Kirill Käro – Lasnamäe poisist Moskva ja kogu Venemaa tuntud filminäitlejaks

Venemaa üks kuulsamaid filminäitlejaid Kirill Käro on Lasnamäe poiss. Ta on sealpool piiri teinud kaasa enam kui sajas filmiprojektis. Neist värskeim on ühtaegu müstiline ja filosoofiline seriaal «Пассажиры» („Reisijad”).

8-osalise seriaali «Пассажиры» esimene osa esilinastus Venemaa voogedastusplatvormil Start 24. detsembril. Kirill on selles seriaalis taksojuht. Ta autosse satuvad surnud inimesed, kellel on elus jäänud miskit enda jaoks lahendamata.

„Reisijate” 4. seerias mängivad esimest korda koos Kirill Käro ja teine Vene filmikuulsus Julia Aug, kelle lapsepõlv ja noorus möödus Narvas. Selle filmi iga seeria kestab 20 minutit.

Julia Aug on filmis kohtunik. Ta jääb lifti kinni. Kuulab seal poja sõnumit, kus too ütleb: sa ei ole enam minu ema ja me enam ei suhtle. Hetke pärast ütleb üles naise süda. Kui lifti uksed avanevad, seisab taamal oma kollasele taksole toetuv Kirill Käro. Julia pöörab ennast tagasi lifti poole ja näeb ennast surnuna. Ta istub taksosse ja algab dialoog. Selgub, et kohtunik on mõistnud viieks aastaks vangi oma poja sõbrad ja tema pruudi. See pruut kohtunikule ei meeldi.

Dialoog on tihe ja nüansirikas, emotsionaalne. Pausid kannavad. Ja siis kohtunik meenutab, kuidas ta 16aastasena käis ühe bändi kontserdil, kuidas nad sõbrannaga endid tualetis nahka riietasid ja harjad lakiga pähe kammisid. Taksojuhi telefoni ilmub kiri, et marsruut on kindlaks tehtud. Nad sõidavad selle kultuurimaja ette, kus miilits toonase kontserdi laiali ajas. Kohtunik ütleb, et sai oma vanematelt sellise keretäie, et magas kolm päeva kõhuli. Seejärel astub ta kultuurimaja uksest sisse, taamal paistab ere valgus…

Kirill Käro räägib Maalehe lugejatele oma elust ja filmitegemisest. Tõtt öelda – kui me jutuajamises kokku leppisime, imestas ta, et Maaleht peaks ju kõnelema hoopis põllumajandusest. Jõudsime selleni, et ka kodumaa on maaga seotud. Neid sõnu ütleb Kirill eesti keeles.

Niisiis joomegi arvutipildi vahendusel temaga pühapäevahommiku kohvi – üks Moskvas, teine Raplas – ja räägime. Loe edasi Kirill Käro – Lasnamäe poisist Moskva ja kogu Venemaa tuntud filminäitlejaks

Kõigest on saanud meelelahutus

Aja märk näib olevat, et ühiskonnale tähtsad teated on hakanud valguma uudistesaadetest meelelahutuslikesse magasin-tüüpi saadetesse.

Paar näidet viimase aja meelelahutussaadetest. „„Ringvaade” toob vaatajate ette Eesti elu kirevaimad tegelased ja suurimad seiklused. Saatejuhid Marko Reikop ja Grete Lõbu on otse-eetris ning igav nendega ei hakka!” ütleb saadet tutvustav reklaamtekst. Loe edasi Kõigest on saanud meelelahutus

Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde. Loe edasi Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Armasta mind armasamini enesest

Trad Attack laulab, et armastada võiks armsamini päikesest ja kuust. Kuulates on tunne, et see laul on loits.

Jääb mulje, et Trad Attacki laul on loits, mis äkki kuidagi geene mööda on tulnud meie juurde 21. sajandisse. Alles pärast selle tõdemist avastasin, et Sandra Vabarna ja teised ansambli liikmed seda lugu ise ka loitsuks ütlevad. Muidugi ei tuleks siin imestada – nad seal ansamblis on ilmselt õppinud, mis loits tähendab ja seda ise kogenud. „Sütti, sütti lõke! Sütti, sütti lõke!” meenub mulle pioneerilaagri-aegne loits. Kirjutasin selle siia meelega, et rõhutada loitsu ideoloogia vabadust. Loe edasi Armasta mind armasamini enesest

Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi

Ilmus kuukirjas Kollane päev. OÜ Kollased taskud kuukiri nr 69/70, november/detsember 2020. Kuukiri koos looduselisadega on ilmunud juba viis aastat.

Margus Mikomägi: „Surnute raamatu” aasta oli

Miks ma nii ütlen? Sesse kevadesse jääb ju ka üks üsna eksperimendi moodi teatritegemine (lavastus „Koos”)… Need teatritegemised pisut rikkusid mu rahu. Panid mõtlema selle peale taas kirjutamisel, et see ei too kaasa aplausi. Teatriga on nii, et etenduse lõppedes (ka sel mu viimasel, vaatamata sellele, et meie mängitu kanti vaatajatele ette suurel ekraanil) järgneb aplaus. Loe edasi Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi

Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust

Maaülikooli kultuuriantropoloog Argo Moor ütleb, et kui eestlasi üldse midagi ajaloos iseloomustab, siis on see erakordne suhe puude ja maaga.

Argo Moor räägib, et eestlased on väga vähe kristlik rahvas. Sellepärast, et puhast kristlikku perioodi on meil olnud väga lühikest aega. Eesti ühiskonnas korduvat diskussiooni, mis isegi on käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga väga ebausklikud, peab ta sügavalt valeks. „Selles väites religioossus samastatakse kristlusega. Siis öeldakse, et me oleme ebausklikud. See tegelikult on vihjamine animistlikele uskumustele, mis ei sobitu materialistliku loogikaga. Õige oleks öelda, et eestlasi iseloomustab konfessioonide väline religioosne hoiak, mis suuresti on animistliku meelelaadiga.”

Saame me, eestlased ennast enam nimetada maarahvaks?

Eesti kultuur 19. sajandini oligi ainult maakultuur. Seda nimetatakse ka talupojakultuuriks, aga mulle maakultuuri sõna meeldib rohkem. Meil ei olnud ju oma aadlikultuuri ega linnakultuuri. Ainuke, mis oli, oligi maarahva kultuur. Loe edasi Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust

Loe, see loeb