Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja

 

See lugu ilmus ajalehes Maaleht 16.septembril

Palun mobiiltelefonid välja lülitada! Ärge pildistage, ärge filmige, ärge segage! Etendus algab!

Hakkasite lugema? Palun lülitage oma mobiiltelefon välja. Eelmist lauset lõpetades ilmus mu arvutiekraanile uudis: filmimees Jüri Sillart on surnud. Ootamatult. Seesama mees, kes 2003. aastal siinsamas Maalehes mulle ja lugejatele ütles: “Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Kes täna nii ilusti ütleks. Ajal kui kultuur ajalehtede esikülgedele vaid siis satub kui kõneks raha või selle puudus.

Seda lugu, mida pühapäeval alustasin, ma kirjutanudki. Kunagi. Lülitage mobiiltelefon välja! Vihma sajab. Lülitage mobiiltelefon välja! Tuul ulub. Lülitage… Lilled õitsevad. Lülitage… Millal viimati kuulsin kedagi ütlevat, et silmad räägivad?


Isiksus ja meeskond

Selle suve teatris räägiti surmast ja surnudki rääkisid, ikka rohkem ehk kui kunagi varem, miks muidu seda märkasin. Mobiiltelefonid lülitati välja seks puhuks, et kuulata ja vaadata Tahkunas ja Värskas, Tõstamaal ja Vargamäel, Viinistus ja Saueaugul… Teatritegijad muide kiidavad nende kohtade väikeste valdade vallavanemaid. Kiidavad inimest. Põhjusega.

Mõte läheb Jüri Sillarti juurde tagasi. Bulgaarlane, lavastaja Mladen Kiselov rääkis pärast Pärnus peetud monoteatrite festivali Pittsburghi teatrikoolist, kus ta tänaseni külalisprofessor on: “Selles teatrikoolis on õpe üles ehitatud nii, et üliõpilaste töö imiteerib tööd professionaalses grupis. Üliõpilane-lavastaja, üliõpilased-näitlejad, üliõpilane-dramaturg, üliõpilane-disainer… moodustavad meeskonna.”

Olen seda juttu kuulnud, mõtlesin siis, kui Mladen kõneles, et Ameerika on maa, mis on üles ehitatud isiklikule ellujäämisele. Teatrikooli tulijate kangelane on üksik kauboi, kes arvestab ellujäämisel ainult oma hobuse, kahe püstoli ja iseendaga. Lavastaja sõnul on vaja teatrikoolis õpetada koostöövalmidust.

Täna tean, miks see jutt mulle nii arusaadav tundus, Jüri Sillart rääkis sedasama oma kinokooli kohta: “Meil on viis professiooni: režissöörid, produtsendid, operaatorid, helioperaatorid ja monteerijad. Nii nad saavad moodustada filmigrupi.

Meie filmikool erineb praktiliselt kõigist teistest selle poolest, seda ma uhkustades ütlen, et meil on väga tugev grupitöö. Juba esimesel kursusel hakatakse koos tegutsema, igaüks oma professiooni järgi. Seda ma ei ole kusagil mujal kohanud…”

 

Päris ajad on alles, aga peidetud

Veel üht sellel suvel kohatud meest ja tema sõnu tahan selles jutus kasutada Valgevene teatri ja kinokunstnik Dmitri Mohhov ütles Tuhalas Nõiakaevu keemist vaadates: “Meie parve linde jääb üha vähemaks.” Sellele tõdemusele on eelnenud vana kunstniku mõtisklus, et mõned noored on sellised, kes ei lase ennast rikkuda.

Neile ei hakka lollus külge ja nemad on kunstnikud elus. Selliseid ära tundes, kuulates ja nähes, õpetades neid ja neilt õppides säilib lootus homsesse. Need noored säilitavad maailma koos hoidva käsitöö-oskuse. Nad on omamoodi hullud… meie parve linnud. Mis siis, et sõna poeet rohkem sõimusõna on täna.

 

Unistused on muutunud argiseks

Loodan, et te pole mobiili sisse lülitanud veel. Kuulake. Selline mõte on mul, et liigne minevikuihalus paneb inimese kinni nii, et ta ei oska enam uut tunda ega tahta. Võrdlus liigse rahaihalusega on siin kohane. Kõige lihtsamalt võib mõelda tagasi, aga ainult selleks, et mõtted liiguks edasi.

Kirjanik Berk Vaher viitab oma läinudnädalases kultuurikommentaaris Vikerraadios samuti sellele, et inimestel puudub tulevikuihalus. See seostub ütlemisega, et pärast meid tulgu või veeuputus. Ka palju räägitud õnnelik olemisega selles elus siin, praegu ja kohe.

Vaher räägib seda juttu Simon Reynoldsi raamatu „Retromaania, popkultuuri sõltuvus omaenda minevikust” põhjal. Seal siis Reynolds ütleb, et ära on kadunud säravad ja lennukad unistused, mis vanasti inimkonda, vähemasti selle läänepoolset osa kannustasid. Vaheri sõnul paneb Reynoldsi raamat küsima, kas poisid tahavad enam saada kosmonaudiks või igatsevad lihtsalt kiiremat Bemmi.

Pöörased ettekujutused 21. sajandist, mis veel eelmise sajandi keskpaigas kirjanike ja lugejate meeli hõivasid, on jäänud kuhugi tagaplaanile või siis on neist omakorda saanud mingisugune armas retro…” kirjeldab kirjanik Vaher.

See on nii huvitav, mida Reynolds šokiks nimetab, et tegelikult ei ole inimeste argielu muutunud, omavahelised suhted, liikumisiviisid, tarbimisharjumused kõik on põhiosas sama, mis 50 aastat tagasi. Kas tõesti oleme nüüd siis oma unistuste tipul?!

Maailm ei ole valmis

Muinasjutud ehk siis lood unistustest on 21. sajandi asukate jaoks muutunud mõistetamatuteks ja arusaamatuteks. Tõepoolest, lendav vaip ja kaugnägemine on täna reaalsus. Aga edasi, millised on tänased muinasjutud? Või oleme me oma unistused ära unistanud ja ainus reaalsus oleks patakas raha, mille eest saab uue fotoaparaadi osta? Kui kõik teevad filme, kui kõik kirjutavad raamatuid, kui feispuugisein on ajakirjandus… kes siis loeb, kes vaatab, kes kuulab.

Kui vähe me tegelikult ikkagi teame sellest, mis sünnib maailmas, millise uue muusika lõi Jaapani noor helilooja, kes elas üle sealse enneolematu looduskatastroofi? Millist romaani kirjutab täna vana mees Hiinas?

Tegin hiljuti üht intervjuud iraani noore lavastajaga. Meid vahendas kaks tõlki. Küsisin Homayunilt, kas saaksime teineteisest aru, kui kohtuksime seal, kus ei ole peale meie kedagi selgitamas, ja ta vastas, et kindlasti, paremini kui nüüd.

Et mõista maailma ilu ja üksteist palun lülitage mobiiltelefonid välja. Vaadake ringi. Vahel. Maailm ei ole valmis ka täna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga