Särab kui briljant sõnnikuhunnikus

 

Näitleja Marko Matvere on ootamatult ja mitte just meeldivast küljest meedia huviorbiiti tõusnud. Teatrikülgedel ilmus lugu Markoga
2006.aasta oktoobris. 

 

 

Marko Matvere – Georg Ots 2006. oktoober.

 

 

 

 

Filmi tehakse. Eesti rahva suurest pojast. Georg Otsast. Georgi mängib teine suur, näitleja Marko Matvere.

Georg Ots siseneb kunstiklubisse, koos Astaga. Temast tormab mööda teatrikriitik: “Sa oled viiskümmend korda seda paska laulnud ja näed välja nagu briljant sita sees! Vihkan operetti, aga joon sellegipoolest sinu terviseks! Elagu operetiprints!”

Kriitiku sutsu teeb Rakvere mees Toomas Suuman, kes oma sõnul filmi tegemist ei armasta. Stseeni proovitakse ikka ja uuesti. Siis filmitakse. Paus viis minutit.

Kuidas see sulle mõjub, Marko, et ka sinu kohta saab öelda „briljant sita sees”?

Nagu vesi hane selga.

Ikka on nii, et enne mängitakse tilu-lilut ja siis Hamletit, sul on karjäär läinud teistpidi?

Ei, kurat, ma ei mõtle karjääri peale. Pole kunagi mõelnud.

 

Ikkagi, miks sinul nii on läinud? On see juhuslik?

Kõik on juhus, ma pole ise midagi tahtnud siin. Ma pole kunagi tahtnud mängida Hamletit. Seda hädist tainapead.

Kui aga oled korra mänginud teda, siis su pilk avardub. Oled sellega kokku puutunud siis tõsiselt, sügavuti. See on näitlejale iseäranis kasulik edaspidises töös.

Hamlet on jõuetu intelligent, kahvatu, verevaene, hädine sell. Hamletit tähtsustatakse üle. Selle näitemängu peale on üks oluline monoloog, tekst, mis teeb temast maailma suurima näitemängu. See on monoloog „olla või mitte olla”.

Kas sa keskkoolis ka nii mõtlesid?

Ma olen seda ajakirjanikele viis-kuus korda rääkinud. Inimesed ei ole süvenenult seda monoloogi lugenud. See on Georg Meri tõlkes segane kah. Kõik teavad ainult algust. Edasi ei loeta, sest on keeruline. Mõte pole selge.

Linnateatris tegime Hamletit uue tõlke järgi, mõte oli selgem ja klaarim, see tuli ka välja. Kui see mõte sulle kohale jõuab…

Mis mõte see on?

Kui me oleksime sada protsenti kindlad, et pärast surma ei ole mitte midagi. On tühjus, vaikus, uni. Ei ole mingisugust kuradi kohtulauda halli habemega taadiga, kes su elu tegemised ja toimetamised kokku võtab. Määrab karistuse. Näiteks, kui oled iseenda ära tapnud.

Või preemia…

Või preemia. Siis, kui seda pole, ei takistaks meid mitte miski ennast ära tapmast, hävitamast, kui oleme hingeliselt ja füüsiliselt nurka surutud. Kui oleme kollapsi läbi teinud. Oleme sisuliselt perses omadega.

Üks, mis takistab inimest enda vastu kätt tõstmast, on just see, et ta ei saa olla kindel, kas äkki teda selle eest kuskil teiselpool nähtamatut seina ei karistata. Pannakse kuskile pütti sind keema koos teiste omasugustega. Keegi sellist saatust ei taha. Kui me oleksime kindlad, et seda kohut ei ole, oleks Hamlet kindlalt oma vaevad korrapealt lõpetanud. Ta tundis ise ju ka, et on nurka surutud.

Ehk me kõik teeks siis nii.

Jah, vot selles ongi point. Monoloogi point – me kõik teeksime seda. Elu oleks hoopis teistsugune, kui me teaksime. See teebki sellest näitemängust maailma suurima, sest mitte ükski teine kirjanik ei ole suutnud meie elukest lühemalt ja täpsemalt kokku võtta. On küll pakse raamatuid sellelsamal teemal kirjutatud, aga mitte keegi…

Tahad sa ikka veel näitleja olla?

Kuidas võtta… tegelikult, tegelikult… väga ei tahagi ausalt öeldes. Siiski on hetki, kus on päris põnev olla näitleja. Tekivad mingisugused nähtamatud jõujooned ja sidemed, sellel hetkel, kui trupp on koostatud. Inimesed, näitlejad saavad kokku, hakkavad midagi mängima. Mingisugust kokkuleppelist pilti maalima. Oma tahtejõuga, oma vaimudega, oma kehadega. On hetki, kus see õnnestub. Need on küllaltki erksad hetked, kus sa tunned, et see ei ole midagi olmelist. On kõrgemal olmelisusest. Nende hetkede pärast teatrit tehaksegi.

Esimene ind, õhin ja vaimustus, mis on noorel inimesel, kui ta teatrikoolist teatrisse läheb, seda mul muidugi mõista enam ei ole.

Kuidas sa arvad, on sul elus hästi läinud?

Halvasti mul otseselt ju läinud ei ole, aga ma ei mõtle nii. Ma ei oska niimoodi mõelda. Võin öelda, et ei ole asja, mida ma olen tahtnud ja pole saanud elus. Aga ma ei saa öelda, et olen tahtnud hirmsal kombel ja nii palju näidelda.

Tahtsin ühel hetkel väga näitlejaks saada muidugi. Tahtmine tekkis ka alles siis, kui teatrikooli ukse taha jäin sellepärast, et ma ei suutnud omale number nelja vääriliselt selgeks teha nõukogude riigi õiguseid ja aluseid. Pandi kolm ja jäin ukse taha. Sain vabakuulajaks. See ongi ainuke suurem tõrge mu elus. Astusin sellele vastu ja must sai näitleja. Võib-olla oli see märk, et ära mine, poiss, ära roni, hoia eemale, aga ma ei mõistnud seda lugeda tookord, olin liiga noor.

Kas seda, et paned Linnateatri ukse oma selja taga kinni, seedisid pikalt…

Jah, pikka aega jah. Mul on olnud huvisid kogu aeg väljaspool teatrit. Lõpuks polnud võimalik neid huvisid teatriga ühildada. Teater võtab palju aega ja energiat elust ära, sa ei saa kõike korraga teha. Mingi asi peab lõpuks kärisema, järele andma. Mul ei olnud õigust mürgitada oma suhtumisega häid kolleege.

Kindel minek ja kindel tulevik?

Ei olnud mingit kindlat teadmist, kuidas läheb. Tuleviku suhtes ei ole mul mingit teadmist ka täna, kuidas läheb. Tore on, kui läheb hästi. Läheb sitasti, siis mis seal ikka.

Mu jaoks oli üllatus, et lavastad ja veel sellist tükki, materjali, mis pole just Hamlet?

Jah, ma lavastan ainult sel juhul, kui asi mulle huvi pakub. Mingit hädavajadust mul lavastada ei ole. Ehkki selle eest makstakse paremini kui näitlemise eest. Mingit kirge mul lavastamise vastu, vajadust lavastada kõike, mis toimub, seda mul ei ole. Sügavat sundi. Aga kui mul on idee ja see haarab mind kaasa, siis ma olen kohe innukas. „Saateviga” pole palju kehvem näitemäng kui Hamlet.

Juba tükk aega on eemal seisnud tüdruk, kes ei söanda Marko juttu katkestada. Ma märkan ja katkestan jutu, et Marko saaks minna ja olla Georg Ots.

Võte jätkub, kuni tehakse paus, viisteist minutit.

Sa oled seotud teatri ja Raplamaaga samuti, läbi Pirgu trupi?

Jah, päris omapärane väike teatrisekt oli. Omapärane oli see periood mu elus. Liitusin selle kambaga teisel kursusel teatrikoolis ja läksin sealt siis Noorsooteatrisse, aasta pärast kooli lõpetamist.

Kas sa seal Pirgu trupis raha ka teenisid?

No ma ei tea, kus sa selle küsimuse peale tulid. Kurat, keegi on sulle rääkinud.

Ei ole.

Olin tudeng ja mul läks erakordselt hästi. Sain stipendiumi, sain miski noore näitleja preemia ja sain Pirgu mälusektorist palka. Mängisime palju kogu Eestis. Ma võisin hommikul taksoga kooli sõita. Helistasin takso välja Vana-Mustamäele ja sõitsin kesklinna kooli. Päris magus elu oli. Tore oli olla noor näitleja tasuval töökohal.

Kuidas sul reaalainetega koolis oli?

Napilt kolmed, aga ega mul humanitaarained paremad ei olnud. Mitte kriipsu võrra.

Kui tähtis raha sinu jaoks on?

See ei ole mulle tähtis, aga ma ei häbene raha. Ma ei tunne, et see oleks mingi häbiasi küsida raha selle eest, mida ma teen. Eriti nende käest, kellel seda on.

Ütled sa mingitel põhjustel pakkumistest ära ka?

Teatri-, filmi- ja seriaali- ja muusikalitöödest ma naljalt ära ei ütle. Vaid siis, kui mingid ajad kattuvad.

Aga ikka ma kuulen su häält mingites imelikes reklaamides…

Reklaame ma olen Eestis lugenud 90ndate algusest. Olin Anu Lambiga üks esimesi reklaamilugejaid. Me lugesime sisse Estonian Airi raadioklipi. See oli väga ammu.

See ei paku ju midagi loominguliselt?

Ei paku. Reklaaminduses on kindlad stambid, mida tuleb järgida, ja kui sa neid tunned, siis sind kutsutakse lugema. Kuna reklaamis ja kaubanduses liigub raha rohkem, siis see on näitleja jaoks teenistus. Muud midagi. Kui stampide vastu astud, siis see tähendab, et kaup lihtsalt ei müü. On maha visatud raha ja aeg. Kahjuks inimene neid kunstilisi, kuuldemängulisi, filmilikke reklaame ei kuula. Ta tahab ikka seda, et „Osta meie sitta, siis sa oled võidumees, siis su põlv kestab kaua”.

Ma olen ise reklaami suhtes immuunne, mind see ei häiri. Kui vaatan filmi ja seda katkestatakse kümme korda, siis seda on palju, aga ma kisama ei hakka. Kui tahan vaadata, kannatan ära.

Ise oled reklaami ohver?

Korra läksin õnge. Lugesin mingi aine, mis puhastab ummistunud torusid, reklaami. Lugesin sisse ja parasjagu ummistus mul kodus toru. Läksin poodi, vaatasin, seal oli mitmeid aineid, aga nägin ikka esimesena seda, mille nime ma paberilt ise olin äsja lugenud. Valisin selle ja tõepoolest see likvideeris ummistuse nagu reklaamis ise kiitsin.

Su sõber Jaan Tätte on vahel öelnud, et Markole see laul ei meeldi, et sellepärast Jaan ka seda avalikult ei laula.

No siis on tegemist ilmselt kunstilisemalt nõrgema palaga.

Ikka ilusad laulud on olnud.

Ei ma ilusaid laule küll ei ole iialgi üritanud kuhugi tagaplaanile suruda. Kui võimalik, siis tuleb laulda ainult kõige paremaid laule.

Mis su jaoks on laulu juures kriteerium, et see on hea, see pole?

Laul puudutab ära. Sul ei ole pääsu, kui oled vastuvõtlik sellele. Kui oled paksu nahaga, siis on ükskõik, mis tuleb. Laul tuleb su sisse ja hakkab elama oma elu. Hea laul loob oma maailma. Meil ei teki kõigil üks ja sama pilt ühest ja samast laulust. Igaühel on oma ja see ongi hea laulu tunnus.

Laulad ju vahel ka neid laule, mida pead laulma?

See on raske, on raskem kui mängida neid rolle, mida sa ei taha mängida. See on ehk ka harjutamise küsimus. Olen juba harjunud, et mängin rolle, mis mulle väga ei meeldi. Olen, õnneks väga harva, pidanud mängima ka, hambad tangis.

(Kõrvale: Mis proov tuleb? Kas mina pean seal pähevalamise juures istuma? Ta ütles, et 15 mintsi pausi, kurat. Nad nagunii vaidlevad tükk aega.)

Selgub, et juba on ka vaieldud. Marko jääb võtteplatsile vene õblukesele näitlejannale selgitama, et ärgu ta viha kartku, et see on mängitud, et ta ei tee näitlejannale haiget päriselt.

Edasi jätkame juba „moodsalt”, arvutis.

Kuidas teed valikuid? Elus?

Enamasti intuitiivselt, emotsionaalselt, ilma analüüsimata.

Muusikal, komöödia, seriaal, seebikas, reklaam, ka Eurovisioon, on läbi aegade intellektuaalide hammaste vahel olnud miinusmärgiga. Kuidas sa endale põhjendad seda, et tegeled just nende asjadega?

Seni pole tulnud oma südamesse sülitada. Ju on lihtsalt vedanud. Pigem on sülitama võtnud mõned pealtnäha süvitsi minevad projektid.

Oled sa tundnud hirmu teatris ja selle tööga seotud avalikus elus, et sind ei võeta tõsiselt? Kuidas sellest üle oled, kui oled?

Olen tundnud. Vahel, püüdes üht ja sedasama mõtet kirglikult ja mitut moodi sõnastades vestluskaaslaseni saata, olen kohanud mõistmatut pilku. Ka nende silmis, kes mind „ülivägahästi” tunnevad. Kõigepealt vihaga arvad nad muidugi lollide hulka, aga hiljem saad aru, et viga on su enese kommunikatsioonivõimes. Tarvis lihtsamalt ja selgemalt väljenduda. Näitlejate hulgas on muidugi ka lagedaid lollpäid nagu teiste ametite pidajate seaski.

Üldse, kuidas sa ennast määratled? Laulja, draamanäitleja, saatejuht… mis kõik veel?

Olen vahel sellele küsimusele vastanud – peiar.

Mõtlen, et sa pole avalikult me ühiskonna asjades kaasa rääkinud. Pole läinud poliitikasse. Miks? Kas sulle on selliseid ettepanekuid tehtud?

Ettepanekuid on tehtud ja oma arvamus on mul ka olemas, aga ma olen aru saanud, et kuulun nn äärmuslaste, utopistide, fantasööride hulka. Mul on hulgaliselt jäiku ja äärmuslikke seisukohti ning kui neist mõnikord lõdva lõuaga lobisen, näen inimeste kaelu kangestumas ja silmis külma helki. Paljud on tõsiselt ärritunud.

Mõistan, et 110 protsenti südametunnistuse järgi rääkides ning toimetades ma ühiskonda ei sobi. Minusugustel ei saa kunagi olema tugevat organisatsiooni, see pekstakse kohe laiali. See pole mugav. Püüan elada nii, et minu mõtted ja käitumine mu lähedastele valu ja piina ei valmistaks.

Kuidas sa puhkad?

Tasapisi harjutan seda puhkamise asja, juba. Minu sõber Jaan Tätte on sel alal suur spetsialist. Ta annab vahel mõne vihje.

On muidugi hetki, kus jõudu on vähe või pole seda sootumaks. Üksindus ja loodus on head vahendid laadimiseks. Mul õdesid ja vendi pole. Olen üksindusega harjunud. Sisuliselt olin kuni abiellumiseni üksinda. Nüüd tuleb seda väga harva ette, aga noil hetkil taastun tõesti kiiremini kui lihtsalt magades ja süües.

Kuidas sa ikkagi suudad nii palju, mis see sinult võtab, mida annab?

Ma ise ei arva, et suurt midagi suudan. Annan endale mõistagi aru, et mitme asja vahel sipeldes ähvardab pealiskaudsus.

Kindlasti oled mõelnud, et nüüd astun rattalt maha. Kuidas sa kujutad oma elu ette ilma tööta? Kui üldse?

Kujutan ette küll. Olen selle mõttega mänginud. Kõige rohkem hirmutab mind selle juures, et pean endale ise toitu kasvatama. See on mu üdiga vastuolus. Kõik muu on lihtsasti teostatav ka tänapäeva maailmas.

Kas näitlejaks saab õppida, kas seda tööd saab õpetada?

Eks mingil määral ikka saab. Kui vahel näen mõnd tõesti andekat näitlejat, saan aru, et kuulun nende õppinute hulka. Talent, säde on looduse kingitus.

Kui palun sul reastada, mida teeksid, kui oleks võimalik valida – laulaksid, loeksid luuletusi, mängiksid teatris, juhiksid saadet teles, teeksid filmi… Mida teeksid kõige parema meelega?

Laulaksin. Laulmisest ja muusikast olen püüdnud sõnulseletamatuid, teravaid kaife.

Kas loomingu eeldus on kannatus, vaesus ja piinad? Või rõõm hoopis?

Minu puhul siiski rõõm, õhin, tuhin, joovastus.

Milline aeg sulle meeldib, sind inspireerib – kevad, sügis, hommik, õhtu…?

Kevad ja hommik.

Kuidas sa suhtud avalikku tähelepanusse poes, kõrtsis, bensukas…?

Ma olen harjunud sellega elama. Vahetaksin selle kohe sularaha vastu, kui keegi sellist tehingut pakuks.

Kuidas sa mängiksid osa, tegelast, kes ainsana siin ilmas teab, et elu on lõplik, et pärast surma on vaikus vaid?

Raske küsimus. Seda kannatab õige mitut moodi mängida. Ma ise olengi selline tegelane. Äkki polegi tarvis eriti midagi mängida.

Mis luuletus või mõte sulle pähe trehvas nüüd, kus vastamist lõpetama hakkad?

Ilmar Laabani read:

Seitseteist ja sada neli,

kõik on kadunud.

Ütle väike kipsist veli

kuhu lendas hunt?

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga