Milline on hetk, kus pendel peatub

Pärnu Endlas esietendus sakslase Marius von Mayenburgi näidend „Märter”.

Ilmus Maalehes.  Mats Õun pildistas.

Lavastaja Ervin Õunapuu annab etenduse alguses publikule publikumärgi – ta paneb kesklaval kõikuma äärmusest äärmusesse liikuva kivipendli. Seda liikumist jälgib tähelepanelikult peategelane Benjamin, mustad ristiprillid ees.

Vähemalt üks kujutluspilt, mis selle nööri otsas pendeldava kiviga kindlalt kaasneb: kes on patuta, visaku esimene kivi. Mulle tundub see Õunapuu lavastuse tundetoonide tabamise juures tähtis.

Kunstnik Ervin Õunapuu ei lase lavale panna midagi ülearust. Mängupaik on eeslava, kus argipäevaaltar, madal ristkülikukujuline valge laud. Argielule annavad mõõdu ja sügavuse mu meelest kolmekordsed läbipaistvad tüllkardinad. Aegajalt ilmub neile kardintele sündmuspaika markeeriv pilt. Näiteks on mõjuv, kui pilt muudab mänguruumi võimsaks katedraaliks. Napp, minimalistlik maksimalism.

Argipäevaaltar

Lavastuse ja näidendi mõistmisel on abiks põhjalik kavaleht. 2015. aastal tehtud intervjuus ütleb Marius von Mayenburg muu hulgas: „Kui see näidend on rünnak religiooni vastu, siis ründab religioon ennast ise.” Mu meelest on Ervin Õunpuu lavastajatugevus selles, et ta ei aja segi elutõde ja kunstitõdesid.

Teismeline peategelane Benjamin on leidnud Piibli. „Tänu pühakirjale teab poiss, mis on õige ja mis vale. Jumala sõnast saab vahend, millega võidelda kogu maailma puhtuse eest,” on kirjutatud lavastust tutvustavas tekstis. See on täpne, sellepärast seda tsiteerin. Küllap oleme me kõik kusagil mõelnud, et lähtume oma käitumises ja elus kristlikust moraalist. Näidendi autor ja Õunapuu lavastus juhivad tähelepanu sellele, kui vähe me tunneme Piiblit ja selle dogmasid.

Siin on põhjust taas appi võtta „Märtri” kavaleht, kus artiklid: „Anton Hansen Tammsaare usuõpetusest koolides”, „Fundamentalism”, „Fundamentalismi mõiste religioonipsühholoogias”, „Antisemitism” ja „Martin Luther ja antisemitism”.

Imeteod

Kumb on rohkem imetegu, kas see, et Benjamin piiblit tsiteerides üsna lihtsalt koolidirektori moraalsele maitsele rõhudes saavutab selle, et tüdrukud ujumistundides trikood kannavad, mitte bikiine. Või see, et Beni klassikaaslase Georgi lühike jalg vaatamatu nõidumisele ja suurele usule pikemaks ei kasva…?

Pean minema isiklikuks, et selgitada Ervin Õunapuu põhimõtteid, mis mu meelest laval kunstilise kaalu saavad. Kord, arvan, et selle sajandi alguses, istusime koos Erviniga merekaldal. Vaatasime rohkem kui rääkisime, küllap oli raamat „Meie igapäevane jää” juba ilmunud. Küllap mind vaevas taaskordne rahapuudus ja siis ma fantaseerisin, et teeme, Ervin, oma ususekti – sina panustad ideoloogiasse ja mina jõulisesse karjase rolli. Et küllap meie uusreligioonil oleks palju kummardajaid ja ka materiaalseid toetajaid. Siis muide kõikvõimalik vuuduu veel nii nagu täna ei vohanud. Ervini aus reaktsioon mu fantaasiale mind tõtt öelda üllatas. Ta sai tõeliselt kurjaks. Mitte nii, nagu ta elus tavaliselt kurjaks saab, kui mõni sõpradest Jumala nime ilmaasjata suhu võtab, vaid tõeliselt. Ta väljendas oma nördimust, et üldse nii mõelda võin, nii sarnaselt religionääridega. Sealt jäi mulle igaveseks meelde Ervini sõna usumanipulaatoritest kurjategijate kohta – religionäärid. Ja ka see, et tegelikult pole vahet, kas tegu on kristlaste, budistide või musta kassi uskujatega. Ma ei saa siin ütlemata jätta, et see Õunapuu siiras silmakirjalikkuse vihkamine mulle meeldib.

Teater

Oma lavastuses Ervin Õunapuu nii kategooriline ei ole nagu argielus. Ta pigem juhatab publiku sellele teele, et hakataks ise mõtlema. Näiteks mängib Sander Rebane piiblitõdesid moraali aluseks toovat Benjamini nii, et ma saalis usun teda ja elan talle kaasa. Poissi ümbritsevad inimesed on väga sellest maailmast ja üsna särata tüübid. Pean tihti noogutama, et jah, just nii, noormees. Tasapisi jõuab kohale arusaamine, et poiss on paras manipulaator. Kui soovite, siis ka nats. Kuni pendel peatub ja ta seda müstilist kivi hoopis kuriteo toimepanemiseks kasutab. Ja Piiblist on kõigele sõnasõnaline õigustus võtta.

Eriliselt jäi meelde see, kuidas lavastuses märgatavalt klapib kahe noore näitleja mäng ja kokkumäng – võimsa rolli teeb nii Sander Rebane kui tema kursusekaaslane Viljandist Lauri Mäesepp. Ka see, kuidas Meelis Rämmeld tabab ära lavastaja Õunapuu napi lavakeele ja teeb oma Pastori rolli just selles võttes, on tähelepanuväärne ja huvitav.

Charles Darwini evolutsiooniteooria ja Martin Lutheri arusaam piibli loomisloost põrkuvad selles näidendis ja lavastuses.

Mõjus ja Ervin Õunapuule mu meelest iseloomulik on bioloogiaõpetaja Ireen Kenniku lõpumonoloog – koolidirektor on ta just vallandanud: „Mina olen siin õiges kohas. Mina olen siin õiges kohas ja teie olete vales kohas. Sest sügisel tulevad uued klassid ja ma toon laost skeleti, kõik need ehmatanud näod, et kas see on päris, siis luude ehitus, kahel jalal kõndimine, süda, vereringe, meeleelundid, aju, ja kõik teavad, et see puudutab neid otseselt, ma ütlen neile, mis nad on, ja nad tahavad seda kuulda, sest ma räägin neist, nad on ime, igaüks neist, ka ilma Jumalata, nende silmad, kui nad tahvlilt loevad, nende suud ja hääled, kui nad küsimusi küsivad, nende küünarnukid, millele nad toetuvad, nende sõrmed, mis hoiavad pliiatseid ja kirjutavad, igavesti närvilised jalad, mis laua all nihelevad, jalad, mis väikestes sandaalides mööda linoleumi sinna tänna libisevad ja mis on nad kogu tee kodust siia toonud. Jalad. Ma ei lähe siit kuhugi. Mina olen siin õiges kohas.”

Autor on selle monoloogi juurde kirjutabud remargi, et õpetaja lööb oma jalad naeltega põranda külge kinni. Õunapuu seda ei kasuta, vaid paneb pildi noori täis klassist.

See näitab lavastaja kunstniku maitset ja mõjub kogu ohulavastuse kontekstis lootusrikkamalt.

Märter

Autor Marius von Mayenburg
Tõlkija
Laur Kaunissaare
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja
Ervin Õunapuu
Valguskunstnik
Margus Vaigur
Videokunstnik
Argo Valdmaa

Osalised:

Willy Batzler (direktor) –Tambet Seling

Erika Roth (bioloogia, keemia ja maateaduse õpetaja) – Ireen Kennik

Markus Dörflinger (ajaloo ja kehalise kasvatuse õpetaja) – Priit Loog

Pastor Dieter Menrath (usundiloo õpetaja) – Meelis Rämmeld

Benjamin Südel (õpilane) – Sander Rebane

Inge Südel (tema ema) – Karin Tammearu

Georg Hansen (õpilane) – Lauri Mäesepp

Lydia Weber (õpilane) – Birgit Landberg (Teater Must Kast)

Esietendus 13. märtsil 2018, Endla teatri Küünis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga