Täiskasvanuid ühendab puudutav aeg. Meelemulje

 

alt

Eliisa, Kristiina ja Ly.

Lugu ilumus ajalehes KesKus.

 

Rapla targad – Ly Ehin, Ehini tüdrukute (Piret, Krstiina, Eliisa) ema, ja Valter Uusberg, Uusbergi poiste (Andero, Uku, Pärt) isa räägivad meelemuljeid laulupeost ja loomingust.

Eesoleval laulupeol esitavad koorid muu hulgas Andres, Ly, Piret ja Kristiina Ehini luuletustele loodud laule. Ettekandmisele tuleb helilooja Pärt Uusbergi kolm koorilaulu, esitajaiks mudilaskoorid, segakoorid ja meeskoorid.

 

 

alt

Piret.

 

Uusbergi poiste ema Urve on koorijuht ja psühholoog. Ehini tüdrukute isa on luuletaja Andres Ehin. Ema Urve asutas Raplas Ühisgümnaasiumis koori siis, kui noorem poeg Andro kooli läks ja pani sellele nimeks „Riinimanda“. Urve on seda Hando Runneli lasteluulest kantud nimega koori juhtinud 20 aastat ja laulab nende lastega koos ka seekordsel laulupeol.

 

alt

Andres.

 

Isa Andres pidas ennast eluajal hea meelega sürrealistiks, ehkki kirjutas ka klassikalisi ja argipäevaluuletusi ning haikusid. Ühe tema luulekogu pealkiri on „Alateadvus on alatasa purjus“. Andrese inglise-, jaapani- ja eestikeelse haikukogu pealkiri olgu siin ka: „Sitikas suudleb kuud“.

 

***

Ly sõnul on Piretil vaid üks käsikirjaline luulekogu „Lumb“. Selle kaanepöördel on tekst: „Käesolev teos sisaldab luulet 1992–1995. See on rändav eksemplar, käest kätte edasiantav.“ Just sellest kogust pärineb luuletus „Kes ma olen?“, mille poistekoorile kirjutas helilooja Tauno Aints ja kus uuritakse, kas ahv ikka on me esivanem. Kui Ly mulle selle luuletuse ette loeb, ütlen: „Kohe kuulda, et Andrese tütar.“. Eliisa, Ly noorim tütar on ka luuletusi kirjutanud. „Aga Eliisa ei kirjutanud riimis ja sellepärast tema luuletustes ei saanud laulupeolaulu,” teab ema.

 

Ly, mida luuletajale tähendab see, kui ta luuletusest saab laul? Mäletan kui rõõmus oli Andres, kui Sass Müller laulis: „Ma olin stjuuard Trinidadi laeval…”

…ja pidin kägistama ühte hollandlast.“ Täpselt. Luuletus saab endale mõõtu ja väljendusjõudu juurde. Saab endale tiivad, kui ta lauluks saab.

Andres taipas meie perekonnas kõige varemini, et uuemal ajal ei lähe enam lugejale peale, kui sa lähed ja hakkad oma luuletusi pobisema, lugedes neid paberi pealt maha rahva ees. Keegi ei jaksa seda kuulata ja sõnum ei pääse pärale. Andres nägi seda, kuidas luulet esitati rahvusvahelistel luulefestivalidel. Nüüd Eestimaal üha uued luuletajad taipavad seda ja teevad midagi muud. Häälutavad, läälutavad, räpivad, rokivad, hakivad… hangivad endale muusikud ja bändi, teevad seda selleks, et nende sõnum jõuaks pärale.

Ajad muutuvad ka siin. Kristiinalgi on oma ansamblid taga „Naised köögis“, „Laudaukse kääksutajad…“ Kristiina ammu loeb oma luuletusi peast. Need jäävad talle ka põrgu hästi pähe, nii nagu Andreselegi jäid oma ja võõrad luuletused pähe. Mulle luuletused nii hästi pähe ei jää, aga ka mina ei lähe enam rahva ette luuletust maha lugema.

 

Millised vanemad te olite oma lastele?

Me kindlasti ei olnud väga lollid vanemad ja kindlasti ei julgustanud oma lapsi ülearu palju luuletama või luuletustega välja tulema.

Ma mäletan, et Kristiina kirjutas ikka päris palju luuletusi, enne kui me kulmu kergitasime. Ta kirjutas lapselikke ja vähemlapselikke luuletusi ja plikalikke ja vähem plikalikke. Juba mõneaastasena näitas näpuga üles ja ütles: „Kõrvitsas upitavad pead, kapi otsa nad on väga head…“ Me ei julgustanud, aga ühel päeval tegi Kristiina noka lahti ja rääkis: „Vuukarjutus. Ühel päeval karjutas ennast vuu. Maa vari langes kuule. Nii saigi vuu karjutatud“. Vaat siis käis meil jutt südamest läbi ja me kallistasime seda last.

 

Kui vana ta siis oli?

Kindlasti mitte keskkoolilaps veel. Mingi kuues, seitsmes klass. Laps sai pihta, proovis pihta saada, kustmaalt see luule algab.

 

***

 

Ly on oma psühhoterapeudi töös tähele pannud, et Andres Ehini toredad luuletused, kus häälikumoonutuste mäng, näiteks “sügas” ja “sinilolli”, ei jõua enam koolilastele pärale. Nad ei saa sellest aru. Täiskasvanud saavad aru, koolilapsed ei saa. Ja selle põhjuseks on Ly arvates see, et ollakse liiga vähe keelega mänginud. Küsin, miks? „Koolilapsed on kasvanud või kasvatatud või koolitatud liiga raamides.“

Ly räägib, et ta pani oma seitsmeaastase lapselapse Hannese tagant nii-öelda pihta papist tugevad kaardid, kus on peal eraldi loomade kehad ja pead hülged, maod, küülikud, kalekirjakud, lehmad, hobused… Keha tuleb peaga kokku sobitada. Ly oma töös pakub lapsele, et ta usub, et see oskab nad õigesti kokku panna, ja teeb ettepaneku, et ta nüüd teeks nii, et oleks tore.

Ja mind kohutavalt kurvastab, et kümnest lapsest kaks paneb need pildid ikkagi kokku õigemast õigemini,“ ütleb Ly. “Jah, see on sedamoodi küll, et „Sügas, pekine paugub“ tundub mulana ja meid ümbritsev igapäevane kantseliit on normaalselt mõistatav ega vaja tõlget. Lapsi ei pea treenima nagu pärdikuid tegema asju õigemast õigemini. See on loomingu ja loomise surm. Lapsed, vastupidi, tuleks nendest rakmetest vabastada…“

 

 

Helilooja Pärt Uusbergi isa Valter on pojast täpselt poole vanem ja kasutab laulupeost rääkides rõhutatult väljendit “täiskasvanute pidu”.

 

alt

Urve, Uku, Valter, Pärt ja Andero.

 

Valter ütleb talle omaselt, et Pärdi helloojaks saamisel on kaks utsitajat, ema Urve ja Riinimanda koor. Ma ei suuda meelitada teda rääkima oma osast poegade isiksusteks kujunemisel. Niisiis pean selle ise välja ütlema. Valter räägib ja on alati oma lastega rääkinud maailma asjadest, nii sellest, mis poegi huvitab või puudutab looming ja isiklik elu, kui ka sellest, mis talle endale on tähtis ja huvitav ja uudishimu äratav. Pojad usaldavad isa maitset ja seda teadmist, et tuleb pingutada, olemaks ja elamaks elusamalt. Ja siis polegi ime, et isa Valter ütleb: „Geen on muidugi väga pretensioonikas sõna, aga kui seda mõistet laenata, siis mul on geneetiline tõmme poja loodud muusika suhtes. Mul Pärdi loomingut kuulates tekib hästi kiire kontakt. Muusikaga ja ka tema valitud tekstidega.

Valter ütleb end tänu perekonnale tundvat laulupidude köögipoolt. „Tähtis mõõde selle laulupeoga seoses on, et ta tegeleb lähi- ja ka kaugema mineviku kultuurimärkidega. Minu jaoks on see aasta Juhan Liivi ja Nikolai Triigi aasta ja nende nimedega… Liiviga seostub laul läbi Pärdi loomingu. Ta on kirjutanud palju laule Liivi luuletustest inspireerituna. (Segakoorid esitavad laulupeol Pärdi laulu „Muusika“, mis kirjutatud Liivi tekstile.). Maalija Nikolai Triik, kes sellel aastal saaks 130aastaseks, on juhtumisi minu suguvõsast.“

 

alt

Pärt.

 

Ilmselgelt oleks Triik ja Liiv saanud vähemalt Raplas tähelepanu ka ilma laulupeota. Riinimanda koori eestvedamisel korraldatakse igal aastal emakeelepäeval mõtisklev kontsert. Sellel aastal siis lauldi ja loetigi Liivi luuletusi ja Valter rääkis Nikolai Triigi loomingust seose Liivi portreega, mille Triik tegi kui ta oli 25 aastane, sama vana kui Pärt praegu. See on enesestmõistetav.

 

Laulupeole saamine on muutunud võistluseks ja samas on tegu massikultuurinähtusega?

Aegade side – see võib ju kõlada täna kunstlikult, aga see on olemas või seda pole, kõlamisest sõltumata. Sellel laulupeol on see olemas kõige paremas mõttes.

See, et laulupeod on meie ees massikultuurilises ettevõtluse võtmes, et laulupidu on mitu päeva kestev festival, see mind ei sega. Jah, muidugi võib laulupeokontsert neile, kes on kuulajad, olla sarnane kõigi teiste suurte festivalidega, nagu suur piknik, kus peamiseks meelitajaks see, et oleks lahe olla, kõik on sõbrad ja ei pea mõtlema. Hea ju, et päris nii ei ole.

 

Aga osalejad?

Kaare alla mineja raske elu seoses laulupeoga… Ma kõrvaltvaatajana olen ikka imetlenud seda, et laulupeo-aastal toimub laulupeo eelne pikk häälestus. Laulupeo dirigendid teevad kooridega eelproove üle Eesti. Eesti tuleb kohtadel kokku piirkonniti ja veedab terve päeva, lülitades ennast välja argipäevast. Tegeldakse üks olemisega ja kõik on õpilased. Laulud on, ma arvan, piisavalt keerulised. Midagi ei tule kergelt. Tähtis on pingutusest sundinud rõõm.

Üks asi on osalemine madala latiga kontserdil, et tuleme kõik kokku ja meil on lahe olla, kõik saame hakkama. Küllap see pakub ka rõõmu, aga laulupeol laulmise rõõmule, annab kordumatuse mõõdu just suur kokkukõla. Minule on see juba muusikaväline, metafoorne mõiste. Ja ega seda kokkukõla vist ilma harjutamata ei saavuta. Lõputu kordamine ja lihvimine võib tüütu olla, aga selle nimel… Kui see saavutatakse, siis inimestes midagi toimub, nii neis, kes laulukaare all, kui neis, kes selle ees.

 

Laulupidu on täiskasvanute pidu?

Ma arvan, et nagunii me seda ära ei sõnasta, mida see tähendab. Peetakse ka noorte laulupidusid. Igatpidi on see n-ö. farmi pidamise mõttes tark tegu, et kasvatada uut täiskasvanute põlvkonda, kaarealust põlvkonda. Aga enamust see ehk isegi natuke eksitab, sest laulupidu on täiskasvanute pidu, ükskõik, mida see siis tähendab. On tõesti ju ka rokiblokid ja kõik see, mida proovitakse, et suhestuda… ma ei kasuta meelega sõna “alaealine”, vaid ütlen “täiskasvanu-eelse” auditooriumiga.

Täiskasvanu juurde kuulub muu hulgas see, et ta on võimeline oma isklikku ruumi ajas laiendama. Täiskasvanu on võimeline mõtlema suuremalt kui vaid oma heaolu. Ta on võimeline ka näiteks süüd tundma – olgu see kibe või magus ja lunastust otsima. Laulupidu on lunastava toimega. See on rahvuslik pidu, mis aitab meil kogeda seda, kuhu oleme jõudnud oma eestlaseks olemisega. Vanad laulud ja uued saavad kokku. Täiskasvanu kannatab ära. Noor on kärsitu ja tahab kiiremini kanaleid vahetada. Täiskasvanud olek tähendab väljakannatamist. Kärsitus ei ole ometi see, mis meid tugevaks teeb.

 

***

Mul on vahel piinlik, kui pean tunnistama, kuulates ära inimeste vastused küsimusele, millist last te tahate kasvatada, et mina olen tahtnud kasvatada loomingulist last. Ja ma päris hästi ei saa aru, miks mul on sellepärast kuidagi piinlik, miks ma ei ole sellest tundest veel lahti saanud. Justkui see oleks liiga elitaarne… Justkui keegi võiks sellepeale mõtelda, et no mida ta endast õige mõtleb? Aga mina mõtlen siiralt ja südame põhjast, et ma tõesti olen soovinud… igasuguste eluraskuste juures… kasvatada oma lastest loomingulised inimesed. Ja kui mõni asi on õnnestunud, siis olen ka rõõmustanud,” ütleb Ly Ehin. On tõenäoline, et kui Valter Uusberg oleks sel hetkel sealsamas olnud, oleks ta samamoodi rõõmustamiseni jõudnud.

 

alt

Haned-luiged, tulge koju

Ly ei võta mu väidet, et luuletusi ei saa ümber jutustada ja seletada, miskiks. Ütleb kiiresti, et saab-saab. Ja räägib, mis tunnetest on kantud luuletus “Haned-luiged”: “Mulle meeldib, et vahel mulle helistatakse ja küsitakse, mida ma selle luuletusega mõtlen? No mis ma vastan… Kristiina on kõige vähem olnud väljamaal. Piret on aastaid olnud Ameerikas Arizona ülikoolis, teinud seal oma magistri- ja doktoritööd. On olnud aastaid ära. Eliisa on olnud Ladina-Ameerikas kaks tretti. Mehhikos ja Tšiilis. Eks ma olen neid tagasi igatsenud. Olen muretsenud nende pärast, et liiga halvasti veel kannavad kaela ja lähevad juba suure maailma tuultesse. Kuidas nad seal toime tulevad? Kuidas nad oma eluvõitlust võitlevad? Kuidas noorte naistena leiavad oma elukaaslasi? Millal nad tagasi tulevad?

See on oma laste tagasi igatsemise luuletus. Tuli meelde oma lapsepõlveluuletus “haned-luiged, tulge koju, ei saa tulla, hunt on ees”… Kui hunt ei ole ees, siis mis veel võib olla, öö või töö või mingi kohustus.

(Naiskoorid laulavad tuleval laulupeol Andres Lemba laulu Ly Seppel/Ehini tekstile “Haned-luiged”.)

 

 

alt

Inspiratsioonile eelneb tegu

Valter Uusberg: “Vaimuinimesed, inimesed, kellel on mingid kunstilised vormid käsil, häälestavad üksteist. Öeldakse ka, et inspireerivad. See on ka üks kohta väärtustav omadus, kui seal on inimesi, kes omavahel inspireeruvad.

Üks on see, kui saad kaugkanalite kaudu kellegi teksti, mis sind looma ärgitab. Aga kui sa seda isikut tunned ja tema isiksuse suurust oled kogenud, on teine. Pärdile oli kindlasti väga inspireeriv, et enne kui ta jõudis selleni, et julges võtta Andres Ehini luuletuse ja hakata sellele laulu kirjutama, oli ta kuulnud Andrest lugemas oma luuletusi, tekste. On kuulnud meest niisama mõtisklemas neil koosolemistel, mida on korraldanud ema Urve Riinimanda kooristuudio ettevõtmistel.

Kui sellele mõelda, siis igasuguse inspiratsiooni all on ikkagi ka tegu Mitte nii, et lihtsalt on inimesed ja nad on meile kingitud ja kõik sünnib. On tegu ja see tegu on inimeste kokkuviimises nii, et nad saavad kokku. Sealt siis tekivad impulsid, mis saavad tugevaks, kui tegija on ise edenenud ja tunneb oma võimeid ja kindlust.

(Mudilaskoorid laulavad laulupeol Pärt Uusbergi laulu, mis kirjutatud selle laulupeo jaoks. Luuletuse “Lauldes” teksti autorid on Andres Ehin ja Ly Seppel.)

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga