Surmatantsud Tapa lagunevas jaamas

 

alt

Helena Mersin ja Elina Reinold, Tapa peroonil. Foto: Viio Aitsam.

 

(Kärbitud lugu ilmus esmalt Postimehes.) Vabanäitlejad tantsivad lagunevas Tapa jaamas mitmes mõttes surmatantse. Lavastuse põhitoon on trööstitus.

Trööstitut lagunemist rõhutab mängupaik. Mäletamise ja mälestamise koht peale kõige muu. Hiljem nähtule tagasi mõeldes on päris õõvastavgi, et esietenduse eel mängis Tapa jaamas mälestusmärgiks saanud veduri taustal reipalt uhke pasunakoor.

Maha jäetud rongijaamast, viirastuste vaksalist, on saanud kummituste teater. Näidendi on kirjutanud Hispaania mees, lavastuse tegid Eesti naised. Üks võimalus seda näidendit mõtestada on tunda kaasa nooruse armastusse ja ideaalidesse takerdunud inimetele. Näitleja Mait Malmsten ütles mõni kuu tagasi enese täiskasvanuks saamist lahates: “Ma Jüri Krjukovi suust kuulsin sellist ütlemist, et kui sa kahekümneselt ei mässa, pole sul südant, ja kui sa neljakümneselt ikka veel mässad, pole sul mõistust.”. See meenus nüüd lõikavalt Tapa jaamas teater R.A.A.A.M.i suvelavastuse „Viirastuste vaksal” esietenduse lõppedes.

José Sanchis Sinisterra näidendi alguses on remark: „ Lugu ilma lõputa“. Tapal, kui etendus lõpeb, on pasunakoor ammu lahkunud. Loos sees on endisest kommunistlike ideedega teatri näitlejast viljastava kapitalismi oludes saanud linna kultuurinõunik. Tema plaan on teha kunagisest revolutsioonilisest ja ekperimendialtist teatrist muuseum ning salapäraselt hukkunud lavastajast kultuslavastaja ja rahvuskangelane. Seda tegelast me Tapa jaama kunagises puhvetis, kus lugu mängitakse, ei näe, aga situatsioon, mida naised mängivad, on tuttav ju?

Kas naised on nõus sellega, et ideaalid ja noorus muuseumiks kuulutatakse? Kas meie oleme sellega nõus? Ja kuidas me nõus oleme ja kuhu me elu lõpus ikkagi oma elumõtetega jõuame? Kas oleme nõus näidendis kõlava loosungiga “Süsteem teeb inimestest papist tiigrid“?

 

Teater teatris

Näidendi naised elavad oma elu kunagises teatris. See on täis mälestusi. Üpris sarnane jaamale, ainult et jaam on tavaliselt vahepeatus, näitlejanaised on jõudnud aga lõppjaama ja nende elu ei lähe enam edasi. Teatrihoone, ilmselt on see nii ka reaalsuses, on täis seal mängitud etenduste ja osade ja selles kõiges osalenud inimeste vaimu(sid). Ruumid on täis mitme elusa näidendi tegelasi. Situatsioonid meenuvad ja näitlejatel on võimalus oma mälestusi mängida.

Elina Reinold ja Helena Merzin kasutavad neid võimalusi, näidates publikule ja teineteisele oma näitlejaväge. Mõlemad osad lubavad näitlejatel olla päris, kirglik, alandlik, vihane, kurb, mängitseda, olla skemaatilised ja pinnapealsed, olla usutavad, saada kokku ja olla eraldi. Need naised mängivad ja on märgatavad, vahetades kostüüme ja meeleolusid.

Lisaks iseloomustab mõlemat näitlejatööd miski iseäralik sisemine soov ennast tõestada siin ja praegu kõigile ning see sobib sesse näitemängu täpselt. Vabakutselisena ellujäämine on ilmselt sama raske kui üle jäänud, kõrvale jäänud või jäetud, unustatud inimestel oma ideaalide säilitamine. Mulle vaatajana ei jätkunud selle intensiivsuse tõttu hingamiseruumi. Oleksin tahtnud seda ülitäpselt valitud mängukohta hingata ja vaadata enam. Mõtlemise aeg tuli ligi alles palju hiljem.

Mingi selline tunne on ka, et esietenduse närv segas näitlejannasid aega andmast kuulamiseks endale ja jaama kogunenutele. Mängimise korrad on veel ees ja see tuleb selline lootus oli esietenduse õhus olemas.

 

Stalin oli kohal

Ma ei saa jätta kirjutamata ka ühe „Viirastuste vaksali“ teisel etendusel olnud mehe nägemist. Tema nägi jaama seinaorvas, millelt krohv koorub ja kus lavastub üks ilusamaid misanstseene, ilmuvat Jossif Stalini portreed. Nüüd fotograaf Mats Õuna pilti vaadates oskan seda silmi kissitades näha ka mina.

See, et Stalin Tapa jaamas kummitab, on küüdirongide teada olemasolus üsna usutavalt reaalne. Teatri kohalolu on oma ülesande mitmekordselt täitnud, kui seda ohtu taas nähakse ja hirm tuntav on…

 

Midagi jääb varju

Vist ongi selle lavastuse ainus viga, et lavastaja Gerda Kordemets ja näitlejanaised on kartnud selle tüki punast ideoloogiat. Jajah, see et Hispaania kommunismiarusaam sugugi tont ei ole, mis mööda Euroopat käib, ei ole meie peades veel vastuvõetav. Lavastuses, kahjuks mu jaoks, ei öelda julgelt välja, et tüdrukud, kes naisteks saanult olid armunud ühte vasakpoolsesse kommunistist teatrilavastajasse, ei saa, ei tahagi sellest olnust loobuda, ehkki kõik näitab, et maailm on muutunud.

Meil Eestis seda veel ei julgeta tunnistada, et kommunismis saab midagi õiget olla. Vähemalt avalikult. Hispaanlasest kirjanik julgeb ja ta muidugi näeb siinset idealistlikumalt kui see meie peades üldse olla saab. Ja sealt ehk siis see, miks ma tundsin saalis lavalt tulevat ebalust, nagu poleks päris täpselt selge, mis asja aetakse.

Selge fookuse puudumine teeb näitlejate mängu rabedaks – kui kõik on tähtis, siis mis tähtis on? Kas lammutusmüra ja lahingumüra ikka on võrreldavalt valusad, kas siis, kui laev on uppumas, uppuda armastatud merre või ennast päästa…? Mõtlemisainet elu lõpuni. Ehk on see, et lavastus ei anna lahendusi, plaan, aga mingeid pidepunkte, kuhu oma tähelepanu haakida, võiks, mulle tundub, rohkem olla. Seda enam, et näidendis ja ka lavastuses need haakimise-rõhutamise kohad on olemas.

Igatahes on Gerda Kordemets me lavastajapilti rikastav. Äkki see on see, et sellist lavastajat nagu tema meil Eestis ei ole on naine, kes ka naiselikult mõtleb. Enamus, õieti kõik me lavastavad naised, on, mulle tundub, valinud pigem meheliku mõtlemisviisi. Gerda Kordemets julgeb olla kurb ja melodramaatiline, valutada südant ja muretseda…

Eesti teatris on puudu naiselikust headusest ja emalikust mõistmisest. Kordemetsa tulekuga ehk tuleb seda juurde ja see on mu meelest vajalik. Sellel suvel lavastab ta veel ühe lavastuse, Tõstamaa mõisas, enda kirjutatud näidendi „Surm, sünd ja laulatus”.

Sellest, miks ma Tapa jaamas nähtud suvelavastust suramatantsuga võrdlen, võiks kirjutada omaette loo. Mingi side on nähtul mu jaoks Nigulistes oleva, kunstnik Bernt Notke maalitud „Surmatantsuga“. Ja see tundub tähtis.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga