Buldooser on asendunud ekskavaatoriga

  1. juunil 2017 otsustas Rapla vallavolikogu, et Rapla linn on korvpallipealinn.

Kui vallavolikogu otsust tegi, olid nii Rapla linna, valla kui kohe ka maavanemata maakonna muusikud, koori- ja tantsujuhid, noor tantsu- ja laulurahvas Tallinnas peol. Mina lugesin sellel ajal Mats Traadi romaani „Puud olid, puud olid hellad velled”. Õhus oli sel hetkel, arvan, et kohe on ees uute kohalike omavalitsuste valimine. Uus pealinn kuulutatakse välja valla sünnipäeval 1. oktoobril, valida saab 15. oktoobril.

Arengukava muutub

Kui asjad on untsus, siis tuleb enamasti vabadust juurde anda. Minu vald muudab praegu arengukava, mis koostatud aastani 2025. Loe edasi Buldooser on asendunud ekskavaatoriga

Rein Ojaga Lembit Ulfsakist: Laval säramine nõuab omaette olemist

Lembit Ulfsak saaks 4. juulil 70aastaseks. Näitleja suri kevade hakul, 17. märtsil. Räägime teatrijuttu Draamateatri juhi Rein Ojaga garderoobis, mida nad koos jagasid kümme aastat. Kolmandaks garderoobikaaslaseks on tänaseni Ain Lutsepp. Kolm nime on senimaani kirjas ka garderoobi ukse kõrval.

Lembitu grimmilaua peegli küljes on foto, esimese pilguga vaatan, et ta on pildil Mikk Mikiveriga. Vaatan lähemalt ja küsin Reinult, miks just see pilt. Ta ütleb, et see on tehtud Lembitu soovil: pildil on Rein Sigismund Freudi grimmis ja Lembit nii, nagu ta on. Kas just identsed kaksikud, aga nagu kaksikvennad kindlasti. Loe edasi Rein Ojaga Lembit Ulfsakist: Laval säramine nõuab omaette olemist

Laulupidu jääb!

„Jätke vihmavarjud koju ja heisake sinimustvalged rahvuslipud!” kutsuvad üles kohe ees oleva XII noorte laulu- ja tantsupeo korraldajad. Üleskutse, kus argine ja ülev koos. Pidu, kus esinejad on vabas Eestis sündinud. Võib mõelda, et see pidu on  enda taas rahvaks laulmise ja tantsimise koht.

Kõndisime hiljuti koos kolleegidega Lahemaal alla orgu jooksval metsarajal. Mõtlesin ringi ja taevasse vaadates mõistele pühakoda. Isegi Taevaskoda on meil ju olemas. Looduse loodud. Ja öeldakse: meil on laulu kaar. See kõik jääb me elukaarde sisse. Loe edasi Laulupidu jääb!

Vahur Laiapea, Afganistani vang

Vahur Laiapea sõnul pole temas viha. Ta ei vihka teda Afganistanis Talibanile maha müünud teejuhist reeturit. Räägime surma ees seisnud mehe maailmakäsitlusest.

Vana Viiralti, tänase Kuku kohviku aegade algusest tuttavad baaridaamid tervitavad Vahurit nagu vana tuttavat ja soovivad talle sellest katsumusest väljatuleku puhul õnne.

Olete 56aastane. Meie kultuuriruumis meie elu ajal pole olnud kombeks inimesi tänaval kinni võtta ja maha lasta.

Meil tõesti jäävad sellised asjad selja taha. On piirkondi maailmas, kus see on tavaline. Afganistan on üks sellistest, kus tapmine on saanud kultuuri osaks. Jah, võibki nii julgelt öelda. Seal tapmine ja vägivaldne surm on igapäevased asjad. Läbi aja, kuid eriti pärast 1979. aastat. Loe edasi Vahur Laiapea, Afganistani vang

Elu kuldses puuris

Kuklas tuksatab seda kirja pannes: ära kirjuta, see ei aita kedagi, see otsus on nüüd tehtud. Raske on valida, mis tähtis on. Õigemini, mis on tähtsaim. Kui meie oma kultuuriinimeste hääl oma riigis enam mitte midagi ei tähenda, siis kas mul on Raela Kuuris mõtet mõelda islami maailmavallutamisest, sellest, et maakera on ülerahvastatud, et üleilmastumine kaotab rahvused, et kusagil surevad inimesed janusse, või sellest, et mul tulevikus ehk avaneb võimalus rongiga Riiga või Berliini teatrisse sõita. Tuleb teha valikuid elus, ütleb sisemine hääl.

Küsin tänases lehes Vahur Laiapealt, kas teda ei häiri, et Afganistani vanglast pääsemine on talle palju toonud suuremat avalikku tähelepanu kui varasemad 30 dokumentaalfilmi. 80aastane dirigent Neeme Järvi ütles hiljuti, et elame kõige vaesemal ajal. Üha enam kuuleme jutte tehisintellektist. Keegi kusagil mõtleb varumaailma loomisest Marsil. Loe edasi Elu kuldses puuris

Siim Kallas: „Oma raha ootus Eestis oli kolossaalne”

Siim Kallas oli 25 aastat tagasi Eesti Panga presidendina üks Eesti krooni tuleku võtmeisikuid. (Fotod: Sven Arber, ilmus Maalehes)

Veidi enne Eesti krooni tulekut käisin paaril korral tolleaegse Rakvere kuulsaima baari – oli vist nimega Wirma – baaridaamile turvameheks ja rahakandjaks. Rublasid kogunes ööhakuks nii suur hulk, et see tollal õbluke ilus naine ei olekski jõudnud seda koju kanda. Arvuteid ei olnud, pank avati kell 10 hommikul ja Lennart Meri ei olnud veel presidendiks saanud. Oli aasta 1992.

Umbes samal ajal kõndis Siim Kallas üksinda Washingtonis Potomaci kaldal. Ta oli Eesti Panga presidendina Ameerikas, et kirjutada alla IMFiga (rahvusvaheline valuutafond) liitumise protokollile. „See on kindlasti üks eredamaid hetki minu elus. Kõndisin ja teadsin, et järgmisel hommikul hakatakse mind survestama, et lükkaksime oma rahareformi edasi. Mingil hetkel olin ikka täielikus kabuhirmus. Sain aru, et kõik sõltub ainult minust, kas lükkame edasi või mitte. Muidugi olid Eestis kõik seda meelt, et teeme rahareformi ära… aga mu mõte liikus sinna ka, et mis siis, kui teeme ja hoopis ebaõnnestume…”

Millega see Ameerikas käik lõppes?

Mina ütlesin, et meie reformi edasi ei lükka ja IMFi juht ütles seepeale legendaarsed sõnad: „Teie olete riik, teie teete omad otsused, meie teid aitame. Aga te olete keeriselistes vetes (in turbulent waters” Loe edasi Siim Kallas: „Oma raha ootus Eestis oli kolossaalne”

Loe, see loeb