Südamesilmade avamine Kõrbojal

 Värav

Kõrboja ja Katku perede traagilised lood Vargamäel puudutavad südant.

Ugala teatri vabaõhulavastus „Kõrboja perenaine” on niisuguse pühendumisega tehtud, et analüüsiks sõnu ritta seades tekib oht seda võlu lõhkuda.

See, mida näeb, on klassikaline (isegi nii, et saab öelda konservatiivne), ilma igasuguse vigurdamiseta teater. Samas on see mänguline ja lihtne kõige paremas mõttes. Seda, et lihtne oleks puudutav, et see oleks usutav, ei kisuks klišeeks ja suured sõnad ei mõjuks vaid sõnadetegemisena, on mängida kõige raskem.

Ugala teater ajab „Kõrboja perenaise” lavastusega Eesti asja ja see neil õnnestub.

Taeva all

Värav TabunKüllap tegijad mõtlesid sellele, mis saab, kui suvi tuleb vihmane. Me üha paremaks muutuv suveteater ju kasutab küüne, mõisaid, rongijaamasid, mis lavastuskeele kindlasti ka teatriks kasutatud hoonega seovad. Taevaalune ruum nõuab teistsugust nägemist ja tegemist ja vahel annab tiivad.

Ugala vabaõhulavastusele annab valitud mänguruum ennenägematu mastaabi. Usun, et meil Eestis ei ole nii suurt, sellise sügavuse ja laiusega lava, kuhu Vargamäe Kõrboja sellisena mahuks. Näitlejate need või teistsugused tulekud ja minekud on võimalikud ja mõjuvad just selles mänguruumis.

Lavastaja Vallo Kirs, kes lõpetas Viljandi lavakooli alles kolm aastat tagasi, näitab ennast suure lava lavastajana. Ta lavastab nii, et kui tema tegelased ootavad, hakkab ootama ka publik. Hakkab suure värava poole vaatama ja siis Katku Villu tuleb hoopis mänguruumi teisest servast, sealt, kus on mets, mitte põld.

Seda on lihtne kirjeldada ja mõjus vaadata, aga ma usun, et mitte niisama lihtne välja mõelda. Eriti, kui arvestada mõtte järjepidevust ja seost lavakujunduse detailidega. Näiteks, et suurt väravat ehitakse lillevanikutega päris etenduse alguses. Või kõik need tulekud ja minekud väljast ja oma talu tagant. Mõjuv joonis, kus iga joon vaid üks pisike detail lavastuse õnnestumiseks. Samas kui see detail ära võtta…

Olgu seegi siin ära öeldud, et üle pika aja nägin lavastust, mis esietenduseks täiesti valmis. Ja mind võlus ka see, et Ugala ei koonerdanud inimestega. Iga näitleja mängis oma rolli, mitte rolle (üks näitleja mitmes osas), ja kui laval oli külarahvas, siis ei olnud neid kolm, vaid vähemalt kolmteist inimest.

Jah, hoonega võrreldes on risk vihma saada. Selle tulekut ei saa sättida ja seda uhkem saab olla teatritahtjate üle, kes riskiga sattuda etendusele paduvihma ajal kaasa läksid ja kõik piletid enne esietendust ära ostsid. See on uhke tegu. Usaldus ka.

Esietendusel juhtus, et korraks kadus elekter ära. Stseenis, kus Katku Villu ja Kõrboja Anna publikule ja teineteisele kõigepealt seda räägivad, et nendevaheline tõmme (no olgu, armastus) juba lapsena alguse sai. Anna saab teada, kuidas Villu silma kaotas. Siis kaduski elekter, helivõimendus ja maitsekas tehisvalgus. Ott Aardam ja Kadri Lepp mängisid edasi nii, et publiku seas ei tekkinud isegi tajutavat sahinat, et mis nüüd saab.

Hiljem mõtlesin, et see ootamatus jättis isegi mulje, nagu oleks seda tehtud meelega ‒ küllap olete näinud, kuidas värvifilmis kaader äkki mustvalgeks keeratakse. Et mõjuks ja meelde jääks.

Metsalinnud laulsid edasi ja kusagil kaugel luilutas lõõts. Maailm toimis.

Põlvkondade side

Janek ja EgonTammsaare enda ning dramaturgi ja lavastaja tarkus on selles loos just see, et romaanis, näidendis ja metsaääre laval saavad kokku ja ei saa kokku põlvkonnad.

Kõrboja Madlit mängib Luule Komissarov, kandes kaasas oma elukogemust, näitlejatarkust. Ta tegelane on napp, valus ning ootamatultki väärikas ja suur. Selline naine, kes ei ole oma tunnetes eksimatu, on elus ka vanana ja ei ole tundetu. Mitmeplaaniline suurroll sündis.

Kõrboja Rein ‒ Egon Nuter, kes mängib selle vanaperemehe meeldejäävalt suureks. Tähelepanuväärne on, et selles osas muutub isegi näitleja kõnnak. Vaadates tekkis kujutluspilt vanast targast juudirabist ja ometi oli Egon Nuter ju eesti taluperemees, kes üsna hädas sellega, mis elu tema ja teistega teeb. Eks maailm ole üks.

Katku perenaine Anu ‒ Kiiri Tamm. Rõõmustav on, et selle rolli teeb just tema. Kes teine oskaks sellesse naisesse panna mehele kuuleka naise allaheitlikkuse ja ometi olla see, kes pereasju südamega juhib.

Katku Jüri – Andres Tabun, kellel on ees selline habe, et see tuletab meelde Rein Arenit ajast, kui mängiti Jaan Kruusvalli „Pilvede värve”. See jonn, mida Andres Tabun mängib, on usutav, armastusega seotud. Seotud murega maa ja elu jätkumise pärast. Tähelepanuväärne osatäitmine taas.

Kõrboja eestööline Mikk – Janek Vadi. Tema mängib nappide vahenditega märgatavaks mehe, kes tahab saada Kõrboja peremeheks. Teab, et saab, usub, et on seda väärt ja ei saa. Tema traagika on jälgitav ja äratuntav.

Olgu siin öeldud, et suured rollid ei sünni iial toetavate pisirollideta, ka külarahvas ei ole selles lavastuses hall mass. Igal on oma nägu, soovid ja loomus. Heigo Teder, Kristian Põldma, Rait Õunapuu… hästi palju nimesid.

Kuusiku Evi ‒ Adeele Sepp, Katku Villu poja ema. Ma ta mängu jälgides äkki usun, hoolimata tänasest küünilisest maailmataustast, et noor naine on oma armastatud mehe õnne nimel valmis enda õnnest loobuma. Selles loos on siin ka paralleel Luule Komissarovi mängitud vana naise saatusega. Ehk siit ka noore ja vana omavaheline sallimatus.

Kõrboja Anna – Kadri Lepp. Siin mõjub taas kaasa vabaõhuruum. Mille muuga kui suure usuga oma tehtavasse rolli suudab väike naine kõrge taeva all kõndida nii, et selles on segu enesekindlusest ja ebakindlusest. Mängib usutavaks armastuse looduse ja ühe mehe vastu.

Ja Katku Villu – Ott Aardam. Mängib Vargamäele mehe, kes on teisest maailmast. Isepäise, vaoshoitult kirgliku. Kive lõhates enesekindla, aga isiklikus elus üsna enesekindluseta tüübi. Lisaks see teema, kuidas valida, kes valib ja miks läheb elus nii, nagu läheb. Ka see kumab Ott Aardami mängus, et mingeid asju ei saa enese südame ees andeks. Teised inimesed võivad andeks anda, aga iseennast ei peta. Väga täpne ja ootamatult tundlik osatäitmine. Ootamatu ehk just sellepärast, et tegu on Katku Villuga.

Traagilise heledus

LuuleKirjanik Tammsaare ja kirjanik Urmas Lennuk (tema ehk isegi veel enam) toovad selle looga me ette tegelikult õnnetu pildi inimese õnnelik-olemise võimatusest. Kui võrrelda Urmas Lennuki varasemate Tammsaare-dramatiseeringutega, on ta, mulle tundub, ennast ja oma fantaasiat vaos hoidnud, on olnud isegi julm. Vanad on vanad, noored ei taha vanade tehtut jätkata. Kui tahavad, siis ikka omamoodi.

Armastusega on paras segapuder. Lavastuse suhteis domineerib vastamata või võimatu armastus. Ja vaat siin nüüd tulebki esile teatri ja eraldi selle lavastuse suurus. Traagiline lugu on lavastatud nii, et etenduselt lahkudes jääb inimesse usk, et vaatamata kõigele kestab elu edasi ja õnn on elada. Mul on tunne, et just seda tundetoetust on tänases maailmas kõige enam vaja.

Asja juurde käib muidugi ka see, et mängige te siin, mida tahate, ja elage, kuidas võite, meie, pääsukesed, lendame ikka…

See, mis teevad lapsed selles lavastuses, on maitsekas ja väga täpne. Tublid lapsed!Lapsed

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga