Teater – elu kutse või kibe leib nr. 2

Selle loo ülesriputamise ajal käib Ugalas koosolek, mis kas toob selgust? Lugu ilmus ka Raplamaa ajalehe Nädaline paberlehes.

Margus Mikomägi

Tuleb tunnistada, et mu mõtted on Ugala teatri ümber sündiva juures. Ma olen tingimusteta Jaak Alliku ja Peeter Tammearu poolel ses räpases magedas mängus. Kahjuks käitub just selle ministeeriumi seltskond sõgedalt, mille ees kasutatakse sõna kultuur. Tunnistan, et mul on häbi.

Kuna ma ei taha enda suud ära kõrvetada, siis, no nii on mind ka palutud, jätan mõned asjad enda teada, et öelda siis, kui on õppimise aeg.

Hetkel lasub otsustajatel liiga suur vastutus ja otsused tuleb teha oma peaga. Sellest peast võiks välja paista ka südametunnistuse algeid ja paistabki, kui otsus tehtud. Küsimus on Ugala teatri tulevikus.

 

Lava eesruum Ugala teatris. Õhtul mängitakse etendust “Keisri hull”, pildi nimi on “Pealtvaataja”. Pildistanud Viio Aitsam.

 

Mind muide hämmastab, et keegi ei ole küsinud, kas teatrirahvas ei tunne hirmu loomevõime kaotamise pärast? Keset hooaega lüüakse elu segi majas, kus tehakse proove kahe lavastusega, mis peaks õige varsti publikule vaadata olema.

Muide, Indrek Sammul, mu jaoks siiamaani uhke, suveräänne näitleja ja mõtleja, lavastab oma nüüdses, uues koduteatris Ugala tükki nimega

„KÜÜNLAD PÕLEVAD LÕPUNI“.

Kas pole sümboolne iseloomustamaks näitlejat ja teatri tänast rumalat seisu? Miskipärast on just Indrek Sammul see, keda senise juhtkonna vastaste liidriks on tituleeritud, millegipärast ma ei usu, et tasakaalukas Sammul selle vastaliste leeri juhi rolliga vabatahtlikult leppis. Aga olgu.

Selles tükis, mida Sammul lavastab, on kolm näitlejat: Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest), Peeter Tammearu ja Triinu Meriste. Need viimased kaks siis reaalses ilmas mängitava teatridraama, või peaks selle kohta kasutama sõna burlesk, peategelased.

Ma tean, et kui neid ridu kirjutan, õpib Peeter Tammearu teksti, et minna (homme) täna proovi. Mis tundega, kui tänaseks juba 41 inimest tema teatrist on pöördunud. Muide, see pöördumine, mida ma Päevalehest lugesin, tundus mulle pisut jabur. Usun, et see ei ole näitlejate koostatud, see on selline amööbne, näitleja, kui nii mõtleb, on kehv näitleja. Kes selle pöördumise küll koostas, arvake ära?

Ma mõistan allakirjutajaid teatris, kellel on pangalaen, kellel autoliising, kes kardab Jaak Alliku kommunistivarju, kes tahab teha teatrit, kus kasutatakse videot ja tehakse saltosid, kellel kohe-kohe on tiksumas pension. Samas ma ei kahtle, et on ka inimesi, kes kainelt kalkuleerivad. Annika käest vist peaks küsima, kes rohkem süüdi on?

Tegin 80ndatel kaasa Ugala kuulsas “Kihnu Jõnni” etenduses, sealt on meeles isegi Jõnni mänginud Lembit Eelmäe hääletoon, kui ta rääkis mehe aust, mida ta maha müüa ei saa. Sest kui pole au, siis pole mitte midagi.

Olgu, ma nüüd võtan emotsiooni maha ja lasen rääkida Peeter Tammearul, kes kolm aastat tagasi vastas Teatrikülgede küsimusele, mis teater on, miks teater on. See, mis lavastaja, näitleja ja teatrijuht siis ütles, tundub täna prohvetlik: „Pinge on teatris üks põhilisi suhtlemiskomponente. Me tajume, mida võib tekitada pinge, mis viib protsesse tervikuna ühes suunas, mis käivitab protsesse ja hoiab neid tegevuses. Aga samuti mõistame, mida toob kaasa pinge, mis ei kumuleeru, vaid rakendub erinevais suundades. Teatri sisehõõrde tulemusena võib plahvatada energia, mis toob ootamatutest reservidest välja jõuvarud, mida isegi unes oodata ei oska, aga samas võib killustatud, tühikäikudele raisatud energia halvata kogu südame töö, katta ta mingi hallikasrohelise kihiga, mis toimib nagu katlakivi. /—/

Ükskõik, kui huvitav on konkreetne prooviprotsess, ükskõik, kui vajalik see oleks teatrile – ikka leidub keegi, kes on oma tegevuse rajanud kritiseerimisele ja irisemisele. “Miks ta teeb nii? Miks ei tehta naa? Miks see jälle mängib? Miks seda ei hinnata? Kellele seda asja vaja on?” Ja nii edasi – ja nii edasi. Umbrohtu ei hävita, aga tuleb kulutada väga palju energiat, et lilled hakkaksid selle suhetesegaduse seest välja paistma. Ja aeg jookseb. Iga näitleja võiks olla see lill.“

Peeter Tammearu kolm aastat tagasi räägitut loe tervikuna Teatritaskust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga