Puudu(ta)v kultuur 1 Tagumisest vagunist väljavisatud vedru

 

alt

Alustada on kõige raskem. Mulle ei anna rahu üks kusagilt loetud mõte, et lambakarjus ei käi karja ees kunagi. Hoopis läheb selle sabas. Ta ei aja lambaid heinamaale sööma, nood teavad ise, kuhu minna.

Siia juurde mahub üks pilt, mis meenus, kui ajakirjandusmagistrantidega rääkisime loomade tarkusest. Üks neist jutustas, kuidas nad oma peikaga tülli läksid ja teineteise peale häält tõstsid, põhjuseks vaid, kes prügikasti välja viib.

Olukorra lahendas nende kass, mõlema armastatud elajas. Olla vaikiv kass olnud seni, aga noorte inimeste kõrgendatud hääli kuuldes kõnelema hakanud. Või tõrelema koleda häälega. See oli nii mõjunud, et mõlemad esiteks üllatusid ja siis enese üle naersid.

Tüdruk ei rääkinud, kes prügikasti välja viis. Seda ka ei öelnud, kas tema kass kõnelema jäigi. Aga paar päeva tagasi kirjutas ta, Anna-Liisa, ühe arutluse teemal „Kriitik kas kirurg või terapeut“.

 

 

Hamleti hääl öös

Ajakirjandusmagistrantide seminaril jätkasime loomadega. See, kes mulle endale Anna-Liisa kassijutu peale meenus, oli mu ammune koer Hamlet. Noortele ajakirjanikele jätsin ütlemata, kuidas just see suur tark hundikoer mulle mu inimlikku nõrkust tänase päevani valusalt meelde tuletab. Ta elas meie juures titeeast saati üheksa aastat, ja siis ma jätsin ta maha. Seda ei saa andeks.

Mu elus olid siis palju suuremad lahkuminemised, aga neid on aeg tervemaks ravinud. Hamletit vahel kuulen öös. Ei, ma ei sidunud teda kusagile puu külge, vaid ta jäi tuttava naabripere hoolde. Naabrimees oli jahimees ja söögipuudust ei pidanud koer tundma. Küllap ka lähedust oli, sest peres olid lapsed…

Ühel talvel aastaid varem tõi üks meie lammas kolm talle, ja üht omaks ei võtnud. Tuli võtta tall tuppa elama. Suur tark Hamlet värises silmanähtavalt, kui vastsündinud loomabeebi ta endale emaks valis. Aga kannatas selle välja.

Ja palju hiljem, kevadel, kui lambad laudast välja said, panid kõik paraja hooga karjamaa poole. Hamleti lambast laps aga võttis kombeks alati esimese asjana astuda ketis oleva koera juurest läbi. Nühkis ennast vastu Hamletit, sõi tema kausist toidu ära ja alles siis jalutas teistele järele.

Ilusa nimega tüdruk Anna-Liisa on kirja pannud sellise mõtte: „Kunstiringkond on väikeses riigis väike, ja põhjendamatult kuri olemine kaugele ei vii. Sama kehtib ka ülevoolava kiituse kohta, mis läheb kirja sõbrameestele pugemisena.”

 

Otsitakse kirurgist kriitikut

Kirurgist kriitiku puudumisele ning tema olemasolu vajadusele meie teatris ja ühiskonnas juhtis hiljuti mu tähelepanu Roman Baskin. Ajakirjanduskriitika, kunstikriitika, kirjanduskriitika… Ühiskonnakriitilised me oleme kõik.

Vähemalt seda oma riigi kriitikat meile iga päev sada korda meedia vahendusel lubatakse. Silver Meikar, kellest on sots saanud, ütleb uudisnupus lausa ette, et ennustab meediale huvitavaid aegu. Ei ole tähtis ütlemise kontekst, vaid selle eeldamine, et kui on oodata kättemaksu ja kisklemist, siis ajakirjanikel on huvitav.

Ma kirurgina juba ammu lõikaksin poliitilise, paigal tammuva pläma ja sisutud vastasseisud kogu meedia esimesest otsast välja ning paigutaksin lehtede ja portaalide lõpuossa. Rubriigiks kirjutaksin „Odav meelelahutus”. Mille asemele paneks? Päris kindlasti lood, mis korralikus eesti keeles ja inimestest ja kultuurist. Uskuge mind ka ajakirjanikel oleks sellest hea meel.

Mõnel muidugi alles hiljem, kui lõige tehtud. Üks näide, et asi oleks arusaadavam: rahvusringhäälingus on parimal ajal põhisaateks „Ringvaade“, aga „Plekktrumm“, üks viimase aja tähtsamaid saateid, on teisele kanalile ära peidetud.

Kusagilt on meeles, et kui Otto Wilhelm Masing XVIII sajandi kahekümnendatel “Marahva Näddala-Lehte” välja andis, oli sellele lehe eesmärk harida rahvast ja võidelda ebausuga.

Ja nüüd Tõnu Tepamdi vahel laulab: „Enne veel kui külge mulle haagitakse vedur… tagumise vaguni tagumisest aknast ma viskan oma vedru välja.“

Aga las see siis olla. Tahan siinkohal avalikult hoopis soovida õnne kunstiakadeemia uuele rektorile Mart Kalmule ja akadeemikute presidendile Tarmo Soomerele. Ja see ei ole sõbrameestele pugemiseks. Hoopis tahan öelda, et kultuur on üks, ja eri valdkondade inimesed võiksid omavahel rohkem kokkupuutepunkte leida. See on nüüd teie ülesanne ka.

Et ei oleks nii, nagu suure murelikkusega rääkis Eri Klas, kuidas Saaremaa ooperipäevad on nüüd sildistatud reformikate festivaliks ja Birgitta festival keskerakondlaste omaks, ning siis vastastikku teise omal ei käida… Kelle oma on kultuur, kui see on parteilaste oma? Äkki ikka peaksime looduselt ja loomadelt õppima?

 

altMARGUS MIKOMÄGI

 

 

 

 

 

 

 

 

Üks arvamus “Puudu(ta)v kultuur 1 Tagumisest vagunist väljavisatud vedru”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga