Rahas on poeesiat, ütleb Siim Kallas

alt

Siim Kallas.

 

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas teatrist, kirjandusest, rahast ja kultuurist.

 

Siim Kallas, te ei pidanud väga heaks mõtteks ajaloo tõlgendamise teatristipendiumi andmist NO99 teatri lavastusele “Reformierakonna juhatuse koosolek”. Ütlesite, et olete seda lugenud ja jäi meelde ka see, et teie väitel seal kindlasti nii ei ropendata, nagu see NO tekstis kirjas on.

See ei olnud minu jaoks, jah, just väga hea mõte. Miks? Vaadake, kui minna raamatukauplustesse, siis seal on ühtedel riiulitel ajalugu ja teistel päevapoliitika ehk siis inglise keeles history ja current affairs (päevakajalised teemad, päevateemad MM). Neis viimastes on massiliselt raamatuid Putinist, Obamast jne.

Mul on siin oma raamaturiiulis, kus kõrval ma istun praegu, neid ka palju. On kunagi ostetud ja, kui neile praegu sisse vaatan, ei leia sealt ajaloolist väärtust. Neid pole mõtet lugedagi, sest mingisugune pikem ajaline distants peab olema. Ses mõttes, ma arvan, see NO tekst ka ei ole veel ajalugu. Ta minu jaoks ei vasta ajaloo kriteeriumile veel, ükskõik kui teravad ja huvitavad ja kui õiged need päevakajalised asjad on. Kui on võimalus valida, siis võtan history ehk ajaloo poole.

 

 

Eesti teater on eesti vaid siis, kui mängitakse eesti keeles. Kui eesti näitlejad hakkavad eesti näidendeid mängima inglise keeles, siis ei ole see enam see – Eesti?

Ma arvan, et selleks ei ole ka mingit tarvidust. Selle minu mäletatava Nõukogude aja eesti kultuuri üks keskseid valdkondi oli sõnateater, eestikeelne draama. Tehti palju mõttega lavastusi, mis andsid vaatajatele lootuse.

Uuel ajal, olen siin enesekriitiline ka, hakati teatrit vaatama teisest vaatenurgast. Hakati arvestama efektiivsust ja kulusid. Hakati vaatama ka seda, et pole ju mõtet finantseerida etendusi, mida keegi ei vaata. Siis me tolleaegse kultuuriminister Jaak Allikuga olime üsna erinevatel seisukohtadel. Jaak Allik oli seda meelt, et Eesti teatrit peab igal juhul piisavalt rahaliselt toetama ja ma olen täna valmis tunnistama, et jagan seda seisukohta.

Leian, et teater ei ole import, eksport. Ta võib seda olla, kuid üldjuhul on eestikeelne teater puhtalt kohapeal loodud looming kohapeal, kui nii öelda saab, tarbimiseks. On üks osa me rahvuslikust rikkusest, mis ei sõltu väga palju sisseveetavatest komponentidest.

Muidugi, sõnateatri algtekstid on paljud rahvusvahelised, aga ma ikka arvan, et eestikeelsetele draamateatritele peab leiduma piisavalt raha, et seda toetada. See on kultuurikeskkond, kus inimesed käivad, ja seda tuleb hoida. See on tähtis ka eesti keele hoidmise seisukohast. Võib ju rääkida kõike, et teatreid ja etendusi on palju, aga see on oluline ja, kui minust miski sõltub, siis ma teen kõik selleks, et selline looming jätkuks.

 

Te lähete Brüsselisse varsti, tagasi tööle, seal kohtute Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barrosoga. Kas teil on võimalust ja aega neid mõtteid, sellist omakultuurijuttu ka temaga ajada? Kas räägite omavahel ka neist asjust?

Kindlasti. Kõigepealt on Brüsselis päris korralik suur Eesti kogukond, kellele saab rääkida ja kes tunneb väga suurt huvi kultuuriasjade vastu. Välismaalastele ei ütle „Kevadine Luts“ muidugi midagi, neid aga huvitab teater kui nähtus üsna palju. Sellest on tegelikult palju juttu, sellepärast on sellest seltskonnas üsna hea ja huvitav rääkida. Eesti sõnateatri mõnevõrra erisugusest rollist ma olen ka rääkinud, kunagisest teatud teisitimõtlemise ilmingust.

 

Te loete hämmastavalt palju?

Ma olen tõesti lugemisnarkomaan. Me kolisime suurema osa oma raamatutest tagasi Eestisse. Mida ma soovitaks lugeda? Kindlasti Ljudmilla Ulitskaja suhteliselt hiljuti ilmunud raamatut „Imago“. Väga hea raamat. Ulitskaja on praeguse aja Venemaa tippkirjanik. Venekeelne pealkiri peaks olema „Roheline telk“.

Viimase aja eestikeelsest kirjandusest on kaks elulooraamatut mulle sügava mulje jätnud. Üks neist on Sulev Nõmmikust. Ma isegi olen pool artiklit valmis kirjutanud, kus natuke käsitlen seda, kui kurb raamat see tegelikult on. Teine, milles on väga head kultuuritausta esiletoomist, on raamat Kaljo Kiisast.

Ajalooraamatuid on palju. Lugesin Tony Blaire´i mälestusi, ma ei tea, kas need eesti keelde tõlgitakse. See on igatahes väga õpetlik lugemine.

Paar päeva tagasi ostsin Elo Viidingu novellikogu „Teised“. Pole veel seda läbi lugenud, aga sirvides paistab olema väga hea lugemine. Luulet ma ka loen üsna palju.

 

On teil ka lemmikluuletajad?

Juhan Viiding, Paul Erik Rummo ja Betti Alver.

 

Käite Pariisis ooperis ja kontsertidel. Mis seal ses vallas uut on?

Me käime, jah, meil on abonement. See on esiteks sellepärast, et me avastasime, et muidu ei saa pileteid, ja teiseks see kuidagi organiseerib aega. Pariisis on nii, et etendus on laupäeva õhtul ja pühapäeva päeval. Selleks, et abonementi saada, pead ostma välja kuus etendust aastas. Me käime mujal ka. Brüsselis on meil samasugune kontserdi abonement.

Mis uut? Raha pitsitab päris selgelt. Näiteks suurte orkestrite kontserdid mulle tundub, et kuus-seitse aastat tagasi, kui me Brüsselis kontsertidel käima hakkasime, oli valik justkui suurem. Kõik maailmakuulsad orkestrid käisid seal. Viimasel ajal on valik, see skaala lahjemaks jäänud. Eks tipporkestri maaletoomine, kus on üle saja muusiku, on suur ettevõtmine ka ja kulukas.

Ooperites käivad Pariisis laulmas maailma parimad solistid. Sellist ooperit ma ei mäletagi vist, mille kohta saaks öelda, et see on nüüd ainult prantsuse trupp. Maailma tippsolistide toomine on kindlasti keeruline logistiliselt, ma kujutan ette, et see on nii ka Vanemuises ja Estonias.

Pariisis käis Moskva Suur teater. Me nägime „Jevgeni Onegini“ väga head lavastust. Seal siis puhtalt laulsid ainult venelased.

Arvamus sellest, et seal tehakse ainult häid asju, ei kehti, nägime ka ülihalba lavastust. Tegu oli Mozarti „Figaro pulmaga”. Oli esietendus, kus publik ei hakanud mitte vilistama, vaid lausa karjuma: „Minge ära! Lõpetage jama!“. Seal oli nii palju rõvedust, kõik oligi labane ja kole. See oli jube teatrielamus.

 

Kas eksperimendid, modernsus, miski, mis on ennenägematu, teile pigem meeldib või peletab?

Nägime ühe hispaanlase lavastatud „Võluflööti“, mis oli tõeliselt ekstravagantne. Öökuninganna tõsteti lavale laulma lavalaest kraanaga ja see oli hea. Meile väga meeldis. Kui nii võtta, siis on ka Draamateatri „Kevadine Luts“ Uku Uusbergil ootamatu ja, ma ei tea, modernne, aga on põhjendatud ja väga hea, täpne, detailitäpne lavastus. Hea maitsega asjad on teatris mu kogemust mööda tavaliselt lakoonilised. Mind ei ehmata eksperimendid, mind ehmatab halb maitse.

 

Ütlesite maailma kultuuri kohta, et raha pitsitab. Eestis on paarkümmend aastat räägitud, et teeme majanduse korda, küll siis anname ka kultuurile. Mul on tunne, et majandus ei saa kunagi nii korda, et kultuuri vastu heldemaks mindaks.

No… niisugust inimest otsustajate hulgas, kes ütleks, et kultuur tervikuna raha ei vaja, tulgu kuidagi ise toime, te ei leia, ma arvan. Ei leia kuskilt, isegi vast Ameerika Ühendriikidest ei leia.

See on keeruline küsimus. Muidugi, see murrang täielikult riiklikult finantseerimiselt osalisele on raske. Siiamaani on alles sellised soovid, et ükskõik, mis me teeme, sellele peab igal juhul raha andma ja ärge küsige, mida me teeme…

Eks see vaidlus ole natuke igavikuline. Kui lugeda Elo Tuglase mälestusi ja muidugi asju kultuuripoliitikast enne teist maailmasõda, siis neil aegadel on need asjad olnud samasugused. Oli mingisugune riikliku kirjanduse grupp, kust saadi raha ja kirjutati võimule truualamlikke tekste. See polnud sugugi mitte Nõukogude aja väljamõeldis… Seda ka ei peaks olema.

Samas ma arvan, et kultuurile peaks raha ikka leidma ja seda ei ole sugugi nii palju, et mõningaid asju elus hoida. Aga see, et iga hinna hinna eest kõik kultuurikollektiivid peavad saama, mis tahavad, on ka vale lähenemine. Küllap nii publik kui riik saab aru, mis on väärt toetamist. Dilemma on ju selles, mis on asja mõte. Väga palju on valdkondi, mis saavad ise hakkama.

 

Kuidas ikkagi on, kas majandus on kultuuri osa või kultuur majanduse osa?

Ma olen kunagi kirjutanud ja pidanud ka ettekande „Rahas on poeesiat“. Hästi paljud räägivad, et majandus ei ole oluline, olulised on kultuur ja sotsiaalsed väärtused. Kui selle peale öelda nõus, ja küsida, mis selleks on vaja teha, et nii oleks, siis vastatakse, et raha on vaja. Olemegi tagasi seal raha juures.

Võib-olla ei olegi õige küsida, et kumb see tähtsam on. Ühiskond on üks tervik ja majandus on seal sama vältimatult oluline kui kultuur. Paljudes valdkondades peale kultuuri ka ei ole kasum see, mille peale ühiskond peaks oma tegevuse üles ehitama. Ma siin olen tervishoiu teemal sõna võtnud, aga pole kusagil öelnud, et tervishoid peaks olema ettevõtmine, kust ammutatakse kasumit. See ei tähenda sugugi, et majanduslikud aspektid oleks vähetähtsad. Kultuuris on niisamuti, et keegi ei mõtle, nagu peaks näiteks sõnateater olema ettevõtmine, millest riik ammutaks mingeid dividende see oleks absurd. Samas peab keegi neid asju ikka hindama ka.

Minu jaoks vastuolu ei ole, ma pean kultuurist väga lugu, aga lõpuks jõuan alati selle juurde välja, et selleks, et kultuurist veel rohkem lugu pidada, on vaja raha. Et raha oleks, selleks on vaja arendada majandust.

 

Millised oleks te kolm nõuannet kultuuriminister Rein Langile oma kultuuri ja rahamaailma kogemusi silmas pidades?

Ma usaldan Langi, ta tunneb neid maailmasid. Arvan, et tema ettekujutused asjast on arukad.

 

Ma olen sellega nõus. Äkki peaks ta õppima enda arusaadavaks tegemist kolleegidele valitsuses ja ka laiemale kultuuriringile? Ega tal kerge ole…

Pole kerge. Arvan, et see pole kerge olnud ühelgi kultuuriministril. Sa pead ju arvestama alati ka seda, et kultuurielus on alati omavahel kiskuvaid tsunfte. Kui Signe Kivi oli kultuuriminister, siis oli ju selge, et tema tsunft on kujutava kunsti oma, nad on südamelähedasemad. Ja tee siis valikuid.

Eks valikute tegemine ole alati keeruline. Kultuuris muidugi ka kunagi ei tea täpselt, mis on õige. See selgub alles lõpuks. Ega keegi ei julgenud näiteks pead anda, et Saaremaa ooperipäevadest kujuneb rahvusvaheliselt arvestatav kultuurisündmus. Või PÖFFist. Nüüd nad on. Kes seda uskus, kui nad alustasid? Mõni korraldajatest ehk. Aga on nende kõrval teisedki arvestatavad festivalid alustanud ja olnud, mis on miskitel põhjustel hääbunud.

Tänapäeval vist saadakse juba aru, et hea ja väärtuslik kultuur eeldab ka väga head administreerimist. Ükski kultuurisündmus, festival, näitus… mis jätab oma jälje kultuuri, ei leia aset, kui seda ei ole väga hästi korraldatud. Näiteks Jazzkaar ja korraldaja Anne Erm asjatundlikkus tagab edu. Kultuuriministri kõige keerukamad otsused on nende asjadega seotud tavaliselt.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga