Pildil : Anna Haava, Aino Kallas, Betti Alver, Ilmi Kolla, Ella Ilbak, Elo Viiding, Lydia Koidula, Marie Under, Debora Vaarandi. Fotograaf Leela Mia Auväärt.

Kohepean lugejaid kurvastama, et minu allolev ülivõrdes jutt on mingil moel vaid järelehüüe väga heale lavastusele, etendustele, mida enam ei mängita.

Mida ma siis nägin? Nägin lavastust, kus 10 tüdrukut ja üks poiss, keskkooli lõpetajad, mängivad Eesti kultuuri jaoks tähtsaid tegelasi. Vaatajaile jutustati kultuurilugu. Naiskirjanikele, keda tüdrukud mängisid, oli tehtud professionaalne portreegrimm. Ja need tüdrukud ja poiss mängisid selle grimmi ja kostüümi sisse elava isiksuse oma karakteri, energia ja iseärasustega. Vaatajana ma uskusin, et jah, just selline võis olla Elo Tuglas, selline Betti Alver, selline Anna Haava, selline Aino Kallas…

Loe edasi Parnassiemandad lõpetasid ja lõpetavad →

Ivar Põllu varasematest suvelavastustest on meeldejäävaimad „Serafima+Bogdan” 2021., „Emajõe ööbikud” 2019. ja „Odysseia” 2015. aastast.

Kui ma lavastaja Ivar Põllule Tartu Uue Teatri lavastuse „TAPTY1985. Laskumine orgu”kohta küsimusi esitan, vastab ta mulle kohe, ei küsi aega mõtlemiseks. Vastab nii, et see ei tekita ainult tahtmist lavastust kindlasti näha, vaid ka mõtet, kas peale selle on üldse veel vaja sel suvel midagi vaadata. Kui jutu lõpetame, kirjutab ta: „Praegu ma jutustasin pool sisu ära, aga ma pole kindel, kas seda kõike ära anda. Las ma veidi mõtisklen selle üle.”

Kõik kokkulangevused on juhuslikud

Pärast mõtisklemist saan Ivar Põllult sellise lavastust tutvustava kirja: „Lavastus on Tartust ja selle tüüpidest. Kuulsusi me ei näita, ei parodeeri. Muusika ja laulud on tuntud, loodud Tartu luuletajate sõnadele, neist on valminud uued seaded ning need kõlavad otseesituses kohapeal.

Publik kuuleb kogu etendust – 3 vaatust – kõrvaklappidest, nii et heli on väga lokaalne ja intiimne. Seega: olgugi, et mänguplats on park keset linna, on vaatajakogemus isiklik, näitlejad on oma häälega väga lähedal.

Loe edasi Teatrisuvi 2025: kõik kokkulangevused valikut tehes ei pea olema juhuslikud →

Ütlesin mõni päeb tagasi professor Ülo Vooglaiule, et saan seitsekümmend ja teen sellelpuhul oma viimase raamatu. Sain temalt ta noore häälega pahandada. Ta ütles, et vähemalt 20 produktiivset aastat on veel ees. Ja seletas, et alles selles eas tekib inimesel võime näha asju mitmes kontekstis korraga. Ülo teab, ta ise saab kohe 90.

Ma olen vananedes tähele pannud, kuidas arstid ei ütle enam, et nad ravivad mu terveks. Heal juhul öeldakse, et me aitame sind. Kuuskümmend aastat tagasi, kui lapsena vahel haige olin, siis iga arstitädi ütles, et sa saad varsti terveks. No ja sain ka.

Vananemisega inimese „skafander” laguneb. Kellel varem, kellel hiljem, aga sellest ei pääse. Nägemine, kuulmine, reaktsioonide kiirus, puu otsa enam ei roni ja kiiresti üle tee ka ei jookse.

Loe edasi Kuidas vanaks saades mitte kibestuda?* →