vaatab seda küsimust teistmoodi. Ning asi ei ole ainult sissetulekus. Selles mõttes on eesti keeles kirjutav kirjanik hea olla, leiad vastuse enda jaoks kergemini.

 

alt

Tiit Aleksejev.                                                    Pildi tegi Viio Aitsam
 

Imede aasta” loos on otsapidi sees Ukraina. Käisite näidendit kirjutades seal kohal?

Ma olen põgusalt viibinud Kiievis nagu ilmselt paljud eestlased. Ukraina teema sattus kuidagi sisse jah. Leidsin selle mitmetest Narva pataljoni meeste mälestustest. Neile jättis sealse stepi avarus sügava mulje, kliima, loodus, see mõjutas neid. Mälestusi lugedes olid kohanimed mulle meelde jäänud ja vaatasin, et lahingud käivad taas samades punktides kui Teise maailmasõja ajal.

Sellel on ratsionaalne seletus. Praegune sõda käib Harkovi pärast, kõik need punktid kontrollivad raudteesõlmi või suuri teid, mis viivad Harkovi välja. 1943. aastal oli midagi sarnast. Selles on ajalooliselt oma loogika, aga kordus, korduse moment on mõtlema panev. Kui mingis piirkonnas on intensiivselt ja korduvalt sõditud, siis see mõjutab keskkonda. Sõda jääb inimeste mällu ja võib-olla veel kuhugi. Sellest ringist ei saa enam niisama lihtsalt välja.

 

40ndatel paigale jäämine?

Need inimesed, kes jäid paigale, tegid kolhoosis tööd, said selle eest sandikopikaid, aga need inimesed hoidsid seda maad koos. See on ülimalt oluline.

Kunagi me rääkisime neist asjadest Rein Sepaga (Rein Sepp, muuhulgas tõlkis eesti keelde eeposed “Vanem Edda”, “Nibelungide laul”, “Parzival” (osaliselt), 1990 “Beowulf”. MM). Ta ütles, et sai 1944. aastal aru, et tuleb jääda, ütles, et polnud rumal, ta sai aru, et selle eest tuleb maksta. Ta kandis samuti Saksa vormi. Ma küsisin Sepalt, miks? Terve su pere läks ju läände? Ta vastas, et jäämine tundus kuidagi õige.

 

Te tundsite Rein Seppa hästi?

Me olime küllaltki lähedased. Tema tõlked on fenomenaalsed, kogu see Muinas-Põhja tsükkel. Aga asi ei ole ainult tõlgetes, tema puhul tuleb arvestada millegi märksa enamaga. Mäletan üht tema lugu Vorkutast. Nad olid tulnud oma vangibrigaadiga puid langetamast, nahk oli veel töötegemisest märg. Sepp oli jälginud üleval tornis kügelevat automaadiga valvurit. Ta ütles mulle: “Mul oli sellest sõdurist kahju. Ma tundsin ennast rohkem vabana kui tema oma laskesektoris meid valvates. See mees oli rohkem sunnitööline kui mina.” See on hea näide, kuidas asjadele vaadata.

 

Mind selles praeguses ja ka ajaloolises plaanis häirib see, kuidas ajast hoolimata on kirik sõdu toetanud? Ristisõjad, te romaanide teema.

Siin tuleks eristada usku ja institutsiooni. Keskaegne paavstlus sisenes väga jõuliselt tolleaegse Euroopa poliitikasse. Tänapäeva katoliku kirik on väga üheselt sõja vastu. Ristisõdade ajastu oli meie omast niivõrd erinev, et siin tuleb paralleelide tõmbamisega ettevaatlik olla. Taas seesama mõistmise vajadus, eks ole.

 

Mulle meenub lugu, kuidas saamid lasid ennast rahulikult ristida, sest said kaela alumiiniumist ristikese, millest sai suurepärase õngekonksu. Ja kui kala selle konksu ära viis, siis lasid ennast uuesti ristida.

Hea lugu. Võib-olla oli selles kalas, kes konksu ära viis, rohkem usku.

***
 

Madis Kalmet Tiit Aleksejevi loomingust

Tiit Aleksejevit kui dramaturgi (ja kui kirjanikku üldse ), iseloomustab laiema perspektiivi taju nii ajas kui ruumis. Tema näidendid ei ole pelgalt ajalis-olustikulised, vaid kannavad suuremaid üldistusi ja tagamaid. Inimsuhete tasandisse on põimitud alati ajaloolis kultuurilisi seoseid ja paralleele. “Leegionärides” oli see Terentiuse tragöödia kolmest Rooma leegionärist ja antiikmütoloogia, “Imede aastas” John Drydeni poeem “Annus mirabilis” ja Düreri gravüürid… Nii seob ta huvitavalt ajalise ja igavikulise. Ja oma haridusest lähtuvalt on tema ajalookäsitlus autentne ja faktitäpne. Tema lugudes on alati mitu tasandit , ole vaid mees – oska neid märgata , lahti muukida ja laval elama panna!

 

alt

altaltalt

Tiit Aleksejev sündis 1968. Kohtla-Järvel

Teosed:

Valge kuningriik”, romaan, 2006

Palveränd”, romaan, 2008

Leegionärid”, näidend, 2010

Kindel linn”, romaan, 2011

Hüppajad”, mängufilmi stsenaarium, 2013

Kuningad”, näidend, 2014

Imede aasta”, näidend, 2014

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga