Tiina Naarits: Kriis on see oht, mis meie jalgealuse kõikuma paneb

15 aastat tagasi kriisinõustamise ja eneseleidmise keskuse Mahena asutanud kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn räägib kriisist eranditeta vaid seoses inimeseks olemisega. Hädaolukord, kriis, trauma on omavahel hästi seotud mõisted. Psüühiliselt võivad haavad olla sama sügavad ja valusad nagu füüsiliselt. Suurt kaotust ja valu kogedes on vajalik psühholoogiline esmaabi.

Tiina Naarits koos kass Hajiga. Varjupaigast võtud kassi tõi Tiinale tütar, kes pani talle ka Jaapanikeelse nime. ” Tema on lugu on tore, sest pool aastat arvasin, et traumeeritud kass ei hakka end kunagi näitama ega nurruma, tahtsin lastelugu kirjutada kassist, kes ei osanud nurruda. Läks vaja kuus kuud ja siis oli kui vahetatud, enam ei kartnud, nurrub vahetpidamata ja on alati lähedal, kui olen kodus.” Pildistas Sven Arbet

Me suhtlesime psühholoog Tiina Naaritsaga viimati 20 aastat tagasi, ometi oli taaskohtumine selline, nagu oleksin kohtunud vana ja väga hea sõbraga.

Julgen talle öelda, kuidas mus tekitab sügavat vastumeelsust hetkel käibel olev loll-loosung: „Head kriisi ei tohi raisku lasta!”. Juba kriisi ajal algab inimeste petmine, kasutades ära seda, et nad on hädas. Lihtne näide on kaitsemaskide hinnad.

Tasakaalukas, oskuste, kogemuste ja teadmistega spetsialist kinnitab mu intuitiivset ja emotsionaalset mõtet, öeldes: „Kriisi ärakasutamine on kõige suurem alatus, mis olla saab. Mind see loosung riivab ka, kohe väga. Kriisis ei tohiks ühelegi hinnangule kohta olla. Kui kellegi jaoks on miski asi kriisis hea, siis ta peab toimetama sellega, mitte müües seda. … aga hea kriis? See sõnum võib inimesele, kelle jaoks on tegemist tragöödiaga, olla täiesti hävitav.” Sellist juttu saab Tiina Naaritsa sõnul ajada vaid inimene, kes ise kriisi ei koge. „Inimene, kes ei saa aru, mida tähendab kriisi traumaatiline mõju. Lööklaused, milles on hinnang sees, on kriisiajal äärmiselt küünilised.”

Ütlesid, et tegeled hetkel suurkoondamisega. Saad seda seletada?

Koroonakriis on toonud täiesti uudseid kogemusi, kuna ma ei ole kunagi varem ainult telefoni või videosilla vahendusel nõustanud leinavaid või traumeeriva sõnumi saanud inimesi. Nüüd tean, et see on kahest halvast parem, kuna veel kehvem oleks inimene jätta üksi oma küsimuste ja valuga. Suurkoondamine mulle uus ei ole. Enam kui poole tuhande ehk umbes iga seitsmenda politseiniku koondamine 2000. aastal oli see, kus ma esimest korda nägin, mida tähendab massiline töökohtade kaotamine. Tulemuseks võib olla mitte üksnes töölt koondamine, vaid elust üldse. Tollest ajast on mul meeles kahe politseiniku suitsiid. Just kolleegid võtsid neid enesetappe väga valulikult, sest nende hinnangul inimesed jäeti saadud teatega üksi. Täna saadakse oluliselt paremini aru, et väljast tugev ei tähenda veel sisemise jõu olemasolu, ja eelnev teavitus võimalikest reaktsioonidest aitab neid paremini taluda.

Hetkel teeme mitme organisatsiooniga erinevat koostööd.

Kui toimub kollektiivne koondamine, siis seadusekohaselt on see pikk protsess. Kõigepealt saab inimene üldise teavituse selle kohta, et nüüd hakkab asutus sellega tegelema. Seejärel, kahe nädala möödudes hakkavad tulema personaalsed teated. Juba oleme näinud, et šokis inimesed ei loe esimest kirja õigesti, vaid võtavad seda kui isiklikku koondamisteadet. Ja juba reageerivad: mind koondatakse, miks just mind? Tegelikult on see alles teavitus, et alustatakse.

Kõik, ka iga sõnum, ja kohesed lisaselgituse võimalused on vaja detailselt läbi mõelda. Oluline on aidata vahetuid juhte, kellelt hakatakse küsima, sest inimesed helistavad ikka oma otsesele juhile ja tahavad temalt vastuseid kuulda. Kriisinõustaja asi on nõustada nõustajat – juhti.

Mis siin uut on?

See, et äriettevõte, kes plaanib suurkoondamist, kaasabki kriisinõustaja ja sisuliselt arutab, kuidas juhid parimal moel võiksid toime tulla. Minu jaoks on selline firma kvaliteedimärgiga.

Juhtide toimetulemisest… Kuressaare haigla juht tambitakse pärast võitu mutta. Ei saanud kangelaseks, pigem saab märtriks. Kas see on tavaline skeem kriiside puhul?

Mõtlesin midagi sarnast seda uudist kuuldes. Aga mõtlesin kohe ka seda, et juht on oma kriitilise kommunikatsiooni edastusega jäänud väga üksi...

Talle heidetakse ette, et ta pole kõnelenud alati tõtt.

Tõde on sageli küsitava väärtusega. Kui juht midagi oma alluvatele räägib, siis kõigil asjaosalistel võib ses suhtes tekkida veel mingi oma nägemus. Tervikut teab aga enamasti vaid keegi tipust. Nii ongi allpool hea kritiseerida mosaiigi üht tuhmi kildu, milleni kogu pildi kooshoidmise nimel ei ole jõutud.

Teatud situatsioonides tuleb tegutseda. Kriisisituatsioonis seda enam.

Jah, minu jaoks kriisisituatsioon lahenduse mõttes on väga autokraatlik. Liidrit on vaja usaldada, tema valikuid on vaja usaldada. Küsimus on praeguses olukorras: kui me hakkame väljuma, siis väljudes enam ei olda ühes paadis.

Kas see on tavaline?

Jah, see on väga tavaline. Kriis ise fokusseerib meid olema ühes paadis, et tundmatu vaenlasega paremini toime tulla. Me ei mõtle siis sellele, kas paadi värv on meeldiv, kui ta turvaliselt ulgumerelt kalda suunas tüürib. Aga kohe, kui kriis leeveneb ja oht alaneb, meenuvad inimestele varasemad isiklikud eelistused. Kui ikka tahtsime teist värvi paati, siis … Tarkus on ühise kogemuse taustal arutada, kuidas igat värvi paadile oma koht leida, selle asemel, et mitte meeldiva värvitooniga paat põlema panna. Eriti veel siis, kui see sind päästis.

See juhtub enamasti juhul, kui inimesed tajuvad, et nad on kõrvale jäetud. Mingis protsessis ei ole neid tähele pandud või pole seda tehtud piisavalt. Ma ei tea täpseid ajendeid Saaremaa juhtumis, aga üldistades saab öelda, et midagi imelikku selles ei ole – tulla välja sõjast ja siis avastada, et ees ootavad möödapääsmatud suhetega seotud lahingud.

Kriisikäitumise kontekstis on võrdselt oluline see, mis toimub inimestega kriisi ajal ja see, mis vahetult pärast kriisi – mõlemaid olukordasid tuleb teadlikult juhtida, et mitte kogeda suuri kaotusi.

Tead, mind kuidagi riivab see, et kõik, targad ja lollid on hakanud üheselt korrutama, et inimene pole aegade algusest suurt muutunud. Kuidas ometi!? Ahned, kadedad, egoistlikud, kurjad, omakasupüüdlikud… teen sigaduse ja ajan antiikaja inimeste süüks.

Kui ma nüüd mõtlen inimese käitumise peale… siis üks asi on suhteliselt kindel olnud ajast aega ja see on see, et suhtlemine ei ole mitte kunagi täiuslik. Suhtlemine on mõjutatud inimese enda sees olevast mürast ja teda ümbritsevast mürast. Ehk siis suhtlemise juures me peaksime teadma konteksti, et aru saada, miks inimene annab mingeid tähendusi. Tähendus ei ole mitte sõnades, tähendus on inimestes. Kui keegi väga millegi vastu protesteerib või käitub väga kriitiliselt, siis küsimus on, mis temaga toimub. Tants käib inimesel ümber iseenda.

Selles mõttes on palju muutunud – nii meid ümbritsev kui ka sisemaailma kujundav teadlikkus. Samas on selles osas palju erisusi. Ma julgen väga-väga alla kirjutada sellele, et mida suurem on inimese teadlikkus käitumise mõjuteguritest, seda vähem on inimene omakasupüüdlik, ahne jne.

Kriisiteadlikkus?

Teadlikkus ka sellest, miks inimene esimeses kriisietapis võib olla asju unustav ja sassi ajav, ebatavaliselt käituv ja ebatavalisi füüsilisi reaktsioone kogev. Tuleb teada, et ebanormaalses olukorras on see normaalne ja see on mööduv. Seda kiiremini, mida selgemalt inimene kogeb hoolivat lähedust ja selgitusi, mitte hinnanguid.

Kriisi teises etapis langevad maskid ja siis on ka näha, kes on kes – keegi on siiras ja teisi hoidev, keegi omakasupüüdlik egoist, kuni lõpuni välja. Minu jaoks taandub siingi kõik selleni, kui suur on kellegi teadlikkus inimese olemusest. Ebameeldiv käitumine sageli on kaitse. Agressioon on ka sageli kaitse – kaitse oma rumaluse ja sellest tingitud sisemise hapruse, haavatavuse ees.

On kriisianalüüsiks olemas mingi üldkehtiv mudel?

Üldkehtivat on raske öelda. Mina olen eeskätt kriisinõustaja ja seetõttu vaatan nõustamise mõju inimese otsustele ja sedakaudu ka käitumisele. Rahvusvaheliselt tuntakse näiteks kriisinõustamise ABC mudelit inimese toetamisel. Mistahes mudeli taustal olen sügavalt veendunud, et mitte ükski nõustaja mitte kunagi ei saa panna inimest midagi lõplikult otsustama. Inimene otsustab ise. On hea, kui suurema teadlikkuse taustal, mida toetas ka nõustamine.

Kas nõu kuulda võtmine lähtub ka isiklikust sümpaatiast?

Elu ja tervist ohtu seadvas olukorras, nii füüsiliselt kui psüühiliselt, ei ole inimesel sümpaatiale mõtlemiseks jaksu ja see ei ole oluline. Kui aga esmane šokk on läbi, elupäästvad toimingud tehtud, siis on taas oluline, kes on see inimene, kelle lasen ennast aitama.

Inimene on sotsiaalne olevus ja suhtlemisel on oluline usalduslikkus. Me kõik loeme inimesega suheldes märke, mida me ei pea üldse ära seletama, kuid mis aitavad otsustada, kas konkreetse inimesega on võimalik vabalt rääkida. See ei ole erialase pädevuse teema, sest professionaalsus inimestega töötades on elementaarne eeldus.

Kui tõesti juhtub nii, et abiandva inimesega usaldust ei tekigi, siis on targem uus spetsialist otsida. Mingil hetkel uue perearstigi otsimine ei tähenda, et senine arst oleks halb või meditsiiniliste teadmiste poolest nõrk, üldse mitte. Kui parima abi saamiseks on vaja suuremalt lahti harutada ka oma hing, siis usalduseta see ei ole võimalik ja tulebki otsida arst, kellega seda suudab.

Ma miskipärast seostan järgmist mõtet me 20 aastat tagasi räägituga, kus sa ütlesid, et enesetapjad ei tapa ennast enamasti mitte siis, kui neil on kõige halvem, vaid siis, kui neil läheb juba paremini. Võib nii olla?

See on igati võimalik. Samas on suitsiidkäitumine liiga tõsine teema, et seda lühidalt käsitleda. Oluline on teada, et kui kellegi käitumine ootamatult ja silmatorkavalt muutub, on see alati küsimusi tekitav, olgu siis esmapilk väga halb või kuidagi ebatavaliselt ilus. Enda kahjustamine või suitsiidi võimalusest rääkimine tõstab riski veelgi.

Kui kaua võtab aega läbipõlemisest taastumine?

Uuringud kirjeldavad, et vähemalt kaks aastat, praktika ka. Seejärel on taas jõudu ise ennast kaitsta emotsionaalse surve korral ja lubada endale ka haavatavust, milleta on raske täit rõõmu kogeda. Selle kahe aasta jooksul on inimene pidevas kaitses, ta ei luba sageli ühtegi liiga lähedast vestlust ka iseendaga, sest ta tajub oma haprust.

Inimene on tunduvalt kauem hoidmist vajav kui vaid kriisihetkel. Kiirabi tuleb ja teeb kõik elupäästvad toimingud, aga see ei tähenda, et inimene suudab kohe samaväärselt edasi elada nagu ta enne elas.

Füüsilises mõttes on traumadest toibumist võimalik paremini mõõta. Katkine luu pannakse kipsi, siis tuleb sellega elada, siis võetakse kips ära, siis tuleb füsioteraapia … Kui psüühika on ära lõhutud või katki läinud, on olukord täpselt samasugune. Seda kahjuks tihti selliselt ei nähta. Arvatakse, et teeme viis nõustamist ja kõik on korras. Tervenemine sõltub kahjustuse ulatusest ja õigeaegsest vajalikust abist. Nagu luumurrust paranemine, vajab ka hingeline tervenemine aega.

Samas on ka teada, et ühes ja samas traumeerivalt mõjuda võivas olukorras on siiski mõju inimestele erinev. Näiteks, kui antakse koondamisteade sajale inimesele, siis nad kõik ei ole võrdselt abi vajavad. Me ei ole kõik võrdselt samal ajahetkel haprad. Reaalselt vajab välist tuge umbes 5-10% inimesi, et jaksata valust ja agooniast välja tulla. Teised tulevad ise toime.

Samas pole välistatud, et see, kes täna toime tuleb, pole 10 aasta pärast abivajaja ja vastupidi. Inimene on mõjutatud paljudest asjaoludest, mistõttu ka tavapärane otsustavus ja kriisides jõuline toimetulemine võib ühel hetkel muutuda inimese nõrkuseks.

Arstid, õpetajad, politseinikud, päästjad – nad on teada kui kriisides lahenduskeskselt tegutsevad inimesed. Samas vajavad nad oma töös maski, mis kinnitab, et nemad teavad ja saavad hakkama – muidu poleks nad veenvad. Nii kujuneb osade elukutsete esindajate osas imago, et nemad mitte kunagi abi ei vaja. Kui nad ka ise nii mõtlevad, siis on see kahjuks professionaalne deformatsioon. Pean tõesti tarkuseks ja tugevuseks, kui teisi inimesi aitava elukutse esindajal on valmisolek ka ise minna vajadusel nõustamisele. Vaid regulaarne psühhohügieen aitab abistajal ennetada läbipõlemist.

Millised mured on inimestel sinu pika nõustamistegevuse ajal lisandunud?

Palju on sama, kuid ehk on viimastel aastatel juurde tulnud vanemate mure, et laps ei kohane – juba esimeses klassis, aga järjest enam ka sporditreeninguid alustades või kaitseväkke minnes. Kaasneb ärevuse tõus, konfliktid kaaslastega, suutmatus sõpra leida, häiritud enesetunne.

On see seotud digimaailmaga?

Teatud seos on, kuigi põhjusi võib olla erinevaid. Kui lapsevanemad ei ole piisavalt teadlikud sellest, mis toimub väikelapse ajuga esimestel eluaastatel, mil see ülikiirelt areneb, siis liigselt ekraanide ees olnud lapse aju saab mõjutatud määral, et neuroteadlased on koguni kasutamas terminit digitaalne dementsus. See on viide sellele, et muutus on selline, millega tuleb leppida, kuid mis hakkab inimest mõjutama nii, et tema toimimine on teistest erinev. Raske on keskenduda, seoste loomine on keeruline, empaatilisus väheneb, riskikäitumine suureneb. Kooli jõudes tekib küsimus, kuidas sellist last aidata, et ta saaks teistega võrdselt õppida.

Näiteks, kui on tähelepanu koondamise raskus, siis eripedagoogiliste võtetega vaadatakse, mida teha annab. Üks lihtsamaid võtteid on anda lapsele teksti lugemisel abiks järjehoidja. Seda kasutades on tekstist arusaamine parem, ilma selleta ei pruugi laps suuta loetut ümber jutustada, küsib, kas peab pähe õppima. Intellektuaalselt võib see laps olla eakohaselt võimekas, aga ta vajab „erilisi karkusid“, kuna ta aju töötab teistmoodi.

Samas ma olen sügavalt selle vastu, et räägitakse mingitest lumehelbekestest terve generatsiooni kirjeldusena – seda vaid seetõttu, et tegemist on arvutiajastu lastega. Kuivõrd ainuüksi ekraanikasutuse osas saab ühe generatsiooni jagada justkui polaarsustesse. On need, kes on olnud valel ajal liiga palju kahemõõtmelises ekraanipildis, seetõttu ka vähem liikunud ja vähem peenmotoorikat rakendanud – nende jaoks võib kohanemine selle maailmaga, mis praegu eksisteerib, olla keeruline. Ja siis on teised, kes on liigse ekraanita kasvanud, füüsiliselt aktiivsemad, piisava käelise tegevusega – nemad tulevad tavapäraselt toime.

Kuidas me aju ekraanide tõttu ka ümber ei juhtmestuks, on mõistlik seda elu esimestel aastatel sellest säästa. Ka generatsioonil, kes on sündinud koos ekraanidega. Umbes alates 2010. aastast sündinud lapsed on pärismaalased digimaailmas, kõik ülejäänud on migrandid. Tulevik näitab, kas oskame pärismaalasi aidata endid mõista.

Ajuteadlased ütlevad väga selgelt, et esimesed kaks aastat ei ole üldse mõistlik last ise ekraani juurde suunata ja seal teda hoida, kolme esimese eluaasta jooksul on lapse aju arenguks parim vaid ekraanivaba kolmemõõtmeline maailmapilt reaalsest ümbrusest.

Nagu lapse aju arengut toetab pikkade tekstide kuulamine-lugemine, et saaks toetatud suutlikkus keskenduda. See on elus toimetulekuks vajalik. Esialgu tuleb lapsele ette lugeda ja hiljem soodustada, et laps raamatuid loeks. Kui avame tavapärase interneti, siis seal muudkui hüppab midagi vahele ja „pikka teksti” lõhutakse, süvenemine on häiritud.

Mida sa peenmotoorika alla mõtled?

Käelist tegevust. Logopeedid ütlevad, et lapse sõnad on sõrmeotstes ja kõik see, mida väike laps saab teha sõrmedega, toetab tema kõne arengut – nööpimine, näpuvärvidega joonistamine, tainast pätsikute tegemine, rebimine jne. Kõik see, mis lapsel jääb tegemata sõrmedega, on logopeedide laual, kui laps jõuab kooli.

Kuidas lugemisega on?

Huvitav, et kriisist rääkides jõudsime lugemiseni. Minu pikk nõustamispraktika näitab tõesti seost lugemuse ja emotsionaalselt raskete olukordadega toimetuleku vahel. Laste puhul on heaks näiteks sellest arusaamisel „Vennad Lõvisüdamed”. Hinde raamatu sisu tundmise eest saab ka siis, kui on vaid film vaadatud. Raamatu lugemise eesmärk ei ole aga ainult kirjanduslik, et vastata, mis seal toimus. Olulisem on emotsionaalne kogemus. Seda raamatut lugedes – see on V klassi programmis – kogeb nii mõnigi laps esmakordselt, mida tähendab lein sõbra kaotuse järel. Raamatut lugedes on tempo sootuks erinev filmist. Igaüks loeb omas tempos, vahel tagasi lehitsedes ja kaotusega seotud kogemus jääb temasse. Filmi vaadates näeb ta ülikiireid kaadreid ja emotsionaalne kogemus pole piisav, et tulevikus oma leinas sellele toetuda ja paremini toime tulla. Inimese nõrkus on hirmus ja seda põhjustab tundmatus.

Lugemine on ka suurepärane võimalus lõõgastumiseks pingetest nagu seda kellelegi on sport. Vahel arutatakse, et äkki sai raisatud aega, lugedes krimi- või lemberomaani, mille lõppedes algust ei mäleta. Ma olen sügavalt veendunud, et see lugeja on lihtsalt tervete instinktidega inimene, kes loeb ka vaid selleks, et lõõgastuda – tajudes, et hetkel ei ole vaja lisasurvet juurde näiteks tõsiste erialaste tekstide lugemisest. Selline lugemine on enesekaitse, mitte ajaraiskamine. On hea, kui inimene kuulab oma sisemist häält, eriti siis, kui see toetub teadmistele.

Eraldi:

Kuidas defineerida kriisi?

Estonia katastroof on kriis, pandeemia on kriis, lapse surm on kriis… Kuidas defineerida?

Tiina Naarits-Linn: On kolm kriisinõustamise seisukohalt olulist ja samas seotud mõistet – kriis, hädaolukord, trauma.

Hädaolukorraga on asi lihtne, see on seaduses kirjas. On öeldud selgelt, et tegemist on mingi sündmuse või sündmuste ahelaga, mille tõttu on reaalselt ohtu sattunud kas palju inimesi või mingi elutähtis tegevus. Hädaolukorra seadus räägib kriisireguleerimisest, aga ei ütle, mis on kriis. Korraga peab sekkuma mitu operatiivteenistust.

Trauma on meedikutele tavapärane termin. Kreeka keeles tähendab see haava või vigastust. Psühholoogilises mõttes on kõik täpselt sama nagu füüsilise kehaga. Lihtsalt me ei pruugi näha haava ega selle sügavust, aga on kindlad indikaatorid, mis näitavad, et inimene võib olla sügavalt emotsionaalselt haavatud. Trauma korral on vaja kas meedikute ja/või nõustajate sekkumist.

Kriis on ülimalt lai mõiste ja hõlmab ka kahte eelmist. Kriisiolukord ei tähenda aga automaatselt, et see võiks olla toimetulematusele viitav olukord. Kriis on eeskätt selline ohusituatsioon, kus inimene võib sattuda talle ebaturvalisse või toimetulematuse olukorda, aga samas ei pruugi. Kreeka keeles on kriis üheaegselt oht, muutus, pööre ja võimalus. Kogu senine elukvaliteet võib olla tõsise ohus, kuid ühtedes käivitab kriis lahenduse otsimise ja teistes halvava traumaatilisuse. Sekkuvad kas operatiivteenistused, meedikud, nõustajad või tullakse toime ise koos endale oluliste inimestega.

Üksikisiku tasandil on kõigi kolme termini puhul veel üks mõiste – psühhosotsiaalne esmaabi. See on jõukohane igale hoolivale inimesele ja seda vajab iga personaalset kriisi ehk ohusituatsiooni kogev inimene, eriti kriisiolukorra algul. Selle sisuks üldistatult on see, et kriisi vallandumisel ei jäeta inimest üksi, tal lastakse hinnanguvabalt rääkida, pakutakse hoolitsust ja esmavajaduste lahendamist ilma abipalvet ootamata, aidatakse pidurdada impulsiivseid ja ainult emotsioonidel põhinevaid otsuseid, pakutakse jõukohast tegevust, vajadusel aidatakse leida täiendavat abi.

One thought on “Tiina Naarits: Kriis on see oht, mis meie jalgealuse kõikuma paneb”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga