Monoloog

Vabadus on kureeritud paratamatus

Lisa kommentaar

alt

Selle pildi tegi kunstnik Mats Õun Telliskivi loomelinnaku F hoones 6.veebruaril 2013, Vaba lava pressikonverentsil. Pildi nimi on KUULAJAD. Vasakul lavastaja Marat Gatsalov,  paremal Linnateatri direktor Raivo Põldmaa.  

 

Veebruari Teatriküljed Rapla Sõnumite vahel ehk: Vabadus on kureeritud paratamatus

 

Märt Meos: „Hetkel keerleb enamik teatreid nagu mingis suletud rattas, mille läbivaks märksõnaks on raha. Kogu repertuaar on paratamatult allutatud sellele. Ideed, need kõige tähtsamad, kipuvad teatrist kaduma.“

 

Raivo Trass: „Pealisülesanne, sündmus, tegevused… analüüs, teised plaanid, näidendi või dramatiseeringu lahtivõtmine, seletamine ja uuesti kokku panemine. Panso sellest meil lähtus ja seda ka omal moel täiendas.“

 

Lev Erenburg: Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini. Ometi on ta tähtis.“Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini. Ometi on ta tähtis.“.

 

Kristiina Reidlov: „Vaba Lava on moodustanud nii kodu- kui välismaise võrgustiku ehk mütseeli. Peale Tallinnas Telliskivi loomelinnakus asuva Vaba Lava peakorteri on meil väiketeatrite ja vabatruppide jaoks olemas sõsarlavad mujal Eestis (nt Tartus ja Narvas), kus Vaba Lava kuraatorprogramm järjepidevalt roteerub.“

 

Kristo Viiding: „ Selliseid „põlevaid” lavastajaid, kes näitlejat kodus üksinda asjaga edasi tegelema inspireeriks, on vähe. Muidugi on see ka näitleja enese töömetoodika küsimus.“

 

Anzori Barkalaja: „Eriti tähtis on distsipliin loomealtide organismide jaoks, aga meil paraku sellest räägitakse liiga vähe. Distsipliin aitab loovuspotentsiaalil avarduda. Lihtsalt aur ei tee mingit tööd, hajub laiali, aga kui ta ajada katlasse, tekib surve. Distsipliin on see katel, mis aurule annab kontsentreerumise koha ja võimaldab teda suunata, muu hulgas kasuliku töö tegemiseks.“

 

Need mõttekillud ja teised asuvad veebruari Teatrikülgede külgedel paratamatult omavahel dialoogi. Loe see loeb!

 

Teatrikülgede kirjutaja Margus Mikomägi

 

 

 

 

 

Monoloog

Tahame muuta maailma paremaks

Lisa kommentaar

 

alt

Tšiili näitlejad pärast etendust.

 

Tallinna Linnateatri festivalil „Talveöö unenägu“ mängisid külalised Ladina Ameerikast, Peruust, Boliiviast, Argentiinast ja Tšiilist.

Tšiili näitlejad mängisid lavastaja Marco Layera eestvedamisel eestlastele näidendit “Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” ehk siis hispaania keeles „Tratando de hacer una obra que cambie el mundo“. Sama näidendit mängisid sama lavastaja juhtimisel meie Vabanäitlejad möödunud suvel Jänedal „Pulli tallis“.

alt

Jänedal.

 

Tšiili (alg)versiooni vaatas Jänedal mänginud näitleja Leino Rei, kes oma mõtted fikseeris nii:

Loe edasi Tahame muuta maailma paremaks →

Määratlemata

Peterburi meisterlavastaja äratas Eesti näitlejaid

Lisa kommentaar
See lugu ilmus reklaamiveeru võrra lühemana ajalehes Postimees.
 
alt
Lev Erenburg.

 

Lavastaja Lev Erenburgi nädal aega kestnud meistriklassist Tallinnas käis läbi paarkümmend Eesti näitlejat. Vabakutselisi ja kutselisi, noorukesi ja kogemustega. Enamus pidas vastu kursuse lõpuni. Meistriklassi lõpus oli Erenburg peaaegu kindel, et tahab lavastab Eestis James Goldmani näidendi „Lõvi talvel“. Plaan on tulla aprillis uuesti ja peale teist meistriklassi otsustada, kes täpselt ta lavastuses osad saavad ja mängima hakkavad.

 

  • „Teatris on demokraatia väga pehme tupp, milles on peidus režissööri terav mõõk.”

  • „Komöödia on tragöödia, mis ei juhtu minuga.“

  • „Shakespeare näidend „Hamlet“ on Elbrus, mille nõlvad on täis seda vallutama läinud alpinistide kehasid.“

  • „Tekst on teatri vormi element, mis vananeb kõige kiiremini.“

 

Need on vaid üksikud tsitaadid, mis meistri suust üles kirjutasin. Tegelikult vabastas meister mind miskist „lavahirmust“ ja andis eneseusku juurde.

 

Lev Borissovitš, kuidas mängida armastust?

Mulle tundub, et armastust mängida ei saa. Mängida saab konkreetseid asju. Näiteks: ma tahan teda endaga voodisse saada. Ja seda segab see ja see ja see.

Loe edasi Peterburi meisterlavastaja äratas Eesti näitlejaid →

Dialoog

Rahas on poeesiat, ütleb Siim Kallas

Lisa kommentaar

alt

Siim Kallas.

 

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas teatrist, kirjandusest, rahast ja kultuurist.

 

Siim Kallas, te ei pidanud väga heaks mõtteks ajaloo tõlgendamise teatristipendiumi andmist NO99 teatri lavastusele “Reformierakonna juhatuse koosolek”. Ütlesite, et olete seda lugenud ja jäi meelde ka see, et teie väitel seal kindlasti nii ei ropendata, nagu see NO tekstis kirjas on.

See ei olnud minu jaoks, jah, just väga hea mõte. Miks? Vaadake, kui minna raamatukauplustesse, siis seal on ühtedel riiulitel ajalugu ja teistel päevapoliitika ehk siis inglise keeles history ja current affairs (päevakajalised teemad, päevateemad ‒ MM). Neis viimastes on massiliselt raamatuid Putinist, Obamast jne.

Mul on siin oma raamaturiiulis, kus kõrval ma istun praegu, neid ka palju. On kunagi ostetud ja, kui neile praegu sisse vaatan, ei leia sealt ajaloolist väärtust. Neid pole mõtet lugedagi, sest mingisugune pikem ajaline distants peab olema. Ses mõttes, ma arvan, see NO tekst ka ei ole veel ajalugu. Ta minu jaoks ei vasta ajaloo kriteeriumile veel, ükskõik kui teravad ja huvitavad ja kui õiged need päevakajalised asjad on. Kui on võimalus valida, siis võtan history ehk ajaloo poole.

 

Loe edasi Rahas on poeesiat, ütleb Siim Kallas →

Määratlemata

Kultuuriküsimus: Mis see ON

Lisa kommentaar

Mis see on, mis teid Eesti kultuurile mõeldes ikka ja üha murelikumaks teeb?

alt

 

Heili Sibrits, Postimehe kultuuritoimetuse juhataja:

Ma ei oska põhjendada, miks kultuur on Eestis muutunud sõimusõnaks. Ma ei tea seda. Aga nii see on. Ja see teeb murelikuks.

Kapseldumine, ükskõiksus. Ülbus ja üleolek. Kättesaadavus või õigemini mittekättesaadavus. Kallidus… Aga kõik need märksõnad iseloomustasid juba viis aastat tagasi kultuuri ja suure tõenäosusega saab neid kasutada ka 2018. aastal kultuurist kõneldes.

Kultuur ‒ puudutav, ärritav, sünnitav, maailma ja ajastut mõtestav, see kultuur, mis on ülev ja ilus, võib-olla arusaamatu, kuid kohati isegi seda huvitavam – kõnetab alati ühte osa, sageli väiksemat osa rahvast ja see on normaalne. Kõik ei pea kultuurist huvituma, kõik ei pea kultuuri „tarbima“.

Halvem on, kui tegijad ei hooli sellest, mida nad teevad, ega ka neist, kellele nad suunavad oma teosed. Hull on, kui häbenemata tehakse haltuurat. Kõrvetavalt valus on siis, kui ainsaks määravaks teguriks on raha. Alvar Loog kirjutas Sirbis rahvusooperi muusikalist „Kuu on päikene“ ja võttis teksti kokku nii: „Noortele isetegevuslastele oleks see tänuväärne ja igati tervitatav enesearendus, rahvusooperile on see kunstiline katastroof. Olgugi et majanduslik triumf.“

Loe edasi Kultuuriküsimus: Mis see ON →

Monoloog

Aasta esimesed Teatriküljed on nädalalehe vahel

Lisa kommentaar

alt

 

Külgede kaheksas aasta algab pika intervjuuga, kus kultuurist räägib Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas.

Seda, mis kultuurile mõeldes murelikuks teeb, ütlevad oma kolmanda romaani ilmutanud Avo Kull, Postimehe kultuuritoimetaja Heili Sibrits, kultuuriminister Rein Lang, kirjanik Berk Vaher, kunstnik Kaido Ole ja Hans H Luik.

Raplamaa taustaga vabanäitleja Leino Rei kõneleb, mida nägi ja tundis, vaadates Tšiili näitlejate mängitud lavastust „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“.

Loe, see loeb! Head uut teatrit!

 

Margus Mikomägi

Loe, see loeb