Teater algab liivakastist

Tallinnas Skoone bastionil avatud Põhuteatriga ruum on ühtlasi teater NO99 maailmavaateline manifest.

Nädal tagasi andsid NO inimesed uues Põhuteatris võimsa avalöögi. Kasutan siin meelega Õhtulehe pealkirja peaaegu täielist tsitaati. “Avalöök” on siinkohal isegi õigustatud, sest ühekordne teatriaktsioon peeti poksiringis. Et teater sellegipoolest vaid sõda ja võitlus ei ole, sellest edaspidi.


Päike paistab peale, nii halvale kui ka heale

Mu jaoks algas Põhuteater pargi väravas pika plakati ees, kus muusik Jarek Kasar ja lavastaja Uku Uusberg ütlesid, et neil lõppes äsja ooperi „Katuselt“ koosolek. See esietendub 13. septembril just Põhuteatris. Sain teada, et lisaks Jarekile laulavad ooperis Uku Uusberg ja Hannaliisa Uusmaa.

Hannaliisa on see, kes on HU, ja tema laulis ennast eestlaste viha alla lauluga „Depressiivsed Eesti väikelinnad“. Hästi täpne tekst ja esitus oli, niisama nagu Jarek Kasaril, kes on Chalice ja kes laulis ennast eestlaste armastuse alla lauluga „Minu inimesed“. Uku Uusberg on noor lavastaja. Sõna noor tähendab siin vaid elatud aastaid, ta on omakirjutatud ja -lavastatud teatritekstidega tõestanud, et mõttetäpsus ja selle täpsuse mõjuv laval vormistamise oskus ei ole vaid vanade privileeg.

Ja siis tulid meeldivad NO naised käepaelte ja Põhuteatri nihkes triipudega kujundatud teatmikuga. Põhumajale lähenedes oli kuulda džässi – veel tühjas kohvikus musitseerisid kaks meest, kontrabass ja saksofon. Ene-Liis Semper andis selle päeva kuuendat intervjuud. Kohvi sai ainult sularaha eest. Teatrisaali viiva koridori seinal ilutses raamatuid täis raamaturiiul.

Mind vaimustas kollane liivakast teatrimaja ees kaldmurul. Rohkem kui miski küpsetusahi vabaõhukohviku agulipoolses nurgas.

Põhuteatri keskkond on sümboleid täis ja sesse küpsetusahju ja liivakasti ja malelaua ritta sobib hästi, et kõik on kunagise bastioni, siis miski kunagise sõja tarbeks ehitatud kindlustuse alusmüüril. Ka raamatud.

 

Teater – ühe inimliku igatsuse vorm

See vahepealkiri on pärit väikesest raamatust, mille sisuks Põhuteatri viie kuu mängukava tutvustus. Ei hakka seda programmi üks-ühele ümber jutustama. Mu jaoks oli lugedes üllatav mitte see, kelle NO inimesed on teatrisse mängima saanud, vaid see, kuidas nad seda seletavad, miks.

Miks „Hirvekütt“? „Olgugi, et Teater NO99 põhimõtteks on algusest peale olnud teha iga lavastust kui viimast, keskendudes sellele täielikult ja kompromissitult, on ligi kolmekümnest NO99 seni valminud lavastusest mõned siiski eriti armsad ja teatri arengu seisukohalt silmapaistvad.“

Põhuteatri viie kuu mängukava on NO inimeste enesemääratlemine, vaataja poole pöördutakse meie-vormis:

Me ei teadnud tükk aega Fred Frithist midagi.“

“„Siren“ oli kõige esimene projekt, mille me otsustasime Põhuteatrisse kutsuda.“.

Meil tõesti vedas.“

Samuel Finzi on ilmselt Teater NO99 lemmiknäitleja.“

Jne.

Lisaks sõnale “meie” kasutavad NO programmi koostajad etendamisele tulevate lavastuste kohta sõnu, mida me sõjanduslikest võitlus- ja võistlusterminitest kubisev ajakirjandus ei kasuta. Ma usun, et see peegeldab just NO inimesi, nii neid, kes teatrit teevad, kui neid, kes seda tahavad vaadata:

Tema näitlejaandes liituvad haruldasel kombel äärmine intelligents ja samas emotsionaalsus, kus üks hoiab teist liialduste eest ning teine annab esimesele elu.“

„“Viha südames“ räägib sõjast silmakirjalikkuse vastu ja lõpuks – ehk kõige enam – armastusest.“ (Näe, siiski on ka ses tekstis “sõda” sees -MM)

Sõnatu lavastuse kestel rulluvad laval lahti tegevused, situatsioonid ja olukorrad, kus me tunneme ära perekondlikud hetked.“

Jne.

Iga Põhuteatris mängitava lavastuse kirjeldus selles programmis kirjeldab mu meelest NO inimeste mõeldud mõtteid ning läbitud tee sihte ja suunda. Teatrivoldiku lõpus kirjutab NO mees Eero Epner ajalikkusest teatris. See on tark tekst ja lõpeb nõnda: „..siin olles ära mõtle selle peale, mida sa teed, tarbid, näed, kuuled. Mõtle selle peale, mis on selle koha idee. Mõtle selle peale, et selle koha idee on ilus, poeetiline ja täis lootust. Ole osa sellest ideest.“

Voldiku kaant ehib kiri: „Päike on kõikide päralt“.

 

Poksiring kardinate varjus

Põhuteatri poksiring tõi meelde ühe ammuse etenduse Noorsooteatri väikeses saalis – „Hoolimatu armuke“. Karin Raid lavastas ja oli kohtunik, mängisid Silvia Laidla ja Olav Ehala. Päris poksijad ja kaks setti poksi oli igav. Ei olnud päris. Poksijad jätsid mulje, et ei poksi n-ö elu ja surma peale, vaid etendavad võitlust.

Kui lavale ilmusid järjepanu NO näitlejad, avastasin end imestamas: kuidas on nad suutnud ennast mu pähe mängida nii, et ma neist igast hoolin. Igast näost koos nimega. Tahan kogu hingest, et neil läheks hästi – Mirtelil, Marikal ja Eval, Rasmusel ja Jaagul… headest näitlejatest on isiksused saanud.

Juba paar aastat tagasi teatriauhindade jagamisel Tartus jäid NO näitlejad silma ühtehoidmisega. Nüüd tundus, et tähelepanu sellele, mida partner teeb elus ja laval, annab väe, trupile kokku ja igaühele eraldi. Tõele au andes tuleb öelda, et sama koosolemisest kantud vaimsus on omane Von Krahli trupile.

Ja veel ausam olles arvan, et see ei ole kerge ega tule lihtsalt. Kolmkümmend aastat tagasi ütles Jaan Tooming Ugalas, et teatrikoridorides kiskuge teineteisega kui tahate, aga lavale astudes unustage see ära. See osutus võimalikuks.

Hoolimise emotsioon minus, üle viiekümneses meessoost vaatajas jäi kestma. Niisamamoodi, nagu ei tekkinud kordagi kahtlust, et kõik NO näitlejad on heas füüsilises ja vaimses vormis, nende mängitud tunded on päris. Tänaseni mõtlen NO lastega kaasa,vaatamata sellele, et tegu oli avamise ühekordse aktsiooniga, kas inimene on nagu kõik muud liigid siin ilmas – kui neid ähvardab väljasuremise oht ja veel on lootus, siis sigitakse tingimusteta.

NO teatri lipp lehvigu Põhuteatri kohal.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga