Mihkel Smeljanski, naljariided kuulsuse pärast seljas

In memoriam MIHKEL SMELJANSKI 8. III 1950 – 21. II 2020

Saatus tegi Mihkel Smeljanskile veel selle vingerpussi, et lasi tal sisuliselt laval surra. Või mida muud see tähendab, kui ta läheb ära just siis, kui kogu Eestile on teada antud, et vabariigi president annab talle auraha. Elu eest, selle eest, et oli näitleja ja laulja. Just selle järjekorras, mis siis, et silma hakkas ta tervele Eestile bändist Kuldne Trio. Ka need, kes kunagi teatrisse ei saanud, teadsid, et ta on näitleja. Loe edasi Mihkel Smeljanski, naljariided kuulsuse pärast seljas

Liiga palju õnne

Jah, õieti ainus asi, mis mulle väga ei meeldinud esmaspäeva õhtust – et Eesti vabariigi sünnipäeva peo korraldajad kokkukutsutud Ugala teatri suurele lavale tansima panid. Apelsini pilli järgi. Sinnasamma, kus mõni tund tagasi vormistus kunstiline pilt „viimasest õhtusöömaajast”. Linnulaud, kui soovite. Vägevad pilgud linde mänginud näitlejate silmis ja need tiivalöögid, mis vähemasti julgustasid mõtlema, et lendutõus on veel võimalik. Keelega ja meelega! Loe edasi Liiga palju õnne

Valda Raud – tõlkija, kelle hea maitse määras maitse

Äsja kirjastuses SE&JS  ilmunud, tõlkija Valda Raua elust ja loomingust kõneleva raamatu „Üks elu” lõpus on tema tõlgete nimekiri. Seda lugedes võib mõista, mis määras, et eestlaste aadressiks ei saanud kunagi Sovetski Sojuz.

Valda Raua (29. I 1920 – 8. X 2013) tõlkeraamatute bibliograafia saab alguse 1945. aastast: „Jemeljanova, Nina. Kirurg: lühiromaan. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1945. 138 lk.” Jah, just see raamat, mis enamikule ilmselt midagi ei ütle. Samal aastal ilmub ka Valda Raua vene keelest tõlgitud „Botaanika õpik keskkooli VIII klassile”. Veel üks botaanikaõpik antakse tema tõlkes välja aasta hiljem ja siis tulevad riburada Aleksandr Ostrovski näidendite tõlked. Võib arvata, et Ostrovski oli 1940. aastatel Vene punavõimude soosingus, aga vaevalt oskas Valda Raud arvata, et näidendeid „Kaasavaratu” ja „Äike” ka 21.sajandi teisel veerandil teatrites üle maailma ikka mängitakse. Või hoopis tundis hea kirjandusliku maitsega Valda Raud Ostrovski näitekirjaniku geeniuse ära? Edaspidine tõlketegevus laseb seda viimast uskuda küll. Loe edasi Valda Raud – tõlkija, kelle hea maitse määras maitse

Taaskasutusaeg. Murranguaja inimesed

Vaba Lava kuraatorprogrammi lavastus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pani taasmõtlema sellele, kui erinev koht oli eestlastel ja Nõukogude Eestil suures Nõukogude Liidus. Ma ei hakka seda alljärgnevas loos seletama, aga see on nii.

Svetlana Aleksijevitši raamatu „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pealkiri vene keeles on „Время сэконд-хэнд”. See venekeelne on iseloomulik ajale, mis saabus Nõukogude riigi kokkuvarise misega.Tolle aja taustaltuleb üsna räige tunne, kui jääda Tallinnas lugema reklaame ja kasvõi kaupluste- kõrtside nimesid majaseintel. Ma arvan, et võõras ei saaks aru, miskeelses riigis ta viibib. Seda tegi vabaduse tulek tõesti ka meiega, et venekeelsed kirjad kadusid, aga pikapeale ei asendanud neid eestikeelsed – esikohale ei saanud eesti keel. Loe edasi Taaskasutusaeg. Murranguaja inimesed

Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti

Seni, kuni mina sõnu otsin, et alustada, juhib lavastaja Hendrik Toompere me jutuotsa hetkega rajale, kuhu ehk oleksime nagunii jõudnud – mida on maailmas uut. „Kogu sellel rääkimise asjal on üks teine foon ka viimasel ajal. Kui sa kuskil sõna võtad, tekib sul kohe mingi tohutu hulk vaenlasi. Nagu parv tuleks peale. Nagu oleks maal vikatiga heina niites herilase pesa puruks löönud.”

Kas sa arvestad seda, kui avalikult üles astud?

Ei arvesta. Ma ei kahtle oma seisukohtades ja arvamustes, kui neid esitan, aga… see on tüütu, kui sa näed kurjasid ja rumalaid reaktsioone. Pead ära jooksma nii, et kummikud lendavad jalast. Ma tahaks rahulikult olla.

Kirjutad Facebookis oma elupilte. Sul on hea detailitaju ja märkamisvõime. Äratad kujutlusvõime, kui mõtteid üles kirjutad. Seal ju ka tekivad vastasseisud?

Ikka, ikka. Loomulikult. Ma märkan, et ma viimasel ajal kirjutan oma mõtted üles, lasen neil avalikult kaks tundi olla ja siis tõstan selle teksti ainult endale nägemiseks kõrvale. Käsitlen FBd oma mõttepäevikuna. Mitte ainult loomulikult.

Saan sinust aru, aga see on jube kurb ikka ka.

See on seotud ka vanusega. Nooremana mõtled… no sinusse siis suhtutakse teistmoodi. Ma saan 55, ei ole enam päris poisike. Ma ei taha endale enam mingeid asjatuid sekeldusi kaela. Loe edasi Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti

Loe, see loeb