Pühamast püham

Külas surevad inimesed nälga. Keskuses peetakse koosolekut ja arutatakse, kuidas jagada lastele kolm supilusikat kalamaksaõli päevas. Kaude ehk, aga tuleb ju tuttav ette? Mõni päev tagasi suri näitleja Raine Loo. Jah, ei läinud nii… Olen viimasel aastakümnel mõnigi kord, kui on jutuks tulnud, soovitanud tegijatele, et nad kustuks Raine Loo külalisena mängima. Ja ma ei teagi, kas ta ise ei tahtnud või ei julgetud kutsuda.

Mul on meeles me viimane kohtumine. Põgus hetk Tartus Riia mäel. Raine oli koos oma mehe, akadeemik botaanik Hans Trassiga. Akdeemikul oli peale Raine toeks raske jalutuskepp. Ma ei söandanud sekkuda. Raine mind märkas, naeratasime teineteisele äratundmise märgiks. Soliidne vanapaar istus tellitud taksosse ja läks.

Mäletan, et mõtlesin siis sellest, et sõideti ilmselt arsti juurde. Ja seda ka, et loodetavasti saab akadeemik ette ilma järjekorrata.

Raine Loo oli 24, kui mängis paruniprouat Jaan Tooming lavastuse „Laseb käele suud anda”. Veel on neid, kes seda mäletavad. Loe edasi Pühamast püham

Elusad järelehüüded

Ajakirjanik Raul Ranne käis külas. Ajasime juttu ilmunud “Surnute raamatu” valguses. Hiljem jalutasime Raikküla mõisnike Hauametsas, see andis hääbuva hiilguse kõigele.

Pildistas Eero Vabamägi. Lugu ilmus Postimehe Arteris. Meeldiv oli.

Ajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi on aegade jooksul eri väljaannetes avaldatud järelehüüetest ja mõjukate lahkunute mälestuseks kirjutatud tekstidest kokku pannud «Surnute raamatu», mis hoolimata kõhedast kõlast äratab ellu helgemad mõtted lahkunud suurkujudest.

Sõites Raplamaale Mikomäe maakodusse, meeles eelmisel õhtul «Surnute raamatust» loetud tekstid, mõtlen, et järelehüüe lahkunule ei pea olema sugugi imal ja silmakirjalik. See võib olla kaugelt enam kui formaalne ja puine nekroloog. «Surnute raamat» sobib tegelikult päris kenasti samasse ritta, kus on ees Voldemar Panso kirjutatud «Portreed minus ja minu ümber» ja ka Heinz Valgu mitte väga ammu avaldatud «Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!». Sest tekstid selles on tundliku sulega kirjutatud väikesed portreed autorile ja küllap paljudele teistelegi olulistest inimestest. Ja ajast, milles nad elasid. Loe edasi Elusad järelehüüded

Tiina Naarits: Kriis on see oht, mis meie jalgealuse kõikuma paneb

15 aastat tagasi kriisinõustamise ja eneseleidmise keskuse Mahena asutanud kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn räägib kriisist eranditeta vaid seoses inimeseks olemisega. Hädaolukord, kriis, trauma on omavahel hästi seotud mõisted. Psüühiliselt võivad haavad olla sama sügavad ja valusad nagu füüsiliselt. Suurt kaotust ja valu kogedes on vajalik psühholoogiline esmaabi.

Tiina Naarits koos kass Hajiga. Varjupaigast võtud kassi tõi Tiinale tütar, kes pani talle ka Jaapanikeelse nime. ” Tema on lugu on tore, sest pool aastat arvasin, et traumeeritud kass ei hakka end kunagi näitama ega nurruma, tahtsin lastelugu kirjutada kassist, kes ei osanud nurruda. Läks vaja kuus kuud ja siis oli kui vahetatud, enam ei kartnud, nurrub vahetpidamata ja on alati lähedal, kui olen kodus.” Pildistas Sven Arbet

Me suhtlesime psühholoog Tiina Naaritsaga viimati 20 aastat tagasi, ometi oli taaskohtumine selline, nagu oleksin kohtunud vana ja väga hea sõbraga.

Julgen talle öelda, kuidas mus tekitab sügavat vastumeelsust hetkel käibel olev loll-loosung: „Head kriisi ei tohi raisku lasta!”. Juba kriisi ajal algab inimeste petmine, kasutades ära seda, et nad on hädas. Lihtne näide on kaitsemaskide hinnad.

Tasakaalukas, oskuste, kogemuste ja teadmistega spetsialist kinnitab mu intuitiivset ja emotsionaalset mõtet, öeldes: „Kriisi ärakasutamine on kõige suurem alatus, mis olla saab. Mind see loosung riivab ka, kohe väga. Kriisis ei tohiks ühelegi hinnangule kohta olla. Kui kellegi jaoks on miski asi kriisis hea, siis ta peab toimetama sellega, mitte müües seda. … aga hea kriis? See sõnum võib inimesele, kelle jaoks on tegemist tragöödiaga, olla täiesti hävitav.” Sellist juttu saab Tiina Naaritsa sõnul ajada vaid inimene, kes ise kriisi ei koge. „Inimene, kes ei saa aru, mida tähendab kriisi traumaatiline mõju. Lööklaused, milles on hinnang sees, on kriisiajal äärmiselt küünilised.”

Ütlesid, et tegeled hetkel suurkoondamisega. Saad seda seletada?

Koroonakriis on toonud täiesti uudseid kogemusi, kuna ma ei ole kunagi varem ainult telefoni või videosilla vahendusel nõustanud leinavaid või traumeeriva sõnumi saanud inimesi. Loe edasi Tiina Naarits: Kriis on see oht, mis meie jalgealuse kõikuma paneb

MD PhD Madis Rahu: Arsti parim omadus on patsient ära kuulata

Doktor Madis Rahu ootab pärast eriolukorda meditsiinis patsientide vastuvõtuaja pikendamist. Arsti tööd nimetab ta ka arstikunstiks.

Meditsiinidoktor Madis Rahu (55) on oma sõnul vähemalt viimane kümme aastat teinud sellist tööd, mida ta tegelikult teha tahab. „Olles ortopeed, ravin kõiki inimesi, aga ka tippsortlasi. Põlveliigesed, õlaliigesed, hüppeliigesed…” Tipparst soovitab arstiks saavatele residentidele, et nad käiksid läbi kõik haiglad, kus tehakse neid huvitavat erialast tööd. „See annab arusaamise ja oskuse inimesi hinnata.” Ka erameditsiinis töötamist peab doktor õpetlikuks. „Erameditsiin näitab ära, mis puust sa oled. Kellel on järjekord kuu aega, kelle kaks päeva – see on konkurentsivõime indikaator.” Loe edasi MD PhD Madis Rahu: Arsti parim omadus on patsient ära kuulata

Kevad üleilmse relvarahu valguses

Üleilmse relvarahu püüdlus, mille ÜRO märtsi lõpul välja hüüdis, tundub, isegi siis, kui jääb hüüdjaks hääleks kõrbes, tähtsaim kavatsus viimase aja üleilmsete tähtsate kavatsuste seas.

Eestimaa külataevas lendas taas lennuk. Ma selle sõjalennukiks registreerisin, sest koroonaviirusega seoses on hetkel muud lennud ju lennatud. Me aia lähedal oleval Kuusiku lennuväljal veel aktiivne tegevus ei käi.

Eestimaal on kevad. Need, kellel on aega mõelda sellest, mis muutub, kui koraanavaatemäng lõpeb, avaldavad lootust, et üks osa eestlastest otsustabki maaelu kasuks. Ma muidugi ei kujuta ette, mis sunniks inimesi linnupulmasid vaatama. Ma alles nüüdses vanuses märkasin, kuidas kurameerivad tihased lendavad uljamalt kui muidu. Lennukaared ei ole ratsionaalsed, et punktist punkti, vaid tehakse uhkeid kunstilisis pööranguid. Kuidas seletada sõjatehase juhatajale, et rõõmu saab tunda ka sellest, kui oled kurvastanud sellepärast, et su puu otsa viidud uus kuldnokapesakast kuldnokkades huvi ei ärata, aga siis märkad, kuidas kaks pisut armuhullu sinitihast kahekesi koos seda pesa revideerivad. Mis rõõm seda näha on! Muidugi ka relvade ilust on kirjutatud. Relvi on lausa ülistatud. Loe edasi Kevad üleilmse relvarahu valguses

Loe, see loeb