Näitleja Enn Kraamil on mälestuskivi Rapla Uuskülas


 

Raske kirjutada mehest, kes kunagi ühtki intervjuud ei andnud. Ta keeldus neist.
Ennu lemmiksöök oli pöff a la tatar… Vist Veljo Käsperi film “Keskpäevane praam”, mille kohta ta ise ütles: keskpärane kraam… Hea mees oli. Puhaku rahus,“ kirjutab Ennu Ugala teatrisse tööle võtnud tolleaegne teatri peanäitejuht Andres Lepik.

 

Teatrileksikonis on kirjas, nagu sellistes raamatutes kombeks, napp tekst: „KRAAM (õieti Kram), Enn (20. VII 1943 Rapla- 18. juuni 2001 Viljandi), näitleja. ETL-I liige (1965). Isa maaler, ema kaubandustöötaja. Lõpetas 1961 Rapla kk-I ja 1965 TRK lavakunstikateedri. Töötanud 1965-92 Noorsooteatris, 1993 Nukuteatris ja “Vanalinnastuudios” ning a-st 1994-2001“Ugalas”. Mänginud telelavastustes (“Ukse taga”, 1966, “Plekkmehed”, 1984, “Romulus Suur”, 1988 ja filmis (“Valge laev”, 1971, “Metskapten”, 1972, “Vana mees tahab koju”, 1991, kõik TF). ENSV tnl. Kunstnik (1975).“

Ja siis tuleb rollide loetelu, pikk, aukartust äratav.

 

Näitlejast jäävad…

Enn oli minu lapsepõlve Karlsson. Seda ma ei tea, kas käisin lapsena teatris Karlssoni etendusi kaemas koos isa ja emaga või on ta meeles televiisorist. Igatahes on ta meeles sellega, et Karlsson oli. Mingi hägus pilt meenub, kuidas Rapla keskkooli raadioruumis Enn Kraami televiisorist vaatasime teiste poistega ja see teadmine, et näitleja telekas on meie koolivend, on ka meeles. Oli mingi osaduse asi, julgen nüüd mõelda.

Ma arvan, et Enn oli ka minu esimene Pavel Kortšagin Mikk Mikiveri lavastuses „Kuidas karastus teras“. Peeter Paani ta mängis. Siis tuli Kalju Komissarovi hiigelaeg Noorsooteatris, mis kindlasti ka Enn Kraami viljakaim aeg näitlejana oli. Mehed tegid koostööd. Uhkelt on meeles lavastused, olin siis juba teadlikum teatrivaataja, „Good by baby“ ja „Veri mullal“, kust Enn oma siin ja praegu olemisega selgelt meeles.

Oh aeg. Nüüd loen Ilona Martsoni empaatiaga kirjutatud lugu. See algab nõnda: „Esmaspäeval, kuu aega enne oma 58. sünnipäeva, lahkus elust Enn Kraam. Näitleja, kes oli mänginud Romulus Suurt ja Romeot, Pliuhkamit, Hlestakovi, Pavel Kortshaginit ja Molière’i.

Ja keda inimesed sellele vaatamata tänaval ära ei tundnud. Muide, vaevalt ta seda ka tahtnud oleks.“…

…ja lugu lõpeb nii: „“Vaid kaks päeva enne surma mängis ta oma viimase etenduse – komöödia “Naiste naljad, meeste mängud” Elvas,” räägib Komissarov. ”Neljapäeval nädal tagasi oli viimane esietendus – Olev Remsu “Vabaduse rist” Ugala väikeses saalis. Ei või midagi heita ette inimesele, kes väsib ära enne oma lõppu. Ja kes vaatamata sellele lõpetas nii.“

Oh aeg. Näitlejast jäävad alles vaid emotsioonid vaatajate peas ja südames. Surimask ja käejäljendid muuseumis ehk veel kah.

 

Järelhüüe sinna

Ma just täna, Enn, vedelesin su mälestuskivi ees Rapla piiril Uuskülas, kust poiss sa olid. Tundsin kerget ängistust, mis siis, et on ilus kivi, mis siis, et see tähistab üht ehk ilusat lavaelu. Kes inimese, saati siis näitleja sisse ikka näeb.

Nõnda me lõpetame kõik, käis mõte läbi pea. Iga mees muidugi avalikku kivi ei saa. No ja mis sellest, liikus mõte edasi. Ent siiski: Raplamaal meenuvad teatriga seotud kiviga mehed Ants Lauter Velisel ja Theodor Altermann, seal kusagil Kohila valla piiril, sellega on skandaale aegajalt. Rohkem ei meenugi kohe. Aga see kivimeeste-näitlejate seltskond on aus igatahes.

Uusküla kivi su auks, Enn, panid paika su oma küla mehed, eesotsas külavanem Armar Paidlaga. Sa oleksid rahul, sest kivi kujundaja on su tuttav mees Ott Herodes. Sind lähemalt tundjad ütlevad kõik, et sa sellisest, kivist ja paberist tähelepanust ei hoolinud eluajal. Teeneliseks igatahes sa lasid ennast tituleerida. Seks oli ka põhjust. Nii nagu sina teatrit südamega tegid, nii on ka see kivi tehtud ja mõeldud südamega. Usu.

Õigus, Robi, et Uusküla inimesed märkisid su kivi avamisega ka küla esmamainimise 600. aastapäeva. Seal oli olnud siis kaugelt üle saja inimese. Saladuskatte all ütlen, et mehed olla seal hiljem napsi kah võtnud, sinu auks ja mälestuseks ikka…

***

Lehelugejatele, kaugemalt tulijatele, kes mälestuskivi juurde tahavad sõita: kui tulete Tallinna poolt, siis enne Rapla piiril olevat Neste24 bensiinijaama keerab tee vasakule, Uuskülasse. Tehke pööre ära ja ärge gaasi andke. Kohe, pöörates vasakut kätt, jääb nooruke park ja seal servas see kivi ongi.

Robi oli Enn Kraami hüüdnimi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga