Suur mees , kes kõndis meie tänaval

 

Mait Joorits Raplas Valgre toas.

 

Mait Joorits: Mul on selline mälupilt, et istun Rakvere Kino “Ilo” saalis, parasjagu on algamas “Nu Pagadi!” multikas ja minu ette istub tohutult suur mees, kohe selline kolmemeetrine. Ta jalad on nii pikad, et ei ulatu toolivahesse ära, nii et ta peab need panema üle eesolevate toolide, järgmisesse vahesse. See õnnestub tal sujuvalt ja nii ta istub seal ning vaatab minuga koos “Nu Pagadi” multifilmi.

Järgmine mälupilt, umbes kümne aasta tagune, on samast mehest, kui ta astub mööda mu kodutänavat, minu maja eest mööda. Ma saan siis aru, et see suur mees elab ilmselt meie linnas, ilmselt mu kodu lähedal. Pärast hakkan teda tihti me tänavat mööda kõndimas nägema. Mõtlen kogu aeg, et kuidas saab keegi olla nii suur!

Möödub viis aastat ja ma avastan kohalikust lehest, et keegi Andry Ervald on kirjutanud ühe hirmus vahva artikli. Satun sellest vaimustusse ja veel enam satun vaimustusse, kui taipan, et see ongi seesama suur mees, kes kõnnib vahel mööda meie tänavat. Tundub uskumatu, et nii suur ja karuse olemisega inimene võiks kirjutada midagi nii sooja ja siirast. Pärast seda hakkan ma tihedamini sattuma Andry kirjutistele. Varsti avastan, et ta on kirjutanud isegi näidendeid. Ma mõtlen kogu aeg, et see on üks väga vahva mees.

 


 

Möödub veel viis aastat ja ma lõpetan teatrikooli. Üllar Saaremäe kutsub mind kodulinna teatrisse: “Tule ja tee, mida tahad”. Ma lähengi. Kuidagi tekib kellelgi mõte, et keegi võiks minust teha portreeloo kohalikku ajalehte. Ma ütlen, et olen nõus ainult juhul, kui seda teeb Andry Ervald. Ja nii, pärast kahtekümmet aastat ühepoolset tutvust kohtumegi siis näost näkku.

Kõik järgnev on lindistatud ja dokumenteeritud. Andry küsis ja mina vastasin. Siis Andry jällegi küsis ja rääkis, mida ta ise asjadest arvab. Ja pärast seda intervjuud oli mul tunne, nagu vahel ikka on, et tegelikult oleme me teineteist tundnud kogu elu… Kui edasipidi teatri kohvikus või mujal trehvasime, surusime kaua mõlema käega kätt, vaatasime teineteisele otsa ja naersime. Võib-olla vahetasime ka mõne sõna, aga seda nii moe pärast. Polnud vaja midagi öelda, kõik oli niigi selge….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga