Külas surevad inimesed nälga. Keskuses peetakse koosolekut ja arutatakse, kuidas jagada lastele kolm supilusikat kalamaksaõli päevas. Kaude ehk, aga tuleb ju tuttav ette? Mõni päev tagasi suri näitleja Raine Loo. Jah, ei läinud nii… Olen viimasel aastakümnel mõnigi kord, kui on jutuks tulnud, soovitanud tegijatele, et nad kustuks Raine Loo külalisena mängima. Ja ma ei teagi, kas ta ise ei tahtnud või ei julgetud kutsuda.

Mul on meeles me viimane kohtumine. Põgus hetk Tartus Riia mäel. Raine oli koos oma mehe, akadeemik botaanik Hans Trassiga. Akdeemikul oli peale Raine toeks raske jalutuskepp. Ma ei söandanud sekkuda. Raine mind märkas, naeratasime teineteisele äratundmise märgiks. Soliidne vanapaar istus tellitud taksosse ja läks.

Mäletan, et mõtlesin siis sellest, et sõideti ilmselt arsti juurde. Ja seda ka, et loodetavasti saab akadeemik ette ilma järjekorrata.

Raine Loo oli 24, kui mängis paruniprouat Jaan Tooming lavastuse „Laseb käele suud anda”. Veel on neid, kes seda mäletavad.

Nüüd juba oskan endale seletada fenomeni, miks on meelde sööbinud Karin Raidi lavastatud „Pühmast püham” Vanemuises. Seal kaks meest, Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajavad maailmaparandamise asju. Üks parteikarjerist ja teine kolhoosnik, lapsepõlvesõbrad. Ja käivitavaks jõuks on Maria, naine, keda mängis Raine Loo. Tema oli pühamast püham. Küllap tänu just tema ebamaisele olemisele mängisid noored mehed võimsalt, mis siis, et pisut nõukogudemaigulist näidendis. See lavastus on veebis järelevaadatav ja ma ei vääna vägisi, täiesti tahtmatult tekivad paralleelid tänase maailmaga Eestis.

Imestan Jaan Toomingaga Raine Loost rääkides, et pole kahe ja poole kuu jooksul ühegi näitleja suust kuulnud, et ta tunneb puudust esinemisest. Jaan ei lähegi kriitiliseks, ütleb hoopis: „Muidugi on näitlejal vajadus mängida – kui seda ei oleks, siis oleks ju masendus.”

Tingimusteta armastatud näitleja surm muudab igasuguse skandalse või argise sõna sekka, jah, isegi valusalt mõttetuks.

Olgu Sul rahu, Raine.