Plahvatus ploomipuuvõras

 

alt

Leopold köögis: “Sa otsid puhtust – aga see ei tähenda mittemäärdunut, vooruslikku või vaga. Sa otsid selgust. Ma tean, et sa praegu ei usu, aga ütlen ikkagi – see kõik ON mööduv ja see  praegune on selle – kristalliks põletava, täielik puhastuse – osa. Aga ka kõige raskem osa. Selleks, et saada puhtaks ja selgeks. Täiesti selgeks. Kuni kõige tähtsam ei ole, et keegi sind armastaks, vaid see, et oled ise selleks võimeline. Ükskõik, mismoodi. Võib-olla see ei puutu enam inimestesse. Võib-olla see on juba ainult kosmos, maailmaruum, kõiksus, tühjus.
Sa elad selle üle. Kas või üks kord veel.”. Leopoldi sees on Lauri Kaldoja, temaga köögis Liisa Pulk.

 

Lavakooli 23. ja 24. lennus õppinute taaskohtumine lavastuses “Mõnikord on kõik nii selge“ on sündinud rühmatööna, kus erinevad positsioonid ja funktsioonid loominguliselt tulusalt sassi läinud. Nii juhtub ka selgituste jagamisel: dramaturg Maria Lee Liivak kõneleb, lavastaja Kertu Moppel kirjutab.

 

Küsis ja kirjutas Piit Põldma

 

Kas lavastust võib vaadata kui manifesti?

Maria Lee Liivak: Nüüd ma räägin enda seisukohast, kuidas mulle tundub… Manifest kindlasti mitte, pigem, ma arvan, me oleme kõik kes kauem, kes vähem aega tagasi, lõpetanud kooli ja meil on tekkinud küsimusi. See on väga selgelt üks subjektiivne vaade teatritegemisele või Oliver Sacksi (neuroloog, kelle uuringud lavastust inspireerisid – PP.) tõlgendamisele ja tajuhäiretele… Oliver Sacksist oleme ammu juba kaugel, see ei puutu enam asjasse.

Mingitel hetkedel on see küll väga tugev või jõuline, aga sealt ei kao ära subjektiivsus. Me ei ütle, et teatrit peaks niimoodi tegema, psühholoogiat niimoodi käsitlema.

 

alt

Dramaturg, Maria Lee Liivak. Foto: Gabriela Liivamägi

 

Aga manifest isiklikus plaanis: meie tahame teha teatrit niimoodi.

Ma arvan, et ka seda mitte. Mis mulle on paistnud, kui ma läbimänge ja esimesi etendusi olen vaadanud: selles otsimises, küsimuste küsimises on rahulolematust sellega, millist teatritegemist meile on ette sattunud pärast kooli või kooli ajal. Aga ma arvan, et me ei tea, mismoodi me tahame tegelikult teha. Pigem mulle tundub, et küsimuste küsimine on eesmärk.

Põhituumiku moodustavad lavakooli 24. lennu lõpetanud, te lõpetasite lennu võrra varem. Kas 24. lennul on mingi oma vaimsus?

Tead, on küll. Midagi nagu on, aga samas seda ei saa niimoodi öelda, sest kui sa räägid mingist grupist, et neil on üks vaimsus, siis tundub, et nad on hästi sarnased. Aga nad ei ole see ongi nende kihvt vaimsus.

Kuigi 24. lennus polnud lavastaja ega dramaturgi õppesuundi, on sealt tulnud omanäolisi lavastajaid ja andekaid kirjutajaid. Nende lõpetamise aegu räägiti neist kui mõtlevaist näitlejaist, nüüd paistab silma, et mitmed on teatrikoosseisust lahkunud. Kas mõtlemine teeb elu keeruliseks?

Hiljuti on Üllar Saaremäe mitu korda esinenud arvamusega, et lavakasse minnakse ainult selleks, et kuulsaks saada ja tõelisi näitlejaid tuleb võtta Viljandist, sest nemad tahavad tööd teha. See päris nii ei ole, aga…

Eesti teatri seis institutsiooni tasandil ei ole väga hea praegu. Kui inimesel on võimalusi ja annet, visiooni, et midagi teha, siis ta tõenäoliselt ei taha väga kaua ühes… No kuidas kellelgi, mõnel on parem koht, mõnel halvem.

Seda mina ei saa täpselt öelda, mina olen teatrist ära tulnud. Ma olen mõne inimesega rääkinud veel, kes on teatritest ära tulnud. Ma arvan, töötada teatris lihtsalt selleks, et töötada teatris, kus sa tegelikult teed päevast päeva asju, mis ei ole sinu asjad, ei ole õige viis, kuidas teatrit või üldse midagi peaks tegema. Niikaua, kuni seda dikteerib see, et sul on vaja iga kuu palk kätte saada, ei ole mõtet.

Võib-olla see on see, kuhu mõtlemine viib näitleja puhul. Võib-olla ma teen ülekohut…

 

24. lennu tänastes töödes tundub ühist elutunnetust: vormilist sarnasust justkui pole, ka sisulise ühisosa leidmine on kistud. Kas teie oskate seda tunnetust sõnastada?

Ma saan aru, midagi on. See on keeruline, minu jaoks nad on paljud väga head sõbrad, ma olen nendega rääkinud erinevatel teemadel.

Nende kursusel oli kihvt see, et neil oli küll õpetaja Hendrik Toompere, aga neil ei olnud ühest autoriteeti. Kõige ohtlikum on, kui õpetaja on ebajumal kõike, mida sa teed elus, teed selle hinnanguga, kas talle meeldiks. Mulle tundub, et kuna nemad niimoodi ei mõtle, siis on neil palju rohkem vabadust. Aga samas nad on selgelt mingisuguse orientiiri saanud koolist. Ma saan aru, et nad on väga palju kooli ajal haiget saanud lavaka ajal saavad kõik haiget, aga neil ei paista sellist isatappu. Mõnikord on, et kursuse juhendajale hakatakse vastu, hakatakse nimelt, anarhistlikul viisil midagi muud tegema. Neil seda ei ole, mulle tundub, neil on hästi kihvt vabadus käes.

Muidugi me saame rääkida heast teatrist ja halvast teatrist ja see on alati subjektiivne. Aga teha tsensuuriteatrit, teatrit, mis kõigile läheb korda ja kõigile on selge, on kaunis tulutu, ei vii edasi. Ja selles mõttes vabamõtlemine teatripildis… nüüd läks manifestiks.

Mida teie põlvkond otsib? Kuhu kõik küsimused suunduvad?

Nüüd ma ei tea päris täpselt, kuidas keegi teine sellele küsimusele vastaks.

Mulle tundub, et enam ei ole neid ideaale, mis on siis, kui sa keskkooli lõpetad: meie põlvkond tuleb peale, meie teeme maailma paremaks. Mingi resignatsioon on tekkinud ja arusaamine, et ma ei saa õnnelikumaks, kui ma ostan suurema teleri või hakkan rohkem palka teenima. Siis tekib küsimus, kuidas ma saaksin õnnelikumaks. Kõik need puhtuse ja selguse ideaalid on ka kadunud. Ja samas ikkagi näed mingeid inimesi, kes elavad justkui samasugust elu nagu sina, aga nad ei vaevle sellises segaduses.

Meil on peaaegu kõik, väga paljud asjad olemas, kuidas nüüd saavutada, et sellest piisaks? Võib-olla ei ole iga inimese jaoks õige tee minna budistiks ja hakata mediteerima. Võib-olla on see selgus kuskil palju lähemal. Aga võib-olla kõik see, kuhu sind surutakse, viib vaimuhaiguseni. Võib-olla selles vaimuhaiguses on puhas selge joon olemas, miks sa ei tohiks sinna minna.

Ma arvan, et see on võib-olla see vanus ka, et tegelikult need asjad, mis meil on käes, on käes, väga suuri hüppeid enam ei toimu vast. Aga nüüd tuleb hakata sellest elust, mis on kokku kogunenud, midagi ilusat looma.

***

Mille poolt ja mille vastu on „Mõnikord on kõik nii selge“?

 

alt

Lavastaja Kertu Mopple. Foto: Viio Aitsam

 

Kertu Moppel: See tükk ei ole millegi poolt ega vastu, see on lihtsalt katse määratleda ennast selles keskkonnas, kus me elame. Mulle on väga oluline just kultuurikonteksti teema ja see, kuidas meid ümbritsev käitumuslik ning kultuuriline taust meid mõjutab. Olen selle suhtes ise üsna tundlik ja analüüsin pidevalt oma isiksuse muutumist vastavalt kultuurilisele keskkonnale. See muidugi on minu isiklik maniakaalsus. Aga tundub, et päris puutumata pole sellest keegi. Ma ei oska ega taha võtta seisukohta, mind huvitab lihtsalt mingite mehhanismide päevavalgele toomine ja antud juhul oli selleks meie(suguste inimeste) hakkamasaamine antud ajas ja maailmas.

“Mõnikord…” puhul on kõige tähtsam teema fantaasia ja see, kuidas me ise kõigele tähenduse anname. Enamik inimesi loeb kultuuris ja suhtluses peituvaid koode sarnaselt, aga on ka inimesi, kes oma peas kõigele hoopis teistsuguse tähenduse annavad. Neid nimetame koondnimetusega “hullud”. Samas ei saa keegi meist kindel olla, et ta hoopis ise kõike valesti ei näe/tõlgenda.

Selles fantaasiasfääri valguses saime aru, et ka teater ja see, kuidas inimesed laval käituvad, on samamoodi kood (nagu morsegi), millel on lihtsalt kokkulepitud tähendus. Päris elus ei tee ju keegi midagi sellist, nagu me laval psühholoogilises realismis näeme. See, kui me mängime pika “psühholoogilise” stseeni, ei tähenda, et me tahaksime seda vormi kuidagi mõnitada, meie eesmärk on lihtsalt näidata, et see on vorm nagu iga teine ja seotud kultuurikonteksti ja tõlgendamisvõimalustega.

 

 

Kertu Moppeli teatris pole miski nii, nagu näib, ja siis jällegi on

alt

Kirjutaja Priit Põldma.

 

„Mõnikord on kõik nii selge“ ajaks justkui ühekorraga kaht asja, elu ja teatri oma. Aga sõnum on sama, näitlejate tõetarvidus mõlemal väljal üks.

Et subjektiivne silm välistab eos igasuguse üldistusvõimaluse, on tõlgenduskatse läbinisti isiklik.

Näib, nagu tegeldaks laval tõsikindlate püsiväärtuste taasotsimisega. Pilatakse ja lõhutakse süsteemi, mis on mandunud, kärbunud, närbunud, kus inimest enam ei märgata, kus näiteks näitleja kui isiksus ja kunstnik surutakse vastu maad, et ta kõigile meeldiks. Kus ta osaks jääb kiduda ploomipuuna, kellest keegi ei aima, et ta vilju võiks kanda, nagu sõnastatakse üks lavaloo kraapivamaid kujundeid.

Ploomiõite puhkemine, tõelise ja püha taasleidmine on väsitav ja vaevaline, ümbritsev reaalsus on väärtused näivalt õhedaks kulutanud, nii et nad enam katet ei paku. Mittemäärdumine või kohustuslik alandlikkus pole puhtus, siirus ja aval südamepuistamine pole ausus, korrastatus pole selgus. Puhtus ja selgus pole sellised, nagu neist mõtlema oleme harjund, need on reaalsed ja karmid seisundid, kuhu jõudmine tähendab esmalt võltsi lõhkumist. Ja see pole pelk kapriis, igavlevate vabadusaja laste rahuldamata mässumeel, vaid maksimalism, mis teeb elu raskemaks, aga põnevaks.

Kõikse parem on, et juba teelolemises on palju rõõmu, mõttekaaslust, õnnehetki. Ja mandunuimaski olukorras on võimalik endaks ja inimeseks jääda, millegi „püha“ äratundmist alal hoida, omaenese lõbuks ja teiste äratamiseks pisikesi plahvatusi korraldada.

Nende teatritee on vaimustav ja üllatav… mitte ainult ideaalide, vaid ka elava mängu, tiheda suhtluse ja lõikava huumori poolest, mis kõik täitsa omaette uurimist vääriks.

 

R.A.A.A.M. „Mõnikord on kõik nii selge“. Lava peal ja kõrval Kertu Moppel, Arthur Arula, Maria Lee Liivak, Maarja Mitt, Liisa Pulk, Katariina Ratasepp, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Jüri Tiidus, Hendrik Toompere jr jr.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga