Peeter Volkonski tõlgib Shakespeare`i näidendites ka tärne

Peeter Volkonski ja professor Ülo Vooglaiu hobune.

Peeter Volkonski tõlgib seitsmendat William  Shakespeare`i näidendit. Esimene oli 1998. aastal tõlgitud „Kaheteistkümnes öö“.
Täpselt 24 tundi pärast me tõlkimisejuttu helistab Peeter Volkonski: „Üks väike nüanss tõlkimise juures. Ma pean jälgima värsijalga. See on Shakespeare´i puhul jamb. Tatatatata, tatatata tata. Nii. Mida see tähendab? See tähendab, et esimene silp on rõhutu. Ma pean otsima – kuidas sulle seletada, ühesilbilisi sõnu, mida üritan jätta mitte värsirea lõppu, vaid säilitada neid värsirea alguseks.
Kui on sõna “sirp”, siis ma proovin ta jätta mitte värsirea lõppu, vaid järgmise värsirea algusesse. Vaat see on niisugune vigurivärk tõlkimise juures. Minu meelest see on tähtis informatsioon.
Ma praegu olen (Siin peab nüüd ütlema, et Peeter Volkonski tõlgib hetkel seitsmendat Shakespeare´i näidendit „Veneetsia kaupmees“ – MM.) kohutavalt huvitava koha juures. Kuidas? Tal on seal niisugune nali… Ütlen sulle ära asja mõtte: „Kui mina kuuleksin, et tuuled on niivõrd pahasti pöördunud, et mul laevad võivad hukka saada, siis mul tuleks palavik, mille tagajärjel minu külm hingeõhk teeks supi külmaks.“ See on nüüd mõte, mis tuleb kolme, õieti kahte ja poolde värsiritta seada nii, et oleks arusaadav ja et samas oleks naljakas.

Täpselt ööpäev tagasi me rääkisime aga nõnda.

Seleta, Peeter, mida tähendab dramaturgia? Kriitikud heidavad meie näidendikirjutajatele aeg-ajalt ette, et nende näidendites pole dramaturgiat. Mida see tähendab?
(Pikk kandev vaikus.) Ma ei tea. Ma ei tea, mida ette heidetakse.

Äkki sa siis tead, mis see dramaturgia on, mis peaks olema ühes näidendis sees?
Ei tea.

Aga kas elus on dramaturgia?

(Veel pikem vaikus.) Tead see on niimoodi, et piisab sellest, kui lugeda Aristotelest. Aristotelese „Poeetikat“ (Ars Poetica), kus on see kõik väga lihtsalt kirjas. See on sündmuste ahel, kus toimub peripeetia, mille tagajärjel saabub katarsis.

Mida see peripeetia tähendab?

Peripeetia on, kui tänu sündmuste ahelale toimub muutumine. Tead, vaata see ise Aristotelesest järele. Kui Oidipus saab teada, et ta on maganud oma emaga. Kui ta seda teada saab, vaat siis see ongi peripeetia. Niisugune murdumine. Raputus.

Sa oled tõlkinud kuus William Shakespeare´i näidendit?

Ma pean toonitama, et tegime neid koos Hannes Villemsoniga.

Siis?

Esimene oli “Kaheteistkümnes öö”, siis “Kuningas Lear”, “Othello” „Torm“, „Perikles“, „Nagu teile meeldib“. „Veneetsia kaupmees“ on käsil. (Näidendid ei ole reastatud tõlkimise järjekorda – MM.)

Kes „Veneetsia kaupmeest“ meil lavastama hakkab?
Hendrik Toompere Draamas. Võin sulle ette lugeda. Tahad?

Ikka.
„Veneetsia kaupmehe“ esimesed read: „Ausõna ma ei tea, miks olen kurb. Mul on sest villand. Ütlete, et teilgi. Et kust see tuli? Kuidas külge hakkas? Mismoodi tekkis, millest kokku pandud? Ei oska öelda. See kurbus on mind nõnda lolliks teinud, et ma ei taipa enam, kes ma olen.“ Nii algab see näidend.

Millal esimese Shakespeare´i tõlkisite?

Oi, tead, ma olen aastaarvudes väga sitt. See oli aastavahetus. Vanemuises lavastati. Välja tuli jaanuaris ja me tegime seda aasta lõpus. Mäletan, et tõlkimiseks oli kohutavalt lühike aeg. Jõuluõhtul ja vana-aastaõhtul istusime minu juures ja tegime tõlget. See oli õudne. („Kaheteistkümnenda öö“ lavastas Finn Poulsen 1998. aasta alguses – MM.)

Shakespeare´i on meil tõlkinud tunnustatud mehed Jaan Kross ja Georg Meri. Miks teda peab uuesti tõlkima nüüd?

Üks asi on see, et kui sa loed raamatust, siis seal on tärnid juures. Keerad taha märkuste juurde ja loed, mis sellega mõeldud on. Aga kui asi on laval, siis tärni pole. Ei saa panna kurttummade tõlki lava kõrvale, kes seletaks ära, kuidas on mõeldud.
Mina tõlgin ära selle tärni teksti. Juhul, kui need tõlked avaldataks, siis oleks seal samuti tärn ja taga märkustes kirjas, et sõnasõnaliselt oli vot nii.
Need eelmised tõlked on kirjanduslikud tõlked, aga mitte lavalised. Teine asi on loomulikult see, et keel on muutunud. Nelikümmend aastat on möödas. Ikka tuleb tõlkida. See puudutab eriti näitemänge, aga ka tõlkeid üleüldse. Tõlke vanuseks loetakse 30 aastat.

Siis tuleks uuesti tõlkida ka Dostojevski „Kuritöö ja karistus“?

Selles ongi asi. „Tõde ja õigust“, mille Tammsaare oma käega kirjutas, seda väga ei toimetata, see on tema sõnaseadmine. Aga Tammsaare tõlgitud „Kurjatööd ja karistust“, seda juba toimetatakse, säetakse lauseehitust… Need ongi niisugused asjad, tõlkekirjandus käib keele arenguga kaasas. Aga originaalkirjandus jääb nii, nagu ta on.

Kuule, siis on inglased oma Shakespeare´iga suures hädas.

Ongi, nad ei saa sittagi aru, mis seal räägitakse.

Oled sa ise näinud Inglismaal ingliskeelset Shakespeare´i?

Ei, ma olen näinud neid telekast. Olen rääkinud inimestega, kes on ingliskeelsed ja käinud teatris. Mu õemees Peeter Tammisto on kanadalane. Käisid Londonis “Troilus ja Cressidat” vaatamas. Küsisin, palju sa aru said. Ta vastas, et 80%  (Peeter siin peab pausi taas) ei saanud aru. See tähendab, et üldse ei saanud.

Kuidas sa seda tõlkimist kirjeldad, on see raske töö, suur mõnu…?

See on ikka suur mõnu. On. Ma lasen kõik selle… ma ju räägin selle läbi. Shakespeare´i tekstides on kohti, kus võib olla nii ja võib olla naa, et mis see nüüd tähendab… Siis, kui sul on need variandid silme ees, ja mõtled, et mis variandi ma valin… Ja siis äkki, kui sa leiad selle, et keegi pole selle peale tulnud enne, šeikspiroloogid, kes on kommentaare kirjutanud, et hoopis niimoodi on. Helistan öösel kell kaks tuttavale šeikspiroloogile. Ta tõuseb üles, võtab oma riiulist teiste kommentaaridega raamatud välja ja vaatab, et kurat, nii võib olla küll, jah. See on võimas.
Ja pärast on lavastaja just nimelt need read, mida sa oled hommikust peale mõelnud, need kaks sõna… pärast see on välja kärbitud.

Nõnda et sa mängid tõlkides näitlejana kõik läbi?

Jah, loomulikult. Ma räägin ja näitlen nad läbi. Samal ajal kõik see poeesia, mis on, tuleb säilitada. Millise tegelase suhu sa võid panna ühtesid sõnu ja kelle suhu teisi sõnu? Kelle suhu võid panna sõna ***, kelle suhu ei tohi.

On sul plaan, et tõlgid ära kõik Shakespeare´i näidendid?
Ma ei jõua.
Tegelikult oli Shakespeare suur ***, oli suur ***. Eriti tuleb see päevakorrale seoses „Veneetsia kaupmehega“. Tegelikult tegi ta ise liiakasuvõtmist, näitlejatele, oma tsunftile. Teda ei sallitud üldse, oli viimane ***. Need dokumendid on nüüd leitud.

Siinkohal  arutab Peeter pikalt Shakespeare´i näidendite autorluse teemal ja lõpetab jutu, öeldes, et tead, see on niivõrd pikk ja keeruline jutt, et seda pole mõtet Nädalises arutada.

***  tähendavad vägisõnu, mida Peeter kasutab nii, et need ei mõju roppusena. Kirjapildis seda väge pole. Proovige lugedes neid siis ise leida ja välja öelda, mõ

 

WILLIAM SHAKESPEARE

1564–1616

Inglise näitekirjanik, luuletaja, näitleja

Kirjutanud vähemalt 37 näidendit (ajalookroonikad, komöödiad, tragöödiad), 154 sonetti, kaks poeemi, luuletusi.

Ta oli sõnameister sõna otseses mõttes: kasutas oma teostes 31 534 eri sõna, rikastas inglise keelt poole tuhande uue sõna ja pooleteisesaja väljendiga. Inglise keeles jääb tsiteeritavuse poolest alla ainult piiblile. Teda võib julgelt pidada niihästi maailma kõige nimekamaks näitekirjanikuks kui ka ingliskeelse maailma suurimaks kirjanikuks.

Tema kui enim mängitava klassiku näidendeid on tõlgitud vähemalt 80 keelde. Kogutud teosed on ilmunud enam kui 30 keeles, eesti keeles seitse köidet 1959–1975 (tõlkinud peamiselt Georg Meri ja Harald Rajamets ning veel Jaan Kross ja Rein Sepp).

Väike, aga vintske osa uurijaid väidab Shakespeare’i elulooandmete nappuse najal, et tema teoseid ei kirjutanud tema, vaid… siinkohal lähevad arvamused lahku. Tugevamad kandidaadid on riigimees Francis Bacon, kirjanik Christopher Marlowe, Oxfordi krahv Edward de Vere ja Derby krahv William Stanley.

jukalt.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga